«Oli veidi raske ette kujutada, et sa seisadki kuninganna ees ja suhtled temaga,» sõnab Age Oks. Balletitantsijatele Age Oksale ja Toomas Edurile andis Inglise kuninganna hiljuti isiklikult üle impeeriumi kõrgeima ordeni!

Elizabeth II ulatas ülemöödunud kolmapäeval Toomasele (41) ja Agele (40) Buckinghami palees Briti Impeeriumi Komandöri ordeni (CBE) — ligi kakskümmend aastat Inglismaal elanud ja tantsinud abikaasadele nende panuse eest sealse kunstiilma ning Inglise ja Eesti kultuurisuhete edendamisse. CBE klassi orden on kõrgeima taseme orden Inglismaal, sellest vaid vaksa jagu kangem on rüütliseisuse, Sir’i või Dame`i tiitli omistamine. Hiljuti pälvis CBE ordeni ka Walesist pärit Hollywoodi näitleja Catherine Zeta Jones.

Mainitud klassi ordeni sai kaksteist inimest, lisaks jagati teiste klasside ordeneid. Kokku omistas kuninganna neid sel päeval üheksakümnele inimesele. CBE ordeneid antakse välja harva, mis tähendab Oksale ja Edurile väga suurt austusavaldust — nad on ka esimesed eestlased, kellele on osaks langenud selline au.

Toomas oleks soovinud jutuajamise käigus kuningannale öelda sedagi, et nad Agega nimetasid 1. jaanuaril aastaseks saava pisitütre Elizabethiks just tema järgi, ent suures ärevuses kipuvad asjad ununema... Kuninglik õukond aga ootas ja vaatas, kuidas graatsiline Age ordenit vastu võttes kummardab. Toomasele öeldi hiljem, et nad ei ole kunagi nii ilusat kummardust näinud!

Agele valmistas vastuvõtu jaoks sulgedega kaunistatud peaehte ilmakuulus briti modist Philip Treacy, kes meisterdanud peakatte ka näiteks Wales’i printsessile Camilla Parker Bowlesile tema pulmaks prints Charlesiga.

Vastuvõtul oli esindatud ka Eesti disain! Age, kes intervjuus seda sündmust meenutab, kandis erkroosat kleiti, mis tulnud moekunstnik Ivo Nikkolo nõelasilmast.

Age, tunnete te endid Toomasega nüüd ka kuidagi teistmoodi?

Ega sellest midagi ei muutu, lihtsalt väga hea meel on teada, et meid on niimoodi tunnustatud. Loomulikult oli see suur, mingis mõttes isegi šokeeriv üllatus — just sellepärast, et ordeni klass on CBE, mis on Suur-britannia kõrgeim. OBE taseme ordeni saajatest tantsijaid tean isegi paljusid. Aga et saime just CBE, oli üllatav, sest olime Toomasega ju ka välismaalased.

Tuli ka liigutusepisar silma?

Kas just liigutusepisar, aga pani päris pabistama. Tseremoonia oli muidu väga hästi organiseeritud. Meie, CBE saajad ootasime Sir’i ja Dame’i tiitli saajatega ühes ruumis. Ülejäänud seitsekümmend inimest, OBE’d, olid omaette ruumis. Kõigiga suheldi, igaühega tehti proovi. Selgitati, et kui kuninganna seisab näiteks siin, siis teie tulete sealt, kummardate, ja (Age osutab näpuga kujuteldavale kohale maha.) siin jääte seisma. Siis kuninganna suhtleb teiega. Me võisime tema poole pöörduda alguses sõnadega «Teie majesteet», hiljem öelda «mam». Siis kui ta andis käe, tähendas see, et oli aeg lahkuda. Tuleb öelda head aega, astuda mõni samm, selg ees, tagasi, kummardada ja — minema.

{poolik}

Kuningannale ei tohi tõesti selga pöörata...

Jah, tagurpidi peab eemalduma. Meie Toomasega pidime koos minema, mis on ebatavaline, et kaks inimest korraga ilmub kuninganna ette. Ka neid inimesi, kes korraga ordeni saavad, on päris vähe.

(Muigab.) Hakkasimegi proovima, et kuidas me õlg-õla kõrval lähme, koos sammume... Et mitu sammu koos, kus keerame ja millal koos kummardame! Harjutasime, et seda kõike ka sünkroonis teha.

Proove tehti väga sõbralikult, kõik oli meeldiv, sai ka veidi nalja. Kui aga saabus aeg kuninganna ette astuda, oli see ikkagi ärevusttekitav, kõik olid natuke närvis. See oli väga pühalik moment. Oli veidi raske ette kujutada, et sa seisadki kuninganna ees ja suhtled temaga.

Kuninganna vahetas igaühega mõne sõna, mis tegi ikka väga isiklikuks selle asja.

Millest kuninganna teiega vestles?

Meile ta ütles, et see, mis me oleme teinud, on suursugune saavutus, ja uuris, kas me ikka tantsime veel Suurbritannia rahvusliku balleti jaoks. Siis Toomas ka seletas, et me oleme tagasi Eestis ja mida me siin teeme. Põhimõtteliselt see oligi kõik.

Meil oli väga hea meel ka selle üle, et tseremooniat tunnistas minu õpetaja Tiiu Randviir, kes sai Inglismaale sõita. Arvan, et see oli ka tema jaoks oluline moment. Temata me ei oleks Toomasega seda kõike saavutanud. Ma olen talle väga palju tänu võlgu. Muidugi oleksin väga tahtnud seal näha ka oma vanemaid, keda mul kahjuks ei ole enam...

Pärast tseremooniat kiirustasime minema, kuna pisitütar Elizabeth viibis meie sõprade juures.

Te olete olnud kuninganna lemmikballetiartistid. Te polnud temaga varem nii lähedalt kokku puutunud?

Kuninganna lemmikud me ei olnud, pigem rohkem kadunud printsess Diana, kes oli meie trupi patroon, kui Inglismaale läksime. Ta nägi meid sellest ajast alates, kui sinna saabusime. Ta käis väga tihti meid vaatamas, kuna ta