Ada Lundver: "Ma vihkan iseennast!"


«Kui maailmas on üks inimene, keda ma vihkan, siis on see ADA LUNDVER.» Eksfilmidiiva puhub seda öeldes suust mõtlikult suitsu. Iseennast peab ta ka oma suurimaks vaenlaseks.

Iseäranis selgelt jõuab Ada Lundver (61) sellele järeldusele pärast maitsva õhtusöögi nautimist. Ada armastab end sealihaga kostitada: paneb mõnusalt suured — oma viiesentimeetrised — tükid pannile, praeb tugevalt läbi ja sööb. Ah, kui hea! Õhtusöögijärgset suitsu tehes valdab Adat aga äng. Kuna Adal juba ainuüksi enda vaatamisest paha hakkas, alustas ta hiljuti dieeti.

Miks te dieeti alustasite?

Kui ma ennast vaatan, siis kõik ripub, on paks ja kole. Ma ei pürgi ometigi mannekeeniks, aga ma tahan, et ma natukene inimlikuma välimusega oleksin. Issand, see on õudne, kui paks ma olen.

Mida dieet süüa lubab?

Nädal aega, mis ma olen istunud .... natuke sinki, ilma rasvata, vesi ja nii…

Ma näen isegi öösel unes, et ma söön. Esimesed kom päeva oli katastroof. Ärkan öösel üles, kahe-poole kolme ajal. Jumal hoidku, kõht nii tühi. Mõtlen: sealiha on sügavkülmas, panen tükid panni peale, sibulat ka ja... Et miks ma ennast piinan? Siis tulen kööki ja mõtlen oot-oot, kas sul on nüüd ka aru peas!

Kui palju te üldse sööte?

Ma ei ole päeval sööja, aga õhtul-öösel, ai-ai-ai-ai. Kui palju mina olen pannud kell kaks öösel liha pannile! Terve maja rahvas ärkab selle peale, et kuskilt tuleb liha lõhna. Ja siis ma söön! Suure tüki karbonaadi! Ja olen enda peale vihane. Kui üleüldse on maailmas üks inimene, keda ma ei salli, siis see on Ada Lundver. Mul ei ole vaenlasi, niipalju kui ma tean, aga ma ei salli iseennast, kui ma olen selle suure karbonaadi ära söönud. Ja kui ma siis istun siin niimoodi, oeh, siis ma ütlen endale: kas sa tead, kuidas ma sind ei salli! (Sõnu saadab filmidest tuttav koolitatud naer.)

Kust teie hea isu tuleb?

Ma arvan, see on kaasa saadud Venemaa reisidelt. Ikkagi 23 aastat, midagi eriti süüa ei olnud. Volga reisid ja kõik, isver, isver. Kui siis lõppes kolmas-neljas kontsert, kell pool kaksteist õhtul, restoranid kõik kinni, sööd seda räime tomatis, küüneviiliga. Lusikaid ka ei olnud. Teinekord oli hotellis tore mammi, kes ütles: «Te olete vist täitsa näljas, mul on siin üks väike pirukas. (Näitab kätega midagi, mis mahub poolde peopessa.) Ja see pirukas oli rasvapirukas, kartulipudru täidisega (hääl võtab traagilised noodid). Oeei!

Millest te olete kehakaalu nimel loobunud?

Ma mõtlesin: nii! Nüüd on vesi! Vesi! Vesi! Sink! Aga muidugi ei saa ma loobuda hallitusjuustust. Täna öösel võtsin. Piiisikese tüki. Nagu laps käin pool kolm öösel maiustamas. Lasin selle suust läbi, küll oli hea!

Mul on turult ostetud sink, hästi taine (näitab), piim, mahl (näitab).

Ma ei ole veel kaalu peal käinud, aga mul on tunne, et natuke juba on alla läinud. Aga vähe. Organism nii vaidleb minuga. See on nagu Mäks (Tõnis Mägi — toim) kunagi ütles, et kui napsu ei võta, siis magu arvab, et kõri on läbi lõigatud.

Ma ei tea, kas ma pean vastu. Aga kui ma nädala olen vastu pidanud, siis mõtlen, et äkki peangi!

Kuigi ma ei ole iseloomuga. Kõik, mis puudutab söömist ja... mul ei ole iseloomu. Oleks pidanud selle kätte võtma juba 20 aastat tagasi, kui hakkasin tagumikust laiaks minema. Aga... ei olnud iseloomu.

Mille te oma reisidelt lisaks söögiisule kaasa saite?

Ma ütlen ühte asja. Inimest võib tunda kaks-kolmkümmend aastat. Aga sa saad teda tundma siis, kui oled temaga reisil. Siis tulevad ette igasugused raskused, hädad, viletsus, selline vaesus, et enam pole penni p... pista.

Kas napsutamist oli palju?

