2.katkend Galojani raamatu käsikirjast: elu šokolaadis ja häälte ostmine
Üks mu lemmikmagustoite on maasikad cayenne'i pipraga.
Sööd.
Tunned maasikate maitset.
Naudid seda.
Mitu minutit hiljem on maasikate söömine võib-olla juba meelestki läinud. Ja siis tuleb pipra maitse – see tundub olevat väga sügaval kurgus ja see on väga intensiivne.
Elus on ka mõnikord nii. Mõni lugu on nagu maasikad cayenne'i pipraga. Üks sündmus võib maitseda nagu maasikad ja teine nagu pipar.
Ja siis, mitu aastat hiljem, on aega järele mõelda ja endalt küsida – kumb oli õigupoolest kumb.
Vastuse suudab anda üksnes aeg.
Aastal 2006/2007 kandideerisin ma Riigikokku. Mul oli suur, esinduslik kampaania, mitmeid rahastusallikaid, kes aastate jooksul olid veendunud minu usaldusväärsuses ja valmisolekus kandideerida Riigikokku, ja meeskond, ja kes kõike seda korraldada aitas.
Linn oli täis mu plakateid ja ma korraldasin näituse “Ajaloo õpetlikud tunnid vahas”.
Selle kangelasteks olid tookord isiksused, kes on mänginud ajaloos iidsetest aegadest kuni tänaseni suurt rolli: muinasegiptlased, kohutavad türannid, suured poliitikud ja filmitähed. Kõik need isiksused on jätnud ajalukku oma kustumatu jälje. Omal ajal sundisid nad inimesi hirmust värisema või aukartusest tarretuma. Meil aga jääb üle vaadata nende nägusid ning saada ajaloost hea ja kurja õppetunde.
Kandidaadina nr 351 ei saanud ma aru ühest vanast naisest, kes käis ja uudistas kujusid ning lasi end pea kõigiga koos pildistada. Siis aga tuli minu juurde ja ütles, et ei hääleta mitte kunagi minu poolt. Et minu elu on olnud liiga lihtne, liiga magus. Žižn v šokolade on väljend, mis mulle meelde sööbis.
See tundus nii vale. Ebaõiglane! Mis siis, et ma olin noor, ainult kahekümne viie aastane! Ma olin selleks kandideerimiseks valmistunud kümme aastat! Viieteistkümnendast eluaastast peale olin ma poliitikaga tegelenud, seda õppinud, olin end samm-sammult parteis üles töötanud. Mida tähendab – elu šokolaadis…?
Lisaks enda kampaaniale korraldasin Ida-Virumaal ka oma parteikaaslase kampaaniat, mille tulemus oli rohkem kui hea.
Ma kogusin 462 häält. Mitte liiga väike tulemus, kui mõelda, et praeguses Riigikogus on saadikuid, kes said sinna märksa vähemate häältega ja neid on mitmeid, peaaegu igas fraktsioonist.
“Anna oma toetajad mulle ja ma garanteerin, et sa saad minu abilisena Riigikokku,” tegi erakonnakaaslane Tatjana Muravjova mulle ettepaneku.
Selline lähenemine tundus mulle rohkem kui veider. Muravjova oli jõudnud Reformierakonnas olla alles paar aastat… Miks ta oli kindel, et minu toetajad on valmis toetama üht neile tundmatut tädi? Kes teda aga teadis, sellele meenus ta aga Gorispalkomi haridussüsteemi töötajana nõukogude ajast.
Ma ei olnud sellise ettepanekuga nõus. Kuitahes vähe hääli ma ka saaksin, on need minu omad. See on minu võimalus, minu proovilepanek, minu rada.
Tatjana Muravjova on praegu Riigikogus.
Minul on endiselt minu rada ja minu proov.
Kallis lugeja, palju maksaksid Anna-Maria Galojani raamatu eest ja kas tahad, et see juba Eestis müügile tuleks?
