Kui palju oled oma karskusaastate jooksul tahtnud aidata-suunata meelemürkide kuritarvitajaid? Kuidas üldse end sellises olukorras kuuldavaks teha, tihti ei taheta ju nõuandeid vastu võtta?

Joodikut või narkomaani pole tagasi normaalse elu juurde võimalik juhatada. Ta peab seda ise tegema. Ja mis veel olulisem — tahtma. Ma olen viimase 25 aasta jooksul rääkinud paljude praktiseerivate alkohoolikutega ja veel rohkem olen ma rääkinud nende lähedastega. Tihtipeale juhtub nii, et ema muretseb ennast joodikust poja tõttu halliks, pühendab kogu oma aja teise inimese elu päästmisele ja jätab seeläbi oma enda elu elamata. Ükskõik kui küüniliselt see ka ei kõla, ent ma olen joodiku pärast muretsevatele lähedastele alati soovitanud see muretsemine lõpetada. Vastasel juhul läheb hukka rohkem kui üks elu. Lihtsam öelda kui teha, selge see. Aga joodiku päästmine on paraku ainult joodiku enda asi, sest keegi teine ei suuda seda tema eest teha.

Kas alkoholi (vms substantside) tarvitamine loomingulisel eesmärgil on kuidagigi aktsepteeritav?

Oleneb ilmselt ainest. Ma pole ise narkootikume kunagi tarvitanud, kuid olen kuulnud, et mõned neist mõjuvad tõepoolest teadvuse piire avardavalt ning võivad seeläbi ilmselt inimese loomingulisusele ka teatava uue mõõtme anda. Alkoholiga on asi mõnevõrra lihtsam — ta loob sulle sinu võimetest radikaalselt moondunud pildi ja laseb keskpärasusel paista millegi geniaalsena. Kõik need vähesed viisijupid, mis ma kunagi juua täis peaga lõin, kõlasid järgmisel hommikul kaine peaga üle kuulates pehmelt öeldes halvasti.

Kui praegu suudad mahutada ööpäeva nii pere-, riigi- kui muusikategemised, siis millisena mäletad oma produktiivust alkohoolikuna?

Minu energia läks sajaprotsendiliselt alkoholile. 25 aastat tagasi võis kasti õlle hankimine osutuda tõeliseks Kolgata teeks, mõnikord võis aega minna tunde, enne kui otsitav kraam lõpuks soetada õnnestus, kuid see õnnestus alati. Ses mõttes oli minu jõudlus kahtlemata imeline.

Ausalt nüüd! Kui tihti oled mõelnud uuesti klaasi kergitada? Sest seltskonnas viibides tunneme me kõik tihti ühiskondlikku survet pidevalt pudelit käes hoida.

Ei ole kordagi mõelnud. Ma ei mäleta, kui mõnus oli täis olla. Aga ma mäletan täpselt, kui kohutav oli deliirium.

Katkend raamatust "Musta pori näkku"

Ma lõdisesin kivikõval põrandal rätsepistes tasakaalu hoida püüdes nagu jõulusült, mille südamesse on keegi piraka kööginoa torganud. Mul oli külm ja tulikuum vaheldumisi. Ning mul oli paaniline hirm. Abstraktne hirm surma, sõja, katku, maavärina, mille iganes ees.

Ma jätsin tule põlema ning läksin oma tuppa. Ma pidin natukenegi magada saama, kuigi teadsin suurepäraselt, et lihtne see olema ei saa. Nädalaid ülestegemata voodiga toas valitses haudvaikus. Ainus heli selles suitsukonidest ja katkistest õllepudelitest kaetud põrandaga sarkofaagis oli kõrval vannitoas lekkiva kraani üksluine tilkumine. Tilk-tilk-tilk-tilk.

Keraamilise kraanikausi valget pinda piinava korrapärasusega terroriseeriv tilkumine ajab iga inimese hulluks. Nagu kotkas, kes kalju külge aheldatud Prometheuse maksa tükkhaaval nokib, tungib teravate veepiiskade tekitatud heli su kurnatud ajukäärude vahele, mässib need salakavalalt lahtiharutamatuks Gordioni sõlmeks ning teeb sinust lobotoomia läbielanud Randle McMurphy, kelle ainsaks vabanemiseks saab vastu nägu litsutud lämmatav haiglapadi.

Tahad edasi lugeda? Raamat on tasuta allalaetav SIIT!