«Ma olen kampaania ajal kogenud parteilise «anonüümse» räpavõtete arsenali toimimist,» ütleb üksikkandidaadina europarlamenti pürgiv Indrek Tarand (45).

1. Kas otsus europarlamenti kandideerida on kasvatanud su vastaste ringi?
Ma ei oska ütelda. Minu aktiivsed vastased on alati olnud parteilised broilerid Reformierakonnast, keskist ja Rahvaliidu noored. Viimased valasid viimati pisaraid presidendivalimiste järel. Muidugi olen ka selles kampaanias kogenud parteilise anonüümse räpavõtete arsenali toimimist. Aga kuna Eesti on väike ja mina tean täpselt, kes mida teeb ja kes milleks võimeline on, siis jätan need asjad lihtsalt meelde. Mõned Eesti tipp-poliitikud ei üllata mind oma alatuses kübetki.
 
2. Milliseid nõuandeid on su isa, europarlamendi liige Andres Tarand sulle andnud?
Andres on andnud mulle üksnes häid nõuandeid. Ennekõike on ta selgitanud mulle taustsüsteeme ja EP toimimise motoorikat. Kui küsisin isa ja venna käest oma plaani kohta, siis tegime kohe otsuse: mina olen üksikmees, minu lahingpaariline on Kaarel ja isa tekitab kolmnurkkaitse! Keegi lähedastest pole mu poliitikasse naasmise vastu olnud. Küll aga on mõni sõber hoiatanud, mis kõik võib juhtuda, kui parteide kättemaks tulema hakkab.
 
3. Kuidas tänad enda poolt hääletajaid?
Valimised on ju salajased, ma ei saa poolthääletajat identifitseerida. Aga tänaksin kvaliteetse tööga Brüsselis. Vabatahtlike abistajatega on kujunenud nii vahvad suhted, et nendele mõtlen midagi vahvat ja positiivset välja. (Indreku nägu kisubnaerule...) Kingin näiteks õhtusöögi Kristiina Ojulandiga! (2002. aastal lasi välisminister Kristiina Ojuland enda solvamise pärast lahti kauaaegse välisministeeriumi kantsleri Indrek Tarandi. - toim)
#end#
4. Millal sul kohalikust poliitikast siiber sai?
Esimene hetk, kui demokraatia läks allakäigule, oli Siim Kallase otsus reeta koalitsioonipartnerid ja moodustada ebapüha liit Keskerakonnaga. Sealt sai alguse broilerluse pealetung ja räpane poliitika. Karikas sai täis kinniste nimekirjade seadusega. Muide, kui mina ei võitleks praegu, siis hääletaksime varsti ka Riigikogu ja kohalikku tasandit kinniste nimekirjade alusel.
 
5. Otsisid oma kodulehel usaldusisikuid, kes sind kandideerimisel toetaks. Kui suur see ring täna on?
Avalikult toetajad on lehel nimeliselt väljas, aga on kordades rohkem neid, kes mitmesugustel põhjustel ei taha avalikud olla. Partokraatia on kehtestanud hirmuõhkkonna ja seepärast ei söanda paljud ettevõtjad ja riigiteenistujad oma nime välja tuua. Ka selle hirmu trotsimine on üks mu kandideerimise eesmärke. Vabatahtlikku abi on mulle osutatud nii üllatavatest ja ootamatutest suundadest, et ma ei oskagi ütelda, kui suur on hetkel usaldusisikute ring. Kindlasti sadades, kui mitte rohkem.
 
6. Palju su valimiskampaania maksab?
Kautsjon kakskümmend kaks ja pool tuhat, siis nipet-näpet, autokütet, telefoniarveid. Loodan
30 000 piiresse jääda. Rõhutan, et lubasin teha teistsugust, vabatahtlikule tööle ja loovusele panustavat kampaaniat, mitte loopida riigieelarvest tulevaid miljoneid seinte tapetseerimisse ja suhteliselt vaimuvaestesse teleklippidesse. Täpsed kroonid saab vastava aruandega esitatud pärast valimisi, aga vabatahtlikkuse, s.t vabatahtlike panuse rahasse arvutamisel... Ma ei tea... Tundub, et miljoni krooni piir on ammu ületatud!
 
7. Kuivõrd mõjutas su kandideerimisotsust europarlamendi kopsakas palk?
Palkadest on räägitud, aga minu kandideerimisotsuse puhul pole see oluline. Nii nagu minu lapsed pole siia ilma tulnud emapalga või riigitoetuste tõttu, nii ei vali ma ka töid esmajärjekorras raha tõttu. Mis ei tähenda, et ma ei oskaks tööjõu turuhinda arvutada, oskan küll.
 
8. Oled Laidoneri Muuseumi direktor. Mis sellest saab, kui sa Brüsselisse põrutad?
Loodan, et muuseumil läheb hästi... Ja ma saan tema tegevusi ehk Euroopa tasandilt ka toetada. Muide, partokraatidel on keelatud ametikohtade rivist muuseumidirektor üldse välja jäänud... Hihhiii! Küll nad varsti selle «augu» kinni topivad. Aga esialgu ei muuda valituks osutumine mu töösuhteid kuidagiviisi.
9. Oled abikaasa Kadiga arutanud, kuidas elukorraldust muuta, kui Brüsselisse pääsed?
Meie ei aruta naisega ebakindlate asjade üle. Kindel on, et Konrad läheb sügisel esimesse klassi ja suvel tahaks veidi puhata. Need plaanid on meil olemas. Kui tuleb muutusi, siis arutame. Võime usalduse märgiks lubada, et kutsume ka Kroonika, sest hüva nõu on kallis... Kui isa Brüsselis töötama peab, siis saab ta esialgu vanaisa korteris olla. Nädalavahetuseks saab ju koju.
 
10. Kes on su arvates Eesti edasist arengut silmas pidades meie sobivaimad eurosaadikud?
Olen mitmel korral avaldanud arvamust, et minu lemmik- ründetrio oleks MMM - Mihkelson, Mikser, Meikar. Noored mehed, keeled suus, jaksu poliitilist tööd teha. Teadmisi-kogemusi ka juba üksjagu. Pean väga oluliseks ka, et Marek Strandberg saaks valituks. Tema haridusbaas võimaldab tal tavapoliitikust tõhusamalt Euroopa tasemel tegutseda. Kõige kangemad kogemused Euroopa põhitegevusaladel on Ivari Padaril, rahandus- ja põlluminister ikkagi olnud. Peeter Tulviste oleks vaieldamatult hea kandidaat, kellelt head töötulemust iseenesestmõistetavalt saaks.