«Kaks ühes — nagu oleks Kreekas ka ära käinud,» võtab Türgi-reisi kokku ÜLLE LICHTFELDT. Näitlejatar puhkas Vahemere päikeses koos tütarde Barbara ja Aleksandraga.
Kolmkümmend etendust kuus on Üllele (38) tavapärane taks. Enne uue hooaja algust tekkis Üllel siiski terve vaba nädal ja reisifirma TEZ Tour lennutas lemmiknäitlejanna Türki perepuhkusele.
Tallinna lennujaam hommikul kell neli, Ülemiste kohal on rõske Eesti augustiilm. Pereisa Indrek Saar (35) roolib Viitnalt kohale oma kolm naist, saatmaks nad soojale maale. Pesamuna, äsja neljaseks saanud Aleksandra elik Sass tukub isa õlal kui unine lõvipoeg. Barbara (16) kasvab aina enam ema nägu ning on juba pikemgi. Indrek vinnab kohvrid kärult pagasikaalule, Ülle heidab mureliku pilgu: Sass pakkis aegsasti kaasa terve riiulitäie raamatuid ja Muumi-multikaid. «Kui ma mõned õhtul kiiruga välja praakisin, läks lahti selline seakisa, et...» naerab ema rahulolevalt. Õhtul pandi neiu kuurordi-kostüümis magama, et oleks varahommikul voodist võtta.
#end#
40 kraadi ja viis tärni
Lennukis tunnistab Ülle, et pelgab ikka veel lendamist, ja võtab Sassi sülle. Laps end õhkutõusust häirida ei lase. Laseb kotist otsida värvi-kleebi-raamatud ja tegutseb oma printsesside maailmas. Kui ema magab, kolib ta üle õe sülle.
Vähem kui neli tundi õhusõitu ja Antalaya lennujaamas lööb 40kraadine päikeselõõsk meil hinge kinni. Veel 45 kilomeetrit maanteed Amara viietärni-maailma. Türgi Riviera — hotell nagu terve linn!
Ja juba sooritamegi Sassi eestvedamisel esimesed sööstud torudest alla basseini.
Sultanlikult kirev bufee-lõuna haarab kõike proovima. «Nagu poleks aasta otsa süüa saanud,» naerab Ülle, tulles järjekordse taldrikutäie kalmaaride ja krevettidega. Rannal, kõhud püsti, troopilised kokteilid ees, saame lõpuks rahus ohata: siin me oleme! Terveks nädalaks.
«Pole aasta otsa niimoodi järjest lastega olnud,» tõdeb Ülle. Talle on tavaline näitlejanorm ligi kolmkümmend etendust kuus. Kui mängib Lichtfeldt, on Rakvere teatri õu autosid-busse paksult täis. Murutari mononäidendi «Mina, naine» mängis Ülle väiksest saalist suurde. Pipi läheb kümnendat hooaega. Siis suveetendused: «Tõe ja õigusega» Vargamäel ja «Rasputiniga» Pilistveres. Jõulupuhkus on aga näitlejaile parim teenimise aeg. Rakvere teatri ABBA on firmapidudel aastaid nii nõutud, et juurde õpiti ka Baccara ja Boney M. «Näe, Pubegi sai mul korra proovida haltuuraleiba. Aitas välja, kui meil Marika Vaarik haige oli.»
Pubeks tögab Ülle emauhkusega oma suurt tütart. Meie reisiseltskonnas on Barbara täisinimese eest. Kordamööda Üllega hoiavad nad Sassil silma peal. Kes on talle seltsidaamiks siestal, see on öösel unejutust prii. Ja vastupidi. Nii et hotelli diskoteeki väisame kordamööda kord ema, kord tütrega.
Barbara räägib, et ka talle on see aasta esimene puhkus. Põhikooli lõpuklass Rakvere Reaalgümnaasiumis, pluss eelviimane aasta klaverit muusikakoolis. Kui Üllet lähedal pole, kiidab Barbara, et vanematega on tal tõesti vedanud. «Nad panevad õiged piirid peale. Lubavad palju, aga kui hinded halvaks lähevad, siis seni lihtsalt välja ei luba.»
