«7 jõulu lahus


Tahtsin Maarja varjust välja,» tunnistab hiljuti pereisaks sirgunud Koit nüüd, seitse aastat hiljem. «Koit oli nii noor...,» vihjab Maarja, et ei tundnud poisist enda kõrval siis piisavalt mehelikku tuge.

Sel jõululaupäeval saab Maarja 29, Koit 3. jaanuaril 31. «Paar olime neli ja pool aastat. Sellest peale, kui mina olin 21 ja Maarja 19,» mäletab Koit täpselt.
Maarja ja Koit olid vabaks saanud Eesti meedias esimene noortähtede paar, kes kasvasid ja rahva rõõmuks kokku said, kelle suhe arenes «demokraatlikult» kogu rahva pilgu all.
Uskumatu, aga see oli rohkem kui tosin aastat tagasi. Maarja on sama vana kui 1980. aastal Tallinna olümpiaregatiks valminud Lenini-nimeline kultuuri- ja spordipalee ehk Linnahall.
Maarja ja Koit on tippvormis. Mõlemad on oma põlve lauljaterivis esitähed. Mõlemad said aasta lõpuks valmis järjekordse muusikalirolli. Maarja särab «Evita» nimiosas. Koit on peategelane «Ämbliknaise suudluses» - oma sünnipäeval kaks etendust Nokia Kontserdimajas.
Mõlemad on sitkest Kaljukitse tähtkujust. Liigagi sarnased? Noorte paarisuhe sai otsa seitse aastat tagasi. Lavapartnerlus jätkub. Pärast Maarja sünnipäeva ühiste jõulukontsertidega Eestimaa kirikutes.
 
Armastus on võimalik
Kui see vanapaar naeratab / õrnas pilgus õrn pilk / koos elatud elu rõõmu ja vaevaga / Näe, armastus on võimalik...
Nii laulab Maarja oma albumil «Homme». Omal moel meenus see, kui nüüd Kroonika jaoks pilte tegime.
Leppisime enne Maarjaga kokku, et võiks teha fotoseeria risti vastu neid ikka saatvale pailaste-kuvandile. Midagi ekstra poshi - šikilt arrogantset!
 #end#
Pildistasime kus mujal kui Solarises, Maarjale koduseks saanud Nokia-laval. Klaveriga.
Poseerides kahekesi ühel klaveritoolil, kurtis Koit: «Oi, mul on kõht nii tühi!»
«Miks sa siis ei söö hommikul putru - korralikult kõhtu täis,» manitses Maarja.
Mõned kaadrid võetud, teatas Maarja: «Ei, ma jään liiga ette - pildi peale suur.» Niheles tagumikuga tahapoole, tehes endale klaveritoolil rohkem ruumi: «Ma ei mahu siia!» Koit tögas omakorda vastu: «Ära siis söö hommikul nii palju putru!»
Hiljuti pereisa rolli vastu võtnud ja avalikult üles tunnistanud Koit on meheks saanud. Laseb Maarjal särada. Toksib, pilk maas, klaveril jazzi. Samas kui Maarja võtab profilt erinevaid poose, hoides poshi
ilmet. «Kas õlg ei ole liiga ees...?»
Koit kontrollib ainult paar korda Maarjalt: «Kas mu nina ei läigi?» Seepeale triigib Maarja naiselikult peoga üle Koidu pintsakurevääri.
Maarja on ise mõlemale riided-värvid selga valinud.
Fotod võetud, otsime paika, kus vana pildipakiga maha istuda ja algusaegu meenutada. Mõlemad on Solarise keskuse võimalustega kursis.
«Lähme YamYam'i,» pakub näljane Koit aasiapärast kiirtoidukohta. Maarja eelistab peenemat iseteenindusrestorani Vapiano. Tal on siin juba oma lemmikroog - carpaccio. «See tähendab taldrikutäit tooreid paberõhukesi loomaliha-liistakuid,» soovitab ta. Koit jääb järeleproovitud pasta juurde. Maitsnud Maarja taldrikult, lubab Koit hea õpilasena, et järgmine kord võtab tema ka carpaccio.
 
Päris esimene mulje teineteisest, ilmselt teleekraanilt?
Maarja: Jaa. Ilmselt oli see «Seitse vaprat» (ETV edetabelisaade - M.K.) ja Code One, kust Koit tuntuks sai ja ka mina teda esimest korda nägin. «On küll hilja» ja see teine lugu... Ma nii mäletan, kuidas te Sarah'ga hüppasite niimoodi ette ja taha. (Maarja rullib käsi, matkides Code One'i tantsuliikumist.) See oli hästi suur hitt.
Koit: Aa, see oli «Kuum»!
Maarja: Jaa! Kuum, meil on nii kuum...! Ema hüüdis mu köögist tuppa: «Tule ruttu! Nii ilus poiss tantsib ja laulavad ja puha...!»
Koit (muheledes): Ühesõnaga, Maarja ema pani silma peale. Ja edasi on history!
 
