Paar kuud tagasi koputas keegi Ada Lundveri uksele. “Tegin lahti ja nägin vanameest valgete roosidega,” räägib Ada, silmad säramas. Mees oli kahe kuu eest leseks jäänud ning otsustanud nüüd Adale, oma salasümpaatiale, kosja tulla.
„Ma vihkan lolle mehi! Kaks kuud tagasi naine suri ära ja tema tuleb kosja!“
Ada kõkutab naerda: “Ma tänasin lillede eest ja soovisin head teed.“ Vaikses Kadrioru korteris, kus Ada Lundver (69) on elanud 27 aastat, kõlab naer, mis justkui noore neiu oma. Äkitselt muutub ta tõsisemaks.
“Ma ei ole abielunaine. Mulle meeldib üksindus, ma olen juba tähtkujult Veevalaja, individualist. Ja ega Mikk Mikiver mulle ka halb abikaasa olnud, mina olin hoopis halb naine!“ jõuab Lundver järeldusele.
Miks halb? „No ma olin ja olen ka praegu väga pedantlik. Kodu peab kogu aeg korras olema, selle sain juba oma emalt kaasa. Mitte ühtegi tolmukübet ega mustusetäpikest ei tohtinud olla, kõik pidi olema täpselt seal, kus oli tema koht!“
Lapsepõlvekodust harjusid külge väga karmid nõuded koristamisele, puhtusele ning korrale. Siiski ka kodusoojusele. „Minu elu kõige ilusam aeg oli Hiiumaal, kus elasin seitse esimest aastat. Seal olid lilled, linnud, loomad, loodus, liblikad, hobused…. See oli kõige ilusam aeg!“ räägib ta vaikselt küünalt vaadates ning aastakümneid oma mõtetes tagasi minnes. „Aga siis ma kolisin pealinna ja nüüd võin ma kindlalt öelda – ma olen rikutud tüdruk! Minust oleks võinud saada hea koduperenaine või vahest isegi hea ratsanik, kuid linnaelu rikkus mu ära.“
Ada läidab sigareti.
„Ma hakkasin suitsetama 28aastaselt. Kakskümmend kaheksa!“ kordab Ada seda numbrit rõhutades. „No kas on inimesel mõistust peas?“ kirub ta ennast ning näitab pikalt näpuga oimukohta.
Ada istub oma köögitoolil ning räägib aeglaselt, aga ärksa innuga. Köök on tema lemmikkoht päevasel ajal: “Köögis tulevad mul alati head mõtted. Siin mul põleb peaaegu kogu aeg küünal, siin ma loen ja olen.“
Vaatan enda ees olevat naist. Aeg on teinud oma töö, kuid ohjad on endiselt Ada käes. Veidi pikad lakitud küüned, korralikud riided, kergelt meigitud silmad ning heledad juuksed. Ning kui Ada naeratab, siis saan ma aru, miks poisid teda juba noorest peast taga ajasid. Või miks nad teda endiselt taga ajavad.
MIKK MIKIVERIGA 5 TUBA, 11 AKENT
Lapsena koos emme ja papaga – nii kutsub Ada neid endiselt -, Tallinna kolinuna käis tüdruk korralikult koolis ning oli tubli õpilane. „Mul olid hinded küll head, aga ma jäin esimesse tundi alati 5-10 minutit hiljaks. Ma ei suutnud hommikuti ärgata, emme käis mitu korda üles ajamas, anusin endale veel viis minutit und ja siis veel ja siis veel. Alguses sain nii palju märkusi, kuid lõpuks kõik juba harjusid ära ja teadsid, et Lundveri-plika tuleb hiljem!“ Ada mügistab jälle vaikselt naerda ning siis meenub talle, kuidas teda koolis kiusati – ta rääkis ju hiiu keelt!
11. klassis avastas Ada enda jaoks näitlemise ning sestpeale läks elu tema jaoks tempokaks. Kodule polnud väga palju aega mõelda, tuli tegutseda, reisida ja näidelda. 30aastaselt abiellus ta Mikk Mikiveriga ning nad kolisid väga uhkesse korterisse.
„Viis tuba ja üksteist akent! Kas sa kujutad ette, üksteist akent!“ rõhutab Ada mitu korda. „Mul sõbrad juba naersid, et iga kord, kui nad mulle helistasid, et küsida, mida ma teen, vastasin alati ühtemoodi – koristan!“ Jälle naer. Äraolevaist silmist aimub, et Ada on minevikus.
„Ei, ega Mikk ei olnud mulle halb mees! Eiiiii….“ Ta kordab „ei“-d veel mitu korda, nagu oleksin seda väitnud.
"Teate, mulle meeldib olla üksi. Meeldib olla omas kodus, oma asjade keskel, üksi ja vaikuses. Lugeda, mõtiskleda, sõpru külla kutsuda ning juttu rääkida. Mulle ei ole olulised jõukus ja vara! Ma ei tea, mis tähendab kadedus,“ seletab Lundveri-mutt, nagu ta ennast ise nimetab.
EDASI LOE VÄRSKEST KROONIKA KODU-ERIST!
