Naftaärimees AADU LUUKAS sai septembris 65aastaseks. Mees on endiselt heas vormis, mõtleb suurelt ja selgelt. Temast on saanud Eesti üliliberaalse majanduspoliitika kritiseerija.
«Mul ei ole aega kõrvaletõmbumisele mõelda. Probleeme ja pseudoprobleeme on nii palju,» tunnistab Luukas. Oktoobri algus on Pakterminali bossile taas kiire. Moskva, Genf ja veel sinna-tänna tuleb lennata.
Suurärimees istub Eesti Ühispanga peahoone 24. korrusel, Tallinna kõrgeima pilvelõhkuja kõige kõrgemal asuvas kabinetis. Ta ei kavatse sealt kuhugi kolida. Vastupidi, vastaskabinetti on end sisse seadnud ka Pakterminali tegevjuht Sulev Loo.
Aadu Luukasega on viimastel aastatel toimunud paar muutust. Kõigepealt hakkas ta Urmas Sõõrumaa kutsel käima jõusaalis. Teiseks on saanud Luukasest, ühest Eesti tõusva kapitalismi säravaimast persoonist, kindel vastuseisja üliliberaalsele turumajandusele.
«See 90ndate edukas kontseptsioon ei tööta enam. Juba mitu aastat ei tööta. Vastupidi. Kiire kasvutempo asemel paistab Eesti silma hoopis kõige haigema rahvastikuga maailmas,» hindab Luukas. «Aeg on jätta üliliberaalse turumajandusega hüvasti. Mida kiiremini, seda parem Eestile.»
Tema sõnul on Eestis karjuvaid probleeme, mis vajavad lahendusi. «Seda geeniust, kes kõiki vastuseid teab, ei ole veel sündinud. Kuid rahva hulgas on õiged vastused olemas,» väidab ärimees. «Õigete muutuste tegemine ei olegi nii lihtne. Haridussüsteemi on reformitud tüdimuseni. Kuid õnnetuseks alati ainult haridusinimeste poolt, kes tahavad noortele õpetada seda, mida nemad teavad, kuid mitte seda, mida nõuab tänane ja homne päev.»
Elu võimalikkusest Eestis
Luukas tunnistab, et ei taha enam ajakirjanduses esineda. «Mingi protsent lugejatest saadab mulle kindlasti kirja ja küsib raha. Varem küsiti vähe. Tuhat krooni, mõni tuhat krooni. Viimasel ajal on inimesed muutunud kavalamaks ja targemaks,» kurdab transiidiärimees. «Olen asja tundvate inimestega aru pidanud ja määranud kindlaks mõned valdkonnad, mida toetada. Kõike ei jaksa,» nendib väga paljude heategevusprojektide käimalükkaja ja toetaja.
Hinnates elustandardi võimalikke muutusi tulevikus, leiab Luukas, et kinnisvaraturu krahh oleks Eestile kõige hullem, mis lähiaastatel majanduses juhtuda võib. Aeg-ajalt on see nähtus külastanud Rootsit, Soomet ning teinud väga palju inimesi õnnetuks, viinud pankrotti palju ettevõtteid. Lihtsalt ühel hommikul on kinnisvara hind kaks korda langenud ja pangad küsivad, kus on nende tagatised ja raha.
Omaenda firmas, Pakterminalis, on Luukas kindel. «Tead, ma võin siin viiekümneks aastaks puhkusele minna, ja midagi ei juhtu.»
Midagi siiski juhtub. Nafta saab otsa.
Kaks kuldset kontrahti
Luukas maandus kasulikku naftatransiidiärisse 90ndate alguses teedeehitaja positsioonilt. Alguses jändas bituumeni, asfaldi tootmise tooraine, terminali ja maaletoomisega. Seejärel avastas ta koos Endel Sifiga, et naftatoodete transiit on palju briljantsem idee. Koos hollandi suurfirmaga viidi mõte ellu.
Tollal, tosin aastat tagasi, ei osanud mees hinnata, milliseks gigandiks tema ja ta firma tänu kahele kuldsele lepingule kasvab.
Naftamüügi kõrval importis suurärimees riiki ühiskondliku leppe idee. Mõte ise on vana ja säravamalt ellu viidud näiteks Iirimaal, Soomes ja Saksamaal.
