Helen tunnistab, et pulmapäeval valdasid teda kurvad mõtted ning talle valitud mees osutus täielikuks pettumuseks. Et oma tuju rõõmsamaks teha ja end valitsevat hirmu Siimu suhtes alla suruda, pidi Helen end pulmas täis jooma.

"Nii ja siis läksime tuppa, kui kõik inimesed ja võttegrupp ära läksid ja ma reaalselt tegelikult sisimas kartsin temaga kahekesi koos olla. Aga kuna ma olin täis, surusin seda tunnet hullult alla. Ma õnneks kõike ei mäleta, aga ma mäletan, et oleksin tahtnud temast eemal olla, end turvaliselt tunda, aga mitte seda, et ta mind vägisi kaissu võtab. Loomulikult seda ma otseselt välja ei näidanud, et oleks öelnud "mine perse, sa oled jumala kole ja rõve pervert ja halva iseloomuga ja eluski ei hakka mulle meeldima". Püüdsin ikka nii viisakaks jääda kui võimalik. Viimane piisk karikasse oli see, kui ma olin vannitoas, võtsin vist meiki maha ja ta jooksis paljalt sisse ja istus minu ees paljalt potile! See on ju normaalne, kui paar olla, aga ma alles kohtasin seda meest sel päeval! Läksin vannitoast välja ja istusin kuskil toanurgas seni kuni ta magama jäi, ma igatahes enne voodisse ei julgenud minna. Ma nii kartsin teda tegelikult! Lõpuks läksin magama. Hommikul ärkasin varem ja istusin jälle oma lemmiknurgas ja ma reaalselt sisimas kartsin teda, kui ta ärkab. Aga kuna see oli jälle mu sisetunne, surusin seda hullult maha. Nagunii olin ma ise kõik ära teeninud, et üldse sinna saatesse läksin, nii et pean üle elama," pihib abielusaates osalenud näitsik.

Helen tegi enda sees otsuse, et püüda mööda vaadata kõigist halbadest omadustest, mida ta Siimus nägi (mitte talle meeldiv välimus, salakaval rebase olek, valelik, välimusele orienteeritud, ebausaldusväärne, mitte aus) ja ainult positiivset märgata kogu saate jooksul. "Sest ise ma sellise raskuse oma elus ette võtsin ja ise sellega ka hakkama saan," süüdistab Helen ennast.