{poolik}
URMAS OTT JA SADA TASSI VÄRSKA VETT
Mis on oluline? „Sõbrad!“ ütleb Ada pikemalt mõtlemata. „Mul on palju häid ja väga lähedasi sõpru, mõnega oleme tuttavad olnud juba aastakümneid. Tõnis Mägi, Urmas Ott… Ma ei usu, et Urmast enam ei ole!“ Tõsine teema, kuid Ada puhkeb järsku naerma. Talle meenuvad erinevad vembud, mida Urmasele meeldis visata.
„Ta oli selline inimene, kelle päev oli nässus, kui ta ei saanud kellelegi mingit käkki keerata!“ Ada muhatab, lõkerdab ning proovib läbi naeru jutustada.
„Ammu-ammu aega tagasi kord ETV kohvikus... Kohvik oli rahvast täis ning järsku teatas Urmas – ta soovib sada klaasi Värska vett. Kohvikumutil olid silmad nööbid – sada klaasi Värska vett! Urmas kordas, et jah, sada klaasi. Tema tahab kolleegidele välja teha!“ räägib Ada ning nüüd naeran juba ka mina. „Selline paanika läks lahti! Vesi sai otsa, klaasid said otsa. Koristajamutt jooksis mööda maja ringi ja otsis tühje klaase…“ Naerame mõlemad. Natukese aja pärast olen mina naermise juba lõpetanud, kuid Ada ei saa veel pidama. Ta püüab rahuneda, kuid puksatab siis taas naerma. „Ma küsisin: „Urmas, kas sul häbi ei ole?“ Sada klaasi Värska vett!“ meenutab Ada, viimaseid aeglaselt lausutud sõnu summutamas naer. „Aga tema vastas, et ei ole!“
See on vist küll juba kõigile teada, kui suurt ja tähtsat rolli Urmas Ada elus mängis. „Ei, ega me polnud armukesed. Me olime lihtsalt väga head sõbrad! Eiiiii, ega meie ei olnud armukesed,“ rõhutab ta pikalt, justkui oleksin seda väitnud. „Kui Urmas juba haiglas oli, siis ma läksin teda kord vaatama ja ütlesin talle, et kas ta ise ka aru saab, kui palju jumal on talle andnud – välimus, sarm, mõistus, intelligentsus… Ta ütles mulle lihtsalt: Mine p****e, Lundveri-mutt!“ ja Ada naerab taas.
Kord taas Otti haiglasse vaatama minnes tundis Ada muret, kas mehel ka kuskilt valutab ja kas tervis on halvemaks läinud. „Minul? Minul pole midagi viga!“ olevat Urmas üllatunult vastanud. „Ainult m**n võiks püksis suurem olla!“
27 AASTAT ÜÜRIKORTERIS
Adale meeldib, kui tema alles jäänud sõbrad vahel läbi astuvad. Tema palju väljas käia ei taha ega saagi - seljavalud annavad tugevalt tunda -, kuid külalisi võtab vastu hea meelega. Suure toidulauaga ta neid siiski ei kostita – Ada lihtsalt ei viitsi süüa teha.
„Ma mäletan, kuidas ma kunagi mõtlesin, et vot nüüd ma teen ühe õige seljanka! Läksin turule ja ostsin kõik vajalikud komponendid. Tulin koju ja panin neerud keema. Ja kas sa kujutad ette, mis kusehais siis tuli? Terve korter oli haisu täis, ma tegin kohe aknad lahti, aga huvitav, mida naabrid võisid küll mõelda?“ naerab Ada juhtunu üle. „Muidu me (koos Mikuga – toim.) ikka olime korralikud, vaiksed ja puhtad naabrid ja siis järsku tuli selline kusehais!“
Vähemalt on see supitegemine hästi meelde jäänud. Hoopiski aga ei tule Adal enda sõnul välja küpsetised. „No kohe ei oska teha! Tee, mis sa tahad!“ ütleb ta nõutult.
Selles korteris on Ada elanud juba 27 aastat. Aga see pole tema enda kodu, see on üürikorter.
„Teate, minul pole sellest sooja ega külma, kas see korter on ametlikult minu või mitte. Mul on väga normaalne omanik, meie teineteist ei torgi, maksud on ilusti makstud ja kõik on korras!“ Seda öeldes Ada imiteerib kolm korda üle õla sülitamist, väga rahulikult, aeglaselt ja rõhutatult.
Linna- ja korterielu sobib Ada Lundverile. Kuigi lapsepõlves oli ta suur loodusesõber, teda enam maale tagasi ei tõmba: „Linn on mind ikka nii ära rikkunud! Kinkisin isegi oma Hiiumaa talu ja maa onutütrele.“
Ada naudib üksi kodus olemist - et ta ei pea koristama viit tuba ega pesema ühtteist akent. Kodu on talle tähtis seda enam, sest seni pole ta oma elu jooksul saanud nii palju aega kodus veeta. Ükskõik, kas ta loeb, magab, mõtiskleb või tatsab poolalasti ringi – ta naudib sellest igat sekundit.
