"Mida rohkem aastaid täitub, seda enam olen hakanud mõtlema saatusest. Mille eest ta mind hoidnud on, ei teagi täpselt. Tean aga seda, et halbade asjaolude kokkulangemisel oleks minu elu võinud olla hoopis teistsugune," mõtiskles ta Õhtulehe intervjuus.

"Uskumatult ja ootamatult palju kaaslasi on läinud juba seda rada, kust enam tagasiteed ei ole," lisas ta. "Ja aina tihemini hakkabki seepärast pähe lööma lühike, kuid valus mõte, et see eluke ongi üks väga õrn asi, mida tuleb hoida hoopis teise tundega kui 20-aastaselt," sõnas ta elutargalt.