Koit, kas sinu ema hõikas sind ka tuppa...?
Koit: Ei, muidugi. Kogu aeg vaatasin televusserist, kuidas lasteekraani lapsed kenasti laulavad. Väikest Hanna-Liinat mäletan väga hästi ja Maarjat ja Kaido Põldmad. Mina mõtlesin siis, et tahaks ka niimoodi laulda, aga näe, mind sinna ei pandud.
 
Teie esimene kohtumine?
Maarja: Oli vist klubis Dekoltee. 1996. aasta alguses, kui ma laulsin eurolaulu finaalis «Kaelakee häält». Aga mis seoses meie seal kokku puutusime... Igal juhul tantsu me seal Dekoltees pärast juba vehkisime, ja Jüri Pihel (toonane Paadam - M.K.) oli ka kambas.
Koit: Maarja käis 21. keskkoolis. Minul olid seal Lydia Rahula poistekoori proovid. Vist seal koolipidudel sattusime ka paar korda tantsima...
Maarja: Seda mina ei mäletagi. (Maarja unustab end sirvima pildipakki Kroonika arhiivist.)
Koit (tekkinud pausi peale, ühtäkki kobamisi): Aga, jah... Mina olin siis ikka väga noor ullike veel. Ei jaganud matsu ega mütsi. Maarja oli sihuke küps... naisterahvas.
Maarja (häbenedes): Aa, kuule, ole vait, mis küps naisterahvas! Selline või...
(Maarja sätib pildipakist Koidu ette ühe foto, kus ta on veel eriti punnpõskne teismeline, ja peidab selle kohe pakki tagasi. Koit naerab madalalt mehist naeru, ta on valmis teemat arendama.)
Maarja: Jumal hoidku, no nüüd hakkab tulema! (Ja enne kui Koit suu lahti saab...) Oi, selle pildi võiks panna. Siin me juhtisime «Kahte takti», Koidul olid süsimustad juuksed. Mõlemad näeme siin kohutavalt palju vanemad välja, kui me olime.
 
Ja tollest Dekoltee õhtust peale...?
Maarja: Minu meelest tollest õhtust jäi meil see kuidagi mitmeks aastaks soiku.
Koit: Mina mäletan väga hästi, et ma kutsusin siis sind - käisime ühe korra sinuga teed joomas. Leppisime kokku, et Viru tänava nurgal kohtume. Mina tulin Nõmmelt bussiga, ja sinu paps tõi sind ilusti autoga kohale. Aga pärast seda läks aastaid mööda nii, et ei näinud kordagi.
Maarja (naerdes): Näe, ei saanud must asja! Ükskord sa kutsusid mind uisutama ka, aga ma ei läinud.
Koit: Ega Maarja oli paras pipar. Ei olnud nii, et kohe läheb. (Naerab jälle mehe moodi.)
 
Millal see vastastikune «plaks» teil siis käis?
Maarja: Kes seda täpselt mäletab. See polnud meil ju nii, et olime lapsed, saime tuttavaks, kasvasime ja siis - kõmm! Õppisime aegamööda teineteist tundma ja...
Koit: Meid huvitasid täpselt samad asjad. Muusika oli mõlemale A ja O. Ja kui ma 1998. aastal tegin oma duettide plaadi, palusin, et Maarja-Liis laulaks minuga sisse «Puudutuse» nimiloo. See saigi plaadilt kõige tuntumaks, hakkasime koos esinema.
 
Duettide plaadil laulis sinuga meie toonaste laulutüdrukute esirivi. Nagu Koit ja seitse lumivalgekest. Maarja oli sul siis juba kindel number üks...?
Maarja: Sellel hetkel minu arust küll ei old veel nii.
Koit: Ei old või - nii, et päriselt koos? Minu arust umbes siis hakkaski meil susisema.
Maarja: Ei, pärast seda «Puudutuse» plaati nagu rohkem...
 
Kui kaua te koos olite?
Koit: Neli ja pool aastat. Lahku läksime, kui ma Soome tööle-elama läksin.
 
Selles oligi põhjus?
(ühekorraga) Koit: Jaa! Maarja: Ei!
Maarja: Niimoodi see asi küll ei olnud.
Koit: Minu arust küll natuke oli. Eks meil oli ka enne probleeme, aga lõpliku põntsu pani see, et ma läksin Soome.
 
Maarja, sinu versioon?
Maarja: No mina ei mäleta nii väga seda Soome-minekut või mingit ühte konkreetset lahkumisepunkti. Eks neid jamasid oli enne.
 
