Elan 39ruutmeetrises stuudiokorteris. Magan voodis, mille saab seinale kokku voltida. Mul on kuus särki. Ja kümme kaussi, mida kasutan salatite ja muude suuremate toitude tarbeks. Kui sõbrad minu juurde õhtusöögile tulevad, tõmban söögilaua lahti. Mul pole ühtki CD-d ega DVD-d ning mul on ainult kümnendik neist raamatutest, mis mul kunagi olemas olid.

Elan hoopis teistmoodi kui 1990ndate lõpus, mil mind uputasid internetipõhise start-up-firma müügist saadud rahavood. Mul oli suur-suur maja, otsast lõpuni igasuguseid asju täis – elektroonika, auto, tööriistad ja muud vidinad.

Ja kuidagiviisi juhtus nii, et asjad hakkasid minu elu juhtima, või vähemalt suurt osa sellest. Asjad, mis ma endale ostsin, ostsid tegelikult ära hoopis minu. Minu olukord on ebatavaline (mitte igaüks ei teeni enne 30. eluaastat niisugust tulu), kuid minu suhe materiaalsete asjadega täiesti tavaline.

Me elame külluslikus asjade maailmas, suurte kaupluste ja ööpäevaringse internetist ostmise võimalusega. Igaüks meist võib ennast asjadega üle ujutada.

Kuid pole mingit märki sellest, et ükski neist asjadest kedagi õnnelikumaks teeks. Pigem tundub vastupidi.
Mul võttis 15 aastat aega, palju armastust ja hulgaliselt reisimist, et kogutud asjadest lahti saada ja elada suuremat, paremat ning rikkamat elu hulga vähemaga.

Alustasin 1998. aastal Seattle’is, kui müüsin koos partneriga kahasse asutatud internetipõhise konsultatsioonifirma Sitewerks nii suure raha eest, mida ma poleks terve elu palgatööl käies mitte kunagi teeninud.
Müügi tähistamiseks ostsin neljakorruselise, 335ruutmeetrise sajandivanuses stiilis maja Seattle’is Capitoliumi mäe läheduses. Ning olles tarbimisest innustunud, ka oma elu esimese, täiesti uhiuue diivani, 300dollarilised päikeseprillid ning hunniku igasuguseid muid vidinaid – pleieri (ühe esimestest kaaskaskantavatest pelieritest) ja audiofiilile kohase, viiele plaadile mõeldud CD-mängija. Ning muidugi musta, turbamootoriga varustatud ja distantsilt käivitatava Volvo!

Töötasin Sitewerksi uue omanikfirma Bowne heaks täie pingega ning mul polnud piisavalt aega, et oma majja ise kõike vajalikku muretseda. Palkasin Seveni-nimelise mehe, kes väitis, et on olnud Courtney Love’i assistent, omale isiklikuks ostlejaks. Tema käis mööbli-, tööriista- ja elektroonikakauplustes, tegi fotosid asjadest, millega ma tema arvates oma maja sisustada võiksin. Mina vaatasin pilte ja sooritasin nendest lähtudes netis ostud.

Minu edukus ja asjad, mida ma kokku ostsin, muutusid kiiresti muinasjutust normaalseks päriseluks. Üsna ruttu tekkis kõige selle suhtes tuimus. Uus Nokia telefon ei erutanud ega rahuldanud mind enam. Üsna pikka aega ma ei mõistnud, miks minu uus ja teoreetiliselt nii tore elu kuidagiviisi parem ei tundu, miks ma selle asemel ennast aina murelikumana tunnen.

Mu elu oli täiesti asjatult keeruline. Muru vajas niitmist, vihamveetorud puhastamist, põrandad tolmuimejaga imemist, suhted majakaaslastega korraldamist (täiesti tobe oli ju nii suures majas üksi elada, eks), auto kindlustamist, pesemist, tankimist, parandamist, registreerimist ja tehniliselt ülevaatamist, et ta ikka töötaks. Lisaks kõigele muule pidin suutma Sevenile piisaval hulgal tööd pakkuda. Isiklik ostleja, no tõesti?! Kelleks ma muutunud olin? Minu uuteks tööandjateks olid saanud minu maja ja asjad, hoolimata sellest, et ma polnud palunud neil seda teha.

