"Ma avatasin buliimia 20ndates eluaastates. Et sööd ja sööd, aga isu otsa ei saa, vaid üha kasvab. Buliimia aitas sellisel kombel sisse söödud toitu väljutada. Ja isegi kui buliimiast üle sain, siis söömissööstud jäid ikka," meenutas Vahing. "Ma ikka igapäevaselt toimetasin toiduga selliselt nagu pole tervisele hea ja see kestis kokku 30 aastat. Toitumishäired ja enesehävitus," meenutas ta juba varases nooruses alanud lõputuid dieete ja välimuse pärast muretsemist.

"Peamine küsimus peitubki selles, et miks inimene hakkab toitu selliselt kasutama? Kui vaatame filmi ja sööme seejuures kommi, siis see on meelelahutus, seda võib teha. Mina oma kogemuse põhjal ütleks, et ka üks krõpsupakk on veel okei. Aga paljud söövad sinna veel palju juurde. Ütleks nii, et kui toit hakkab juba rikkuma suhteid, tervist ja rahakotti, siis see pole enam okei. Kui sa ei ole enam stabiilne inimene ja su meeleolu tõusud ja langused on väga ekstreemsed, kui su lähisuhe on ainult toiduga, mitte inimestega," loetles Vahing toitumishäire tunnuseid.

"Öeldakse, et 80% sööd keha jaoks ja 20% võib olla meelelahutus, aga mitte kogu aeg. On ka neid inimesi, kes liialdavad tervisliku toiduga," kirjeldas ta ning lisas, et ülesöömisest tingitud lohutuse- või heaolutunne kestab 30 sekundit kuni 3 minutit. "Korraks hakkab hea ja siis väga halb. Kui inimesel pole emotsionaalseid põhjuseid toidu järele haarata, siis need koostisained ei tundu enam üldse nii ahvatlevad. Keha selliseid asju tegelikult ei vaja," sõnas ta, pidades silmas maiustusi ja krõpse.