Eks ikka. Oli-oli. Seal juhtus igasugu asju. Mõni jõi ennast päris täis. Aga ma ei räägi sellest! Kui on pikk ringreis, mees mehe kõrval, ühed ja samad näod, küll bussiga, küll lennukiga, küll rongiga, siis vahest oli kolleegist mitte siiani (näitab kõri), vaid siiani (tõstab käed pea kohale). Enam ei võinud neid nägusid näha. Issand, kui tüdinud ma neist olin! See oli õudne (sosistab sisse hingates)! Ja ma arvan, et nemad minust veel rohkem. Sest mina kukkusin kaagutama. Mina olin nagu emme. Viisteist poissi ja mina üksi naine. Katsuge nendega hakkam saada! Üks lollim kui teine, veri vemmeldab. Lähen hommikul bussi, vaatan neile otsa, et mis kuradi nägudega te olete? Mida te lambad tegite terve öö, et te nii koledad välja näete?

Siis tuleb: «Tahad, näitan sulle keppi saand tilli?» Mina seepeale, et need teie lollid naljad ei lähe mulle üldse peale! Kas te ise ka aru saate, kui lollid te olete. Vaikus! Kolm minutit! Siis läheb edasi. Kõik hakkavad omavahel arutama, kes, kus, kellega, kuidas. Ai, jumal!

Mäksiga reisisin neli aastat. Kas te kujutete ette, mida see minu jaoks tähendas? Music Seifiga neli aastat. Nemad olid niisugused kõik (ajab rusika püsti). Armas aeg! Ükskord ütlesin, kuule Mäks, sa ole mu nii ära tüütanud — muidugi huumoriga — kui sina peaks minu kirstu juurde tulema, ma tõusen kirstust püsti ja ütlen: «P…»!

Ta ütles: «Tore on! Kui tõesti juhtub, et sina sured enne mind, siis mina kardan ühte asja. Et sa vaatad mulle kirstust ka vastu, rullid peas!»

Mul on ju kehvad juuksed, ja et soeng ära ei vajuks, olid mul iga päev rullid peas. Ega keegi ei võtnud mind nagu naisterahvast. Ma lihtsalt olin üks olevus, rullid peas, rätik peal. Mul ei olnud nägu pähe tehtud ega midagi. Läksin oma kohvrite-kottidega, et keegi oleks tulnud mind aitama! Ütlesin: «Kuradi poisid, mis see on siis nüüd, aidake nüüd tädil ikka kohvrit tirida!» «Igaüks kannab ise oma kohvrit,» vastati mulle.

Aga ükskord Mäks tegi mulle komplimendi. Olin saanud uue kleidi ja valge pintsaku (näitab kätega mööda taljet), kammisin juuksed lahti, natukene näkku kah üht-teist, ja tulin garderoobist välja. Mäks jäi mind vaatama noo nii lolli näoga, ütles, kuule Ats, mis sinuga nüüd on siis? Sinuga hakka või teie rääkima!

(Naer vakatab Ada jutu tubliks viieks minutiks.)

Miks teid Atsiks kutsuti?

Kui oled üks ja ainsam naine, no mis Ada sa seal oled. Sa oled Ats, oma poiss. Nad teadsid väga täpselt, et ma iilagi ei kakkunud tüli üles. Teinekord tulid isegi naised, lennujaamas: kuule räägi, mis mu mees tegi. Ma ütlesin, issand jumal, mina ei elanud sinu mehega ühes toas, mina ei tea! Ja kõik teasid, et võisid mind usaldada.

Kas estraaditöö lõppedes oli kahju- või pääsemistunne?

Oi, väga kahju. Väga-väga-väga. Kui oled 30 aastat teinud ühte ainsmat tööd, siis ei tea, ju kuidas edasi. Aga… nagu mul elus ikka, ei saa midagi ette planeerida. Meil oli Filharmoonia all puhvetis kohvijoomine ja lõpupidu, ja seal tuleb minu juurde Inna Veski. Ütleb, et teen sulle tööpakkumise. Restoran Eeslitall, omanik üks taanlane, vajab administaatorit, tule. Homme hommikul ole kohal.

Milline oli esimene mulje?

Filharmoonias estraadil oli hoopis teine kontingent. Tõnis Mägi, Jaak Joala, Apelsin, Mati Nuude, Vitamiin. Isegi kui Hasnapank oleks mind tööle kutsunud, ma ei osanuks seal midagi teha! Ma tean raha-asjadest nii palju, et kui mul rahakotis ei ole enam isegi viit krooni, siis on asjad nigu mokas. Ma imetlen inimesi, kes õpivad näiteks raamatupidamist, ja saavad kõigest aru. Kõik need mapkad-papkad! Mina orienteerun ainult oma rahakotis. Mul on teises toas muusikakeskus, kus on palju nuppe. Aga ma tean ainult sisse ja välja nuppe, ja kust CD sisse läheb ja välja tuleb. (Nõutult) Äkki teeb hommikul kohvi ka valmis?