Mille üle «jamasite»?
Maarja: Oleme ühtemoodi artistid. Mõlemal on vaja kõrvale inimest, kes oleks toeks. Ja ilmselt mina seda tuge ei saanud siis alati. Minul on kodust ka jäänud sisse tugev standard, et mees on ikkagi see... ja nii on! Aga Koidul... Me mõlemad olime veel nii noored. Palju neid üldse on, kes nii noorelt kokku jäävad!
Koit (sekkudes): Kas ma tohin enda versiooni ka rääkida?
Maarja (kuningannalikult): Jah, palun.
Koit: Probleeme tekkis pigem sellest: kumb on esimene, kumb teine viiul? Mina tundsin, et ei taha Maarja varju jääda või nii. Tahtsin ise karjääri teha, ennast tõestada. Aga kogu aeg oli ikka see «MAARJA ja Koit». Mina olin nagu lisand tema nime juures. Sellest tekkis minul trots. Tuleb minul plaat välja - ikka räägitakse mingist «MAARJAST ja Koidust»! Kumbki meist polnud tohutult toetav, mõlemad maksimalistid, rasked ja võimukad tüübid.
 
Nii ongi nüüd: Maarja ja Fred ning Koit ja Kaia. Kui sarnased on teie uued kaaslased eelmistele?
(Paus. Kumbki ei kiirusta vastama.)
Maarja: Mina ei taandaks seda Koidu ja Fredi võrdlemisele. Mida mina mehes otsin, on otsustuskindlus ja et siht oleks silme ees. Minul on kõrvale vaja sellist meest, kes oleks mulle piisavalt kõva väljakutse. Kes ei tunneks, et ma temast kuidagi üle sõidan.
Koit oli noor. Ja ka mina mõne koha pealt täiesti järeleandmatu ja kannatamatu. Võisin hambad ristis kas või kaks nädalat istuda - mina ei ole see, kes lepitust otsib. Ajaga olen muutunud tolerantsemaks ja oskan ennast paremini maha suruda. Ja samas, ükski suhe ei saagi väga hea olla, kui pole eelnevat kogemust. Oma vigadest õppimine on järgmise hea suhte aluseks.
Koit (naerab pettunult): Et see on meil Frediga sarnane...?
Maarja (kõigutamatus rahus): Aga tegelikult nad ei ole ju. Ma ei näe eriti midagi sarnast!
Koit: Tegelikult natuke ikka oleme vist...
Maarja: Seda küll, et samamoodi loominguinimene. Vahel ajab see küll hulluks, kui kummalgi pole kindlat režiimi. Samas, mulle ilmselt ei sobiks mees, kes on üheksast viieni tööl. Mulle meeldib, kui mõlemal on vabadus kahekesi koos kuhugi kaugele ära sõita - nädalaks, kuuks või isegi pooleks aastaks.
Koit: Meil Maarjaga oli väga lihtne. Ühised huvid - kuulasime muusikat, mängisime klaverit, vaatasime filme. Väga sarnane maitse. Hiljem on mul olnud mitu suhet, kui olen hiljem avastanud, et me pole suutelised isegi videolaenutusest välja valima ühte filmi, mis mõlemale sobiks.
Minu kõrvale ilmselt läbi ja lõhki surmtõsine kuiv inimene ei sobiks. Mu elustiil ja töö on «täna siin ja homme seal». Meeldib spontaansus, mingis mõttes niisugune vaba «sahistamine».
 
Kaia versus Maarja?
Koit (köhatades): Noo...
Maarja: No mis sealt nüüd tuleb?!
Koit: Tähendab, ega nad... Mõnes mõttes on nad mõlemad...
Maarja: Mina ei näe ühtegi sarnasust!
No kuulge...
(Naeravad laginal koos.)
Koit: Ei, noo....
Maarja: Mul hakkab halb juba. Mine tea, mis nüüd hullu peaga välja mõtleb!
Koit: Ei mõtlegi. Ühtmoodi head näevad välja mõlemad. (Naerab.)
 
Kaia ei ole Kaljukitse tähtkujust?
Maarja (teab täpselt): Lõvi.
Koit: Mõlemad on loominguinimesed ja omamoodi tšillid...
Maarja (muigamisi): Ma ei usu, et mina kunagi nii tšill olen.
Koit (tõsiselt): Sina oled tšill ainult omade keskel. Teiste ees sa ei olnud. Sul on kogu aeg müür ümber, kui sa õues käid.
 
Koit, miks sa avalikult siis Kaia ja lapse eest nii kaua ära põgenesid?
(Koit jääb pikalt mõtlema.)
Maarja (tuleb appi): Võtame parem muu teema, ärme hakka neid siin lahkama. Või, Koit, tahad sa sellest rääkida...?
 
Olgu sellega. Teie kõige-kõige ilusam ühine hetk?
Maarja: Mina jätaks selle enda teada. Mitu lahedat momenti Koiduga on elu lõpuni meeles. Hakata seda kuidagi kirjeldama - võlu kaoks ära ja lugeja jaoks ei ole see nagunii see.
Koit: Samad sõnad. Kui meil susisema hakkas, hoidsime seda niikaua kui andis ainult enda teada. Ühesõnaga, see on meil selline oma kogupere-värk.
Arved makstud, väljas Solarise ees, keerab üks pikema tseremooniata paremale, teine vasakule. Koit kiirustab noore pere juurde. Maarja koju, et teha väike iluuni enne õhtust soolokontserti.