Asi muutus järjest hullemaks. Varsti pärast firma müüki kolisin idarannikule, sest Bowne viis kontori üle New Yorki. Seal üürisin ma SoHo-s 180ruutmeetrise katusekorteri, mis sobis minu tehnoloogiaettevõtja kuvandiga. Uus elamine vajas mööblit, majapidamistarbeid, elektroonikat ja muud. Kõik see nõudis veelgi enam aega ja energiat.

Ja kuna korter oli NII suur, tundus mulle, et pean võtma korterikaaslased – nemadki nõudsid rohkem aega ja energiat. Ka Seattle’i maja oli alles, sestap avastasin end muretsemas kahe elamise pärast. Kui otsustasin lõplikult New Yorki jääda, läks see maksma terve varanduse ning kuude kaupa reise ühelt rannikult teisele, et Seattle’i maja sulgeda ja kõigist sinna kogunenud asjadest vabastada.

Samas, loomulikult olen ma õnnelik, sest mitte igaühel ei ole võimalik tehnoloogia-start-upi müügist sel moel teenida. Kuid ma pole sugugi ainus, kelle elu on kaootiliselt täis kuhjatud igasuguseid erinevaid asju.

Möödunud aastal avaldatud uuringus „Elu 21. sajandi kodus“ vaatlesid uurijad 32 Los Angeleses elavat keskklassi perekonda ja leidsid, et kõigi pereemade stressihormoonide tase tõusis kõrgeimaks ajal, mille nad veetsid oma asjadega tegeledes.

75 protsenti uuringus osalenud peredest ei saanud oma autosid parkida garaažis, sest need olid pilgeni asju täis topitud.
Meie kiindumus asjadesse mõjutab peaaegu iga eluaspekti. Majade suurus näiteks on viimase 60 aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud. Kui 1950. aastal oli Ameerikas maja keskmiseks suuruseks 91 ruutmeetrit, siis 2011. aastal 230 ruutmeetrit. Ja need numbrid ei anna asjast sugugi mitte täit pilti. Kui 1950. aastal elas igas majas keskmiselt 3,37 inimest, siis 2011. aastal vaid 2,6. See tähendab, et võrreldes 60 aasta taguse ajaga kasutab iga inimene rohkem kui kolm korda enam ruumi.

Ja tegelikult ei paku kodud meile sugugi piisavalt ruumi – USAs on kasutusel 22 miljardit isiklukku laoruumi. Mida me neis kodust eemal asuvates ruumides hoiame?

Ning enamgi veel – paljud asjad, mida ameeriklased ostavad, ei jõua isegi mitte laoruumidesse, vaid leiavad end prügi hulgast. 40 protsenti toidust, mida USA tarbijad ostavad, lõpetab ma elu prügikastis.
Tohutul tarbimisel on globaalsed, keskkondlikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Vähemalt 335 järjestikusel kuul on maakera keskmine temperatuur kerkinud 20. sajandi keskmisele tasemele.

Ja nagu USA kongressi hiljutine raport selgitab, on temperatuuritõus koos ookeanide hapestumise, jäämägede ja arktilise jää sulamisega „eelkõige inimtegevuse tagajärg“. Paljud eksperdid usuvad, et tarbimine ja kõik, mis sellega kaasneb – alates loodusvarade kasutamisest kuni jäätmekäitluseni – mängib suurt osa selles, et planeet, millel me elame, nihukub aina enam ja enam huku suunas.

