Pöörane elutempo. Autogrammikütid kogu maailmast. Selline on Eurovisiooni lauluvõistluse õhtujuhi ja Viini Volksoperi esimetsosoprani ANNELY PEEBO argipäev.
#p2p#Annely Peebo (30) valimine Eurovisiooni lauluvõistluse õhtujuhiks on tema praegusel kodumaal Austrias tekitanud sellise meediakära, nagu oleks Austria võitnud lauluvõistluse enda. On avaldatud arvamust, et tänu Peebo positsioonile vaatab tuleval aastal lauluvõistlust palju rohkem inimesi klassikalise muusika vallast. Annely naudib küll tähelepanu, kuid ütleb, et oli kõige tagasihoidlikum kandidaat. Ta ei pakkunud oma kandidatuuri välja, ei tegelnud oma isiku läbisurumise ega populariseerimisega. Oma partneri, Marko Matvere valimise juures meeldib talle just see, et tõenäoliselt läks Markol samamoodi.
Buum on saabunud
Annely põhitöökohas Viini Volksoperis ollakse harjunud, et viimastel nädalatel on tal sabas kas ekipaazh ajakirjanikest või telesaatetiim. Annely garderoobis võõraid inimesi nähes ütleb tema kolleeg lihtsalt: «Ma tean, miks te siin olete.» Volksoperi direktor ütles naljaga pooleks, et Annely peab igas oma lauses ka teatrit mainima.
Juhuslikult valitud restoranis tormab kõrvallauast Annelyt tervitama Austria meediamagnaat Franz Kepreda, kelle omanduses on suuremad kohalikud väljaanded.
Kepreda on Annely etendustel sage külaline, restoranis tõmbab ta kotist välja proovitõmmise jaanuaris ilmuvast naisteajakirjast. Leheküljel on suur foto Annelyst — meediamagnaadi enda tehtud — ning jutt Eurovisiooni lauluvõistluse õhtujuhiks valimisest. «Tegelikult tuleb pilt palju suurem ning värvid on ka praegu valed,» ütleb Kepreda ja kingib lehekülje Annelyle.
Jaanuaris ehib Annely aval naeratus veel paljusid Austria naisteajakirju. Temalt küsitakse, millist kosmeetikat ta kasutab, talle tehakse ettepanekuid testida uusimaid automudeleid.
«Ole sa nii hea ooperilaulja kui tahes, sellist meediakära, nagu ühe jalaga popmaailmas olles, ei teki sinu ümber kunagi,» on Annely pärast õhtujuhtide avalikustamist läbielatut veendunud.
Blond ja ilus, mis sa oskad?
Sellest ajast on möödas seitse aastat, kui Tõnu Kaljuste kammerkoori lauljanna Viini, ühe Kesk-Euroopa parima õpetaja Gerhard Kahry juurde laulmist õppima tuli. «Kui ma oleks teadnud, kui ränk ja karm saab olema algus, siis ma võib-olla poleks julgenud seda sammu astuda,» arvab Annely nüüd.
Kuid lisaks suurele häälele on loodus kinkinud talle oskuse mitte närveerida ega pabistada. Nagu ta kuueaastaselt hakkas kodukohast Võhmast üksinda bussiga Viljandisse muusikakooli käima, leidis ta kahekümne kolmeselt end võõras linnas, kus rahvuskaaslastega kontakt puudus. Saksa keele oskus oli nullilähedane, olud tundmatud ja südames suur koduigatsus. Ta nuttis õhtuti tihti patja, kuid ettevõetust ei loobunud. Nüüd sai ta aru, et muusikaarmastajatest ema ja isa olid kogu aeg vaikselt teda sellele teele suunanud. Puberteediealisena, kui ema talle klassikalisest muusikast rääkis ja ooperilaulja tulevikku ennustas, mõtles Annely: «Ema, mis tulevikku sa mulle ometi tahad? Paksud tädid laval — mis ooper ja mis elu?»