Teist suve töötas ta ettekandjana Palmse mõisa kohvikus Isabella. Vabad päevad on ta sõpradega hänginud. Eriti kiidab ta Airport Jam'i — klubimuusikafestivali Haapsalu lähedal Kiltsi lennuväljal. Barbara loetleb õhinal DJde nimesid ja laseb meile telefonist Meie Mehe «Valget mersut». See lugu lõuanud neil autos terve tee Rakverest Haapsallu ja kaks päeva telgi kõrval otsa.
«Saaks ka juba juhiloa kätte!» unistab Barbara. Indreku kõrval on ta sõitma õppinud. Kingitud roller on ka rohkem kuuris — sest vanaisa muretseb tütretütre elu ja tervise pärast.
Hotelli rannal proovib Barbara kahekesi Kroonika fotograafiga ära ka hulljulge ekstreematraktsiooni, paraseilingu — taevassetõusu paadist «langevarjuga» ligi saja meetri kõrgusele ranna kohale. Kroonika ajakirjanikule on Barbara aga asjatundlikuks instruktoriks hotelli jõusaalis.
Miäu ja achtung!
Türgi-päevad saavad Sassi kannul sisse hea rutiini. Ülle on varakult jalul.
«Siin on lastele nii palju võimalusi. Päris kõva mahv, et plikal kannul püsida,» ütleb ta. Neli basseini, mänguväljak, laste jõusaal pluss varjualune, kus kaks tädi neli tundi päevas lastega tegelevad. Joonistavad, voolivad, maalivad T-särke, küpsetavad… Aleksandraga proovisid nad rääkida algul saksa, siis vene, inglise ja lõpuks ka türgi keeles. «Palun paberit,» kordas eesti tüdruk, kuni saadigi aru: Oh, paper? Yes, please!
Juba laekubki Sass värskeima kunstiga. Paberil laiuv priske vikerkaar teenib emalt heakskiitva pilgu. «Paistab, et psüühikaga on sel lapsel korras. Kasutab erksaid värve, vahel harva viskab natuke musta sisse.» Ja Ülle võtab üles indigo-laste teema. Aga pikka juttu kuurordis pole, juba tirib Sass meid mänguväljakule: «Näe, see poiss tegi mulle miäu!» Leitud on sõber, kellega liumäel üles-alla kühveldada. «Aleksandra, nelja-aastane,» tutvustab Sass end, neli sõrme püsti. «Achtung! Achtung!» vastab poiss. Ja liiva lendab. Rahvusvahelises keeles: eh-eh-ee ja ih-ih-ii.
Ville, Stella ja väikevend
Õhtusöögile hotelli küünaldes terrassil laekub Sass šopingult, pihus roosa laka ja sabaga kammitav hobune. Nimigi käigu pealt olemas — Ville.
Sass jutustab, et kodus on tal Stella. Mõnekuune saksa lambakoer. Ülle lisab, et seal nii rõõmsalt alati ei lähe. «Juhtub, et jällenägemisrõõmus lakub-pissib kutsikas Sassi üle. Ja kui koer on väsinud, läheb muidugi Sass koerale selga teda sikutama.» Kuulanud-mõelnud, teatab Sass: «Ma tahaks parema meelega endale hoopis väikest venda.» Ülle noogutab, et plikal on venna-jutuga juba mõnda aega liigagi tõsi taga: «Kui mõne pahateoga hakkama saab, siis ikka «vend tegi»...» Tundes, et lõpuks on tähelepanu temal, lisab indigolaps: «Selleks peab issi emme sisse seemne kasvama panema.»
Õnneks istub nüüd kõrvallauas üks hollandi pere. Lastetoolil troonib pisikese baleriinina puhvi-lokki löödud titt. Sass läheb tervitab kohalikus keeles: «Miäu!» Ja laenab väiksele kammimiseks oma roosa Ville. Ise kõnnib ta tähtsalt süüa tooma. Näitab jäätiseletis näpuga ja naaseb järjekordse tuutuga. Titt uudistab tänuliku publikuna, sõrm suus. Nii jätkub mängu, kuni kõiki jäätisevärve proovitud. Siis aitab. «Kuule, inimesed möllavad seal liiga süüa võtta,» kurdab Sass. On aeg päevaplaani järgi edasi liikuda.
