Pärast kooli lõpetamist läks Evelin ülikooli ja sai ka seal hästi hakkama. Ka seal ei olnud tal austajatest puudus, kuid ülikoolis oli vaba aega palju vähem ja tutvusi sõlmis ta interneti kaudu. Tihti pidi ta mehega kohtudes pettuma, et see ei olnud ikka see „õige“, ja esimene kohtumine jäi viimaseks. Erinevatel aastatel kolme mehega käis ta ka ema juures.

Ema kasvatas Evelini üksi ja oli tütre elu ikka enda omast tähtsamaks pidanud. Sellepärast ta nii väga lootis, et tütar leiab mehe, keda ta väga armastab ja kes teda armastab.

Ema meelest olid need mehed toredad ja viisakad, kuid Evelin ütles, et seda õiget armastust ei tekkinud.
Kui kahe mehega oli suhe lõppenud ja Evelin kolmanda mehe leidis, hakkas ema murelikuks muutuma. Ta nii väga tahtis, et tütrel hästi läheks, aga ta ei saanud kuidagi enam teda aidata.

Kui Evelin selle uue mehega emale külla sõitis, küsis ema, kui nad poodi jalutasid, kas see mees on nüüd see „õige“. Ja Evelin vastas, et vist ei ole. Aga lisas, et ta polegi tõsiselt meeste peale mõelnud, sest tahab enne ülikooli ära lõpetada. Ta ütles, et tahab leida meest kogu eluks, aga senised pole nii pikaks kooseluks sobivad olnud.
Emal oli väga kahju, kui Evelin järjekordse järjekordse tema arvates meeldiva noormehe maha jättis.

Paraku läks viimane ülikooliaasta nii pingeliseks, et Evelin langes depressiooni ja oli sunnitud pika vaevlemise järel arstidelt abi otsima. Arvatavasti depressiooni ja ravimite koosmõju tõttu hakkas Evelin kiiresti kaalus juurde võtma.

Vähem kui poole aastaga sai kenast sportlikust neiust väsinud ilmega priske naine. Ta oli huvitav vestluskaaslane erinevates tutvumisportaalides, aga kui ta nüüd noormeestega kohtus, siis sai ta aru, kuidas nende huvi teda nähes kadus ja mehed ei näinud enam huvitavat vestluskaaslast, vaid tema liigseid kilosid. Sellest murest sai Evelini depressioon uut toitu. Varem oli tema otsustanud, et esimene kohtumine jääb viimaseks, aga nüüd otsustasid seda mehed.

Evelin sai aru, et ta ei saa enam õppimisega hakkama ja otsustas ülikooli lõpetamise edasi lükata. Ema mure tütre pärast aina kasvas ja ta kartis juba, et tütar ei leiagi oma kohta elus ja jääb veel ka ka üksi.

Ühel päeval sai ema rõõmustava uudise tütrelt. Too oli kohvikus tutvunud väga meeldiva mehega, kes ometigi pööras tähelepanu neiu olemusele ja sellele, et temaga oli meeldiv vestelda.

Mees kinnitavat Evelinile kogu aeg, et temaga on nii tore koos olla. Mees on Evelinist tunduvalt vanem, aga see olevat pigem pluss, sest vanem mees tahab turvalist kodust elu.
Mehel oli tõesti tõsi taga, sest ta palus Evelini endale naiseks. Ema oli nii rõõmus, et tütar on oma õnne leidnud. Samas märkas ema, et tütre silmad nii säravad ei ole kui ühel abielluval naisel võiksid olla ja suures õnnejoovastuses ei ole ta ka.

Kuni ühel päeval tütar helistas ja ütles, et tal ei ole üldse tunnet, et ta abielluks kogu eluks ja et kui ikka kooselu ei sobi, siis tuleb lahutada ka.

Evelin oli segaduses, kas see on ikka see „õige“ mees, keda ta on oodanud kõik need aastad, aga hirm üksijäämise ja eluraskuste ees pani teda siiski abielluma ja kunagisi suuri unistusi unustama.

Allikas: Elutark