Viini muusikast läbi imbunud keskkonnas on Annely üha enam kogenud, et tänapäeva ooper sarnaneb filmibisnisele — see vajab esiteks erialaste oskustega, välimuse ja teatud proportsioonidega, isikupära ja säraga inimesi — tugevaid isiksusi. Silmapaistev ilu on Annely meelest küsitava tähtsusega.
Ooperis «Hans ja Grete» nõuab Hansu roll Annelylt kaks tundi hüpates-karates laulmist. «Etendusega võtan kaalust maha umbes pool kilo,» avaldab Annely, kelle lemmikjook on kakao ning ka söödavast on magus kraam au sees. #p4#
See, et talle pärast kaht ja poolt aastat lauluõpinguid pakuti Volksoperi — rahvusooperi lepingut, oli välismaalasele, endisest idablokist tulnud lauluõpilasele, hiigelsuur tunnustus. Annely kommenteerib seda kui «väga ebanormaalset» asjade käiku. Diplomeeritud lauljaks õpitakse Viini muusikaülikoolis seitse aastat, pärast käiakse end mitu aastat näitamas, ning alles siis võib hakata unistama põhitöökohast ooperiteatris.
Võiks arvata, et Annelyl oli lihtsam tänu oma silmapaistvale välimusele, aga ta ise arvab vastupidi: «Vaadatakse hoopis, et blond ja ilus küll — aga kas sa oskad ka midagi või proovid meid millegi muuga võluda?» #p3p#
Annely tundis, et peab ennast pidevalt topelt tõestama. Ta õppis sujuvalt rääkima mitut keelt, käis algusaastail pea igal teisel päeval teatris, et õppida teiste pealt, kuidas peab ja kuidas ei tohi laval olla. Ta orienteerub nii vanakreeka ajaloos kui ka erinevates tantsumaailmades.
Et ainult blondi ja ilusana, kuid ilma oskuste ja omapärata pole ooperimaailmas, isegi tumedapäises Kesk-Euroopas suurt midagi teha, veendus Annely, kui läks Pariisi kandideerima ooperisse «Cosi fan tutte», kuhu tema agendi sõnul otsiti blondi ja saledat noort osatäitjat. Annely sõitis kohale ja avastas, et lisaks temale oli vaevaks võtnud tulla veel kolmkümmend blondi, saledat ja ilusat lauljannat.
Oskab müüa oma vigu
Volksoperi pakkumine pani Annely endale tõsiselt otsa vaatama — kas ma olen valmis lavale minema? Ta arvas, et veel mitte. Õnneks oli teater teist meelt — kuidas siis veel peaksid noored lauljad suureks kasvama, kui mitte alguses väikseid ning tasapisi suuremaid rolle katki hammustades?
Nüüd on Annely teist aastat Volksoperi esimene metsosopran. Tal on oma fänniklubi ja palju pearolle, rohkem vaba aega kui teistel lauljatel ning tohutu enesedistsipliin. Viini Staatsoperis ja Volksoperis on tema hääleliigiga lauljaid kokku 23, kellest neli laulavad pearolle ja ülejäänud ootavad oma suurt võimalust.
Aga sõna «primadonna» ei luba Annely enda kohta kasutada. «See on liiga ülepaisutatud.»
Sportliku kehaehitusega Annely kohta ei passi ka termin diiva. Ta surub rinna ette, õlad taha ning silmisse ilmub looritatud, kuid mä-gede purustamiseks hästi sobilik
ilme. «Kui ma lähen sellisena lavale, et oh, ma olen nüüd diiva ja müün ennast sellisena, vaadake nüüd kõik mind — seda publik ei naudi.» Inimesed tahavad laval näha elu ja inimest sellisena, nagu ta on. Annely armastab öelda, et laval peab oskama oma vigu müüa. Nagu igapäevaelus ei ole täiuslikke inimesi, puuduvad need ka ooperilibretodes.