Luukase sõnumi kohaselt ei ole suurärimehed ahned ega omakasupüüdlikud. «Kellelegi ei ole kasulik, kui Eesti on haige. Meil käsitletakse ettevõtte rolli ühiskonnas täiesti valesti. Vaadatakse, et ettevõte toidab omanikku, kuid selle kõrval unustatakse, et ettevõte toidab ka töötajat ja riiki. Pealegi sunnib maksusüsteem ettevõtjat enamiku oma tulust reinvesteerima.»
Võib märgata, et ka tegevjuhid tahavad elada sama hästi kui omanikud, kuid jõuda haljale oksale veelgi kiiremini?
«Tegevjuhid peavad olema hästi motiveeritud, aga neid ei saa üle tähtsustada. Kui ettevõtte juhtkonnal kerkivad esile isiklikud eesmärgid, tekivad ettevõttel probleemid,» märgib Luukas.
Isiklikud eesmärgid? Ahnus? «Jah, seda võib kohata ka Eestimaal, see viis põhja Enroni (ülisuur USA energeetikaettevõtte, mis hävis hiljuti juhtkonna trikkide ja valearvestuse tõttu — toim).»
Kas kokkuleppe idee pole juba unustatud, sellega tegelevad veel vaid kaks inimest samanimelises sihtasutuses? «Kindlasti mitte, poliitiline eliit on juba selle vajadust mõistnud,» kinnitab Luukas. Tema sõnul on ka need jõud, kes alguses kõrvale hoidsid, ideega ühinemas.
«Kuid kahjuks on vaid probleemid ja vähe töötavaid lahendusi,» muretseb Luukas ja toob näiteks teadmistepõhise majanduse idee. «Eesti teadus ei tooda ideid Eesti tootmisele. Need on kaks eraldi maailma.»
Kas president tuli teie sünnipäevale kui naftatransiidiärimehe või kui ühiskondliku leppe vedaja peole?
Seda tuleb president Arnold Rüütlilt küsida.
Kuidas ta oma rolliga hakkama on saanud?
Meil on hea president. Ta vaatab ühiskonna arengule laiemalt ja missiooniga ning teeb tunduvalt rohkem kui põhiseadus presidendile ette kirjutab.
Teie peate leppima väga suure võimu ja ka sellega, et ajakirjanduse naljalehekülgedel teid aasitakse?
Suur võim — mida te selle all silmas peate?
Kas või seda, et parteijuhid astuvad valimiste eel läbi ja küsivad toetust. Vaadates teie sünnipäeval käinute nimekirja, võib öelda, et olete tähtis mees!
See ei ole võim. Mul ei ole võimu käskida midagi ära teha. Ma olen samasugune tavaline inimene nagu teie või fotograaf siin. Kui parteijuhid läbi käivad, siis on neil tavaliselt lühiajaline mure — leida finantseerimist.
Kas nad leiavad finantseerimist ja kas seoses sellega kirjutatakse alla pabereid?
Erakondade toetamine ei ole kauplemise koht. Pean silmas, et siin ei käi vestlust teemal «vorst vorsti vastu». Ei midagi sellist, et mina annetan, ning nemad pakuvad võimu juurde pääsedes teeneid tagasi. Midagi sellist ei ole kunagi olnud ega ei tule.
Kas te ei oota vastuteeneid?
Ei.
Kas Eestis võiks tekkida Soomega sarnane ühiskondliku leppe mudel, et kokkulepe algab eliidi omavahelisest leppimisest.
Meil võiks olla ühiskonda läbiv mudel. Eestis ei ole eliit omavahel kokku leppinud. Kindlasti mitte. Igal ühel on oma erinevad huvid.
Kas te ise usute ühiskondlikku leppesse?
Jah. Muidu ei oleks ma võtnud presidendilt vastu ettepanekut asuda vastava sihtasutuse nõukogu esimeheks.
Ka poliitilised jõud, kes olid algselt vastu, on muutunud paindlikumaks. Lepe kui protsess on juba tulemusi andnud.
Saaremaa Laevakompanii ja Lihula juhtum näitavad, et ka suhteliselt pisikestes asjades on raske kokku leppida?
Lepe peaks olema suunatud tulevikku ja raskustest tuleb üle saada.
Tavaline inimene, kes peab oma igapäevast võitlust ellujäämise nimel nagu põder metsas, ei mõista alati teie missiooni.
Suured ja väiksed nägemused tuleb hoida teineteisest lahus. Eestis on toimunud poliitilise kultuuri nihe paremuse suunas. Enamik erakondi on mõistnud, et rahva mandaati ei saa ühe hea loosungiga, pigem on vaja terviklikku nägemust.