Mis esimesel tööpäeval juhtus?

Ma ei teadnud, mida selga panna. Et kas panen juba tumeda kostüümi, et oleks administraatori moodi? Seal oli päris kena vastuvõtt, pandi lauda istuma. Sõime praed ära ja paar drinki kah, ja siis omanik Jens Moustgaard ütles, et palun homme tööle. Ja nii ma läksingi.

Administraatori töö on väga raske. (Sisse hingates) väga raske! Aga ma võtsin enda peale ka liiga palju, hakkasin linu vahetama... Paari nädala pärast hakati vaatama, et oh, ei ole midagi, Ada teeb kõik ära. Lõpus läks nii hulluks, et ma tõin raha ka lauast ära. Nad olid mu peale nii surmkindlad: Ada toob, Ada teeb.

Mis oli kõige raskem?

Mul oli teatud õhtuid, kus ma leotasin kingad jalast ära, jooksmisest tulid villid, ja need läksid lahti, kingad ei tulnud muidu jalast, kui pidi leotama. Silmad läksid varre otsa! Meil oli suur raamat, kus olid tellimused sees. Hommikul tööle minnes vaatasin seda ja tundsin, et ei, täna ma vist sellega hakkama ei saa. Kuda ma nad paigutan, kohti ei ole ju nii palju? Kuidas ma saan eelmistest viisakalt lahti ja järgmised paika panna? Kuidas saab linad vahetatud?

Korraks istuda ikka jõudsite?

Mul oli probleeme, et pissul käia. Tööpäevad olid 14 tundi.

Aga polnud teist võimalust. Teist pakkumist ju ei olnud. Ma elan peremehe majas, iga kuu vaja maksud maksta. Vahest tuli orja tunne, aga seda mõtet küll ei olnud, et lähen tiiki ja uputan ennast ära.

Ja siis veel see, et pead rääkima inglise, soome, vene ja eesti keeles. Õhtu lõpuks oli nii, et näen küll, et tuleb eestlane, aga juba küsin: «Iltaa. Mitas kuuluu? Haluatteko ruokaa?» (Õhtust, kuidas läheb, kas soovita süüa?— toim) Siis vabandasin ja ütlesin, et olen juba hulluks läinud.

Mõni naljalugu ehk?

Seal sai igasugust nalja. Üldiselt olid kenad kliendid. Välja arvatud soome vodkaturistid. Mul tuleb praegu meelde, nagu oleks olnud eelmine nädal. Tulevad uksest sisse kaks soome mammit. Pisikesed, kõhnukesed, ühel kübar paremale poole viltu. Totakas kübar! Põsed hästi punaseks värvitud. Tuleb minu juurde: «Päivää!» Mina vastan: «Päivää, päivää.» Tema: «Minä olen suomalainen.» Mina vastan: «Minä olen virolainen.» No mis sa hulluga teed!

Siis tuli üks soome papi. 167-170 kilo. Istub maha, lajatab: «Pippuripihvi ja heti!» Ma ütlesin, et «heti» (kohe) ei saa siin majas midagi. «Heti kaljaa siis,» vastab tema. Ta sõi viis pippuripihvi ära. Kokad käisid ukse peal vaatamas, kas jääb ellu või ei jää. Ta sõi kõik viimseni ära ja siis ütles, «no nyt on hirveän hyvä!»

Ja see oli jube, et nad olid räpased. Tuleb minu juurde, pesemata, kasimata! «Missä se kusiputka on?» (kus on kemmerg?) Ma tahaks vastu küsida, kust kuradi karuperssest sa oled välja tulnud? Mina olen pestud-kustud-kammitud-lõhnastatud ja tema tuleb minu käest niimoodi küsima? Ma ei saa aru, kuidas üks meesterahvas võib olla nii vastik, jälk, nii jube.

Kuidas te suutsite sellist tööd teha?

Ma võin luuda liigutada, nõusid pesta, peaasi, et oleks maksud makstud. Aga ma ei pea seda õigeks, et inimene ütleb teisele, mida kurat sa siin kõrtsuadministraatorina töötad? Kuidas ma saan nii, et mul tulevad tshekid, aga mina lihtsalt istun siin ja ütlen: ei, ma olen Ada Lundver, ma ei kavatsegi minna kõrtsu tööle. Mida tähendab Ada Lundver? Jaan Jalgratas, Ada Lundver, see ei tähenda ju midagi.

***

Ada käib ära teises toas, tuleb tagasi ja ütleb, et kaalus ennast. Ta on nädalaga kolm kilo alla võtnud.

«Aga ei, see on ikka õudne!» katsub ta ennast külje pealt ja keskkohast ja piidleb peeglist. «Kakskümmend kilo peaks maha võtma! kujutage ette, kaksümmend kilo, see on ju terve suur seatükk!»

Ja lubab endale turgutuseks küüslauguleiva teha.

Vesta Reest

Vesta@kroonika.ee