Täpselt sama loomulik, nagu oma rolle tehes, kavatseb ta olla ka Eurovisiooni õhtujuhi osas. «Ma tean, et isegi kui tekivad väikesed apsud, leidub alati lahendus.»
«Die Schönste Scheissberuf» — äärmuslik amet
Lauljanna elu jõulueelses Viinis kulgeb pöörasel kiirusel. Kontserdid, proovid, etendused... Enne jõule sõidab Annely nädalaks Münchenisse kontsertreisile. «Kui teised asutavad ennast pühadele, siis on meil just gaas põhjas,» ütleb ta. Klassikalise muusika austajaile on jõulud vaat et aasta magusaim aeg — tohutul hulgal kontserte. Saalid on puupüsti täis, viinlased armastavad muusikat.
Nädal enne jõule esitab Annely Bachi «Jõuluoratooriumi» väikeses kirikus Viini südalinnas, koos kiriku orkestri ja kooriga. Kontsert kestab jäises jumalakojas kaks tundi — kohalikud professionaalsed kontsertidel käijad on kaasa võtnud soojad pleedid, millesse end mässida. Viiulid lähevad häälest — nullilähedasest temperatuurist ja niiskusest. Aga Annely ei kurda. Tema huulilt ei pudene ühtegi halba sõna.
«Kammermuusika on ooperilauljale kui balsam,» ütleb ta hoopis. Tema loomuomane sära pole pärast kontserti grammigi väiksem kui enne.
«Saksa keeles on lauljate endi väljend selle ameti kohta «die schönste Scheissberuf», äärmustesse valguv elukutse.»
Schönste tähendab ilusaimat, Scheisse sõnnikut ja Beruf ametit. Fännid, aplaus, roosid ja braavo-hüüded on asja üks pool. Jääkülmad kirikud, nädalaga selgeks õpitud rollid, tolmused proovisaalide põrandad, tundidepikkune, ilma suutäitki söömata harjutamine, tihedas konkurentsis enese tõestamine — see on särava kuldmündi tagakülg, mis saali, vaataja poolele kunagi ei paista ega tohigi paista.
Annelyle on öeldud, et tal on inglihääl ja ingellik elu. «See, mis välja paistab, ongi imeline.» Elu imelisust oskab Annely ka nautida — kontsertreisidel käies armastab ta võõrastes linnades shopata, sest «kellelegi vist ei meeldi osta sealt, kus elad». Annely parimad, laineid löönud esinemiskleidid on muuseas aga õmmeldud Eestis, Ülle Pohjanheimo õmbluskojas.
Itaalias esinedes meeldib Annelyle kohalike inimeste temperamentsus ja sundimatus, selged ja ausad emotsioonid, millega nad lauljale kas braavo hüüavad või nördimust avaldavad.
Euroopa südames Viinis elades on lihtne sõita autoga nädalalõpuks Bratislavasse või Budapesti. Veneetsia on Viinist vaevalt viie tunni autosõidu kaugusel — Itaalias armastab Annely just söömas ja shoppamas käia. Kui tuleb himu suusatada, on Tirool samas lähedal.
«Palun teie autogrammi!»
Enne «Hansu ja Grete» etendust Volksoperis jõuab ta tund aega varem teatrisse. «Praegu on etendus kõige tähtsam, ma ei taha mingeid lisapingeid,» ütleb ta jooksult. Tema ametis peab olema emotsionaalne ja samas ka veidi egoistlik, mõtlema ainult enda ja oma töö peale. Hääles kajastub kõik — kuidas laulja söönud on, kui palju maganud, millises tujus ja tervislikus seisundis.
Kui kiire tööaeg möödas, on ka egoism kadunud. Annely Viinis üles otsinud eestlased teavad, et ta viib ka võhivõõrad vaatama asju, millest ise Austrias lugu peab: traditsioonilised veinimõisad, kuumaveeallikad. Tänaval teda kõnetavate inimeste jaoks leiab ta alati aega.
Kohe, kui Annely oma garderoobi jõuab, on ka kohal naisterahvas, kes asub tema pikki juukseid üles seadma, et need poisiks tegeva paruka alla seada. Grimmi teeb Annely ise, sest «muidu läheb väga kaua aega, ja mina olen kannatamatu». Kannatamatust nimetab ta ka ühe oma negatiivse iseloomujoonena.
Annely piidleb end peeglist, võtab oma naiselikku, üdini viimistletud meiki natuke vähemaks, joonistab poisile sobilikud kulmud. «Ripsmeid on liiga palju,» tunnistab ta pärast pikemat vaatlust.
Annelyle meeldivad poisirollid — tema hääletüübile, lüürilisele koloratuurmetsosopranile on neid ka palju kirjutatud. «Saab ennast hoopis teistmoodi välja elada kui tavaelus,» kinnitab ta nii oma sõnades kui ka hiljem tegudes — etenduses ulakat poisikest mängiv Annely on tundmatuseni muutunud.
Pärast etendust ootab Annely garderoobi juures Itaalia konsulit Austrias, kes on sõitnud ekstra Viini Annelyt vaatama. Lauljanna saab kutse konsuli residentsi. Näitlejate sissekäigu juures ootavad fännid. Keskealine proua on teinud «seebikarbifotosid» etendusest «Carmen» ning soovib igale fotole autogrammi. Annely küsib, kas ta saaks neid pilte ka endale. Kaugemal seisab vanem härrasmees Tokyost, keerutab higises pihus etenduse plakatit, kuhu soovib Annely autogrammi. Veel on tal nahkköites valgete lehtedega raamat, mille avalehekülge ehib edaspidi autogramm: Hänsel (Hans) Annely Peebo. Jaapanlane ei lahku enne, kui Annelygi end minema asutab. Ta tuleb kindlasti Viini tagasi, Annelyt vaatama.
Pärast etendust on Annelyl aega, et juua teatrilembeste inimeste lemmikkohas oma tavaline kakao. Ilma kooreta, kuid see-eest piimaga — on kelnerid juba kursis. «Kas teist tehakse jälle pilte?» küsib kelner ja pakub abi istekoha valikul. Inimesed kõrvallauast hõikavad: «Te olite suurepärane!» Ning Annely laseb tänusõnade saatel oma kaubamärgil, naeratusel, särada. Juba väljas, tulevad vastu inimesed, kes on käinud etendust vaatamas, nemadki soovivad lauljannaga oma rõõmu jagada.
Suured loobumised
Annely ütleb, et ise tramburai sees olles tegelikult ei saagi aru, mida teed ja kuhu jõuad. Ajapikku lihtsalt märkad, et neid inimesi, kes sind tunnevad, on palju rohkem kui neid, keda sa ise tunned. Ühel hetkel satud laulma koos maailma esilauljatega (näiteks Placido Domingoga) ja hoomad, et oled maitse suhu saanud väga kõrgel tasemel.
«Kuid minu jaoks ei ole oluline teha suurt karjääri. Ma tahan teha seda, mis mulle endale rahuldust pakub, mis mind õnnelikuks teeb.» Praegu on Annely õnnelik, sest tal on huvitavad pakkumised ja kindlad lepingud 2003. aastani paigas.
See tähendab aga, et intensiivne eraelu peab mõnda aega oma järjekorda ootama. «See ongi olnud mu suur loobumine,» ütleb ta. «Kuid kõik on ju hästi! Mitte et keegi mind kuskil ei ootaks, vaid mul lihtsalt ei ole pereeluks aega olnud.» Annelyle meeldivad väga lapsed ja ta teab, et kord tuleb nii pere, kodusoojus kui ka kodusolemine.
Kuid mitte veel — praegu on aeg vajutada gaasipedaali. Annely loodab, et peagi jõuab ta oma karjääriga punkti, kus saab ise otsustada, mida teeb, kus ja millal. Siis saabub ka võimalus eraellu aega investeerida.