Õhtušõule ja
ööšopingule
«Nii plastilist pole ma enne näinud!» vaimustub Ülle hotelli amfiteatris kõhutantsijast. Sama mees(!), kes hommikuti naistele vesiaeroobikat teeb. «Kerge kõht ees, aga väristab keha juuksekarvadeni välja. Naiselikum, kui suudab ükski naine!» Ja Sassi nõudmisel ei saa me enam ühelgi õhtul «vägevat šõud» vahele jätta.
Egiptuse-reisidest teab Ülle: tuleb käia nädal otsa turul sama kaupmehega juttu puhumas, temaga teed juua ning siis viimasel õhtul saad hinnad soodsaks.
Barbara vaeb kaua, mida viimasest palgarahast sõpradele kaasa osta. «Ei tea, kas poisile sobiks osta midagi kaela või randmele…?» Palk üks, sõpru palju. Lõpuks võtab ta peoga türgi silmi, mis kaitsvat kurjuse ja halbade juttude eest.
Sassil selles virvarris probleemi polnud. Kuni suured tingisid, šoppas tema isekeskis. Katsus-tõstis igasugu vidinaid: «Selle võiks vanaemale kingituseks viia!» Ja pani siis asjatundlikult tagasi — «Mõttetu-mõttetu asi. Kuhu vanaema sellega läheks!»
Igalt šopingult tuli Sass, uus kivikestega käepael randmel, mille türklased lapsele «kauba peale» olid kinkinud. «Aleksandra, nelja-aastane,» tänas tüdruk, sõrmed püsti. Ja järgmine kord hõigati meid juba kaugelt: «Aleksandra! Aleksandra!»
Sassi unenägu
«Kuule…» puges Sass vahele, kui suurte jutt mõnel õhtul laua taga pikaks venis. Ja leiutas siis oma jutu. «Kuule, ma nägin unes, et… Mina olin printsess jaa-ja koledad kollid tulid mulle kallale. Aga minu issi oli vapper rüütel. Mõõk oli tal kaasas ka, muidu käib ta tööl lipsuga. Lipsud on sirged või siis on kikilipsud. Kollid tahtsid ta ära tappa. Aga issi sai nendega hakkama. Ta oli väga tugev rüütel, nii et silmad särasid ka. Ta tegi need kollid ära. Jaa-ja printsess abiellus rüütliga. Emmet seal polnud, sest emme tegi Pipit.»
Eesti sügisest annavad märku Ülle telefoni piiksatavad sõnumid: proovide algus; seriaalivõtted; hooaja avakoosolek ja grupipilt. Kodust-sõpradelt saabub kui ühest suust teateid, et sajab depressiivselt.
Barbara aga loeb juba tunde, millal näeb sõpru. «Issand, ma saan kooli!» Uue klassi kohta on ta teinud Orkutis taustauuringuid. Seni reaalklassis käinud, sai ta nelja-viielisena valida ning läks teatriklassi. «Ma küll ei usu, et minust ka näitlejat saab,» lisab ta. Aga tema arvates kuluvad need oskused elus ära, kas või advokaadi ametis.
Viimane Türgi päike võetud,
uurib Ülle lounge-baari peeglist oma pruuni nägu. «Tele-grimeerijad saavad sellega kõvasti vaeva näha,» ütleb ta rahulolevalt. Sest lisaks «Õnnele» ootavad teda uue seriaali «Tuulepealne maa» võtted. «Neil tuleb mu nahk ontlikult heledaks saada.» Sest Ülle mängida on eestiaegne advokaadiproua. Meesparteriks vastas taas vägev Marko Matvere.
«Kuule!» nõuab Sass vahele. Paneme tüdruku joonistama, mis temale Türgist enim meelde jäi. Mõelnud hetke, käsi põsakil, võtab Sass kollase pliiatsi. Muidugi basseinitoru, pruun Barbara sees.
