«Laps on mul nagu maskott laagrites ja võistlustel kaasas,» ütleb Kristina Šmigun-Vähi, kes lendab veebruaris Vancouverisse oma kolmandat olümpiakulda püüdma.
Kristina (32) on armastatud suusaradadel tagasi. Sel ajal kui suusaleedi lihastele valu annab, hoolitseb aasta ja kolme kuu vanuse Victoria Krisi eest tema ema.
Kristina on suvi läbi koos onupoeg Aivar Rehemaaga trenni teinud. Alguses võttis Aivari tempo ta võhmale, kuid nüüd naudib Kristiina koostegemise rõõmu. Veebruaris on ta stardis oma viiendatel olümpiamängudel, kui kõik hästi läheb.
1. Kuidas pisitütrel Victoria Krisil läheb?
Ta on väga tubli ja aktiivne. Oskab öelda juba «emme» ja «aitäh». Kõnnib ja jookseb, ega ta imik ei ole enam.
2. Kas rinda andsid?
Kuni aastaseks saamiseni. Laps sai kõik, mis tal vaja oli. Eks sa pead pärast tema käest küsima, kas tal jäi millestki puudu. Ma tegin küll kõik, mis ma oskasin ja suutsin.
#end#
3. Kas sünnitus oli raske? Kui ma olin ära sünnitanud, siis mõtlesin, et kindlasti sünnitan veel lapsi. See ei olnud raske. Kõige hullemad olid esimesed kolm kuud ja lapse gaasivalud. (Victoria Kris sündis 17. juunil 2008 Boca Ratonis Floridas - P.K.)
4. Kas temast saab ka suusataja? Ma ei tea. See on tema otsus. Kõige tähtsam on, et ta on õnnelik.
5. Kuidas ise? Kas õnnelik? Ma olen üliõnnelik. Kõik on hästi.
6. Kas otsus tippspordis jätkata tuli kergelt? Arvestades, et tibu-kõhus-seisundis ma tõsiselt enam trenni ei teinud, siis on rohkem kui aasta pausi peetud. Märtsi lõpust alates on rasket tööd tehtud, aga ma ei tahtnud öelda, et võib-olla jätkan. Kahtlesin oma võimetes.
Kevadel oli küll hinges tahtmine, aga ma ootasin suve ära. Kui ma näiteks ei pea treeninguid vastu ega suuda joosta neid kontrollaegasid, siis mida ma luban.
Augustis hakkas asi selgemaks saama.
Mulle meeldis, et olümpiakomitee ja suusaliit lubasid mul aja maha võtta ja lihtsalt treenida ilma mingeid lubadusi andmata ja kohustusi võtmata. Ma tegin oma treeningud, tehnikad, joogad ära ega mõelnud tulemusele. Loomulikult olid mõnel hommikul jalad nii valusad, et tekkis jälle tunne, et mida ma teen, kas on ikka õige asi. Järgmine päev sõitsin rullirajal kõigist mööda ja tunne oli jälle hea.
7. Kuidas ühendad kohustused emana ja trenni? Tänu emale saan hakkama, ta hoiab pisitütart. Ma olen suvel saanud treenida samade mahtudega nagu Torino olümpia eel ja see teeb rahulikuks. Edasi peab liikuma samm-sammu haaval. Usk on olemas. Treeningud suudan ära seedida, kuigi ma seda Ramsau laagrit (Kristina on praegu seal - P.K.) kardan, sest hooaja esimene laager on kõige raskem. Pigem ootan esimese lume lõhna Olosel, Soomes.
8. Kes määrab treeningud? Isa. Hommikul kell seitse tõusen üles ja lähen kohe testi. Viisteist minutit on test ja selle järgi on näha väsimusaste, mis määrab treeningu eesmärgi ja sisu. Ma usun isa kui treenerit ja oma treeningu protsessi.
9. Kas laps tuleb Vancouverisse kaasa? Laps on mul nagu maskott laagrites ja võistlustel kaasas. Ema aitab mind. Varem oli ema alati kokana kaasas, nüüd lisandub talle veel üks väga suur kohustus. Teised sportlased on rääkinud, et emadus on eelis, aga ma ei tea, peab proovima ja see selgub alles hooaja lõpus.
Igatahes ma olen saanud nii peast kui ka füüsiliselt puhata. Tegelikult ma vajasin seda. Ma ei kao mitte kuskile. Ma liigun sammhaaval, kuid teada on, et 15. veebruaril 2010 on 10 km uisku ja 19. veebruaril on suusavahetusega sõit Vancouveri taliolümpiamängudel.
10. Kas oled muutunud? Ma olen inimesena kindlasti muutunud. Ma olen rahulikum, mul pole aega mõelda lolle mõtteid. Vanasti keerlesid peas öö läbi mingid mõtted ja ma ei saanud magada.