Paljud asjad, mida me odavalt osta võime, toodetakse tegelikult väga odava tööjõu poolt kõiki keskkonnahoiu reegleid eirates.
Kas kogu see arutu tarbimine on kaasa toonud mõõdetava õnnetunde kasvu?
Northwesterni ülikooli hiljutises uuringus seostas psühholoog Galen V. Bodenhausen tarbimise hälbelise ja antisotsiaalse käitumisega. Professor Bodenhausen leidis, et sõltumata isiksustest, tekivad olukordades, mis käivitavad tarbijaliku käitumismentaliteedi, inimestel sarnased probleemid. Ja hoolimata sellest, et tarbimine on Ameerikas alates 1950ndatest kõvasti kasvanud, pole sellega õnnetunde kasvu kaasnenud.

Ma tõesti ei oska öelda, kas kõik need vidinad, mida ma esimestel kuudel SoHo-s elades oma majapidamisse soetasin, olid hälbelise ja antisotsiaalse käitumisega seotud. Kuid ma olin parajasti käivitamas mõnesid start-up-firmasid, millest mõned tegelikult kunagi ei käivitunud, kui kohtasin Olgat, Andorrast pärit iludust, ja armusin hullupööra. Minu suhted asjadega muutusid kiiresti teisejärguliseks.

Järgnesin Olgale Barcelonasse. Ja kui tema krediitkaart kaotas kehtivuse ning me elasime väikeses korteris, täiesti rahuolevalt ja suures armastuses, saime aru, et mitte miski ei hoia meid Hispaanias kinni. Pakkisime mõned riided ja tualett-tarbed ning meie mõlema arvutid ja asusime teele. Elasime Bangkokis, Buenos Aireses ja Torontos, tehes ka vahepeal palju peatusi.

Kutsumuselt ettevõtja, töötasin ma kogu aeg, luues uusi firmasid kontorist, mis mahtus mu seljakotti. Käivitasin mõned taaskasutus- ja keskkonnasõbralikud ettevõtted. Mu elu oli täis armastust, seiklusi ja tööd, mis mulle meeldis. Tundsin end vabana ega tundnud puudust autost, majapidamisasjadest ega majast. Rõõmustasin justkui oleksin teinud lõpu ummikusse jõudnud tööga.

Suhe Olgaga küll lõppes, kuid mu elu ei muutunud enam kunagi endiseks. Elan väiksemas korteris ja reisin kergema pagasiga. Mul on rohkem aega ja raha. Oma reiside kõrval, mida püüan teha minimaalselt ja omavahel kombineerides, tunnen end hulga paremini, teades, et minu (süsiniku)jalajälg on varasema hiiglasliku elustiiliga võrreldes tuntavalt väiksem.

Intuitiivselt me tegelikult teame, et parimad asjad ei ole üldsegi mitte parimad. Ning et õnnelikuks olemise jaoks on olulised hoopis suhted, kogemused ja töö, mis midagi tähendab.

Mulle meeldivad materiaalsed asjad sama palju kui kõigile teistele. Õppisin koolis tootedisaini. Mulle sobivad riided ja kõik muud sedasorti asjad. Kuid elukogemus on mulle õpetanud, et mingist kindlast piirist alates on asjadel kalduvus emotsionaalsetest vajadustest, mida nad peaksid toetama, üle kasvada.

Ma ei vahetaks ühegi asja vastu sekundeid, mis veetsin Olgaga Bangkoki tänavatel jalutades. Materiaalsed asjad vallutavad sageli nii vaimselt kui füüsiliselt liiga palju ruumi.

Asutan ikka veel hulgaliselt firmasid. Minu viimaseks ettevõtmiseks on väikeste, elu toetavate ja läbimõeldud konstruktsiooniga majade disainimine. Samamoodi nagu 39ruutmeetrine korter, milles ma elan, sisaldavad need majad vähe asju, teevad omanikele vajadustest lähtuva elu lihtsaks ning jätavad väikese jalajälje. Minu korterisse mahub mugavalt magama neli inimest ning see on sama funktsionaalne kui kaks korda suurem elamispind. Samamoodi nagu mees, kes lõi TreeHugger.com-i, magan ma paremini, teades, et ei kasuta rohkem ressursse kui vajan. Mul on vähem, aga ma naudin seda enam.

Allikas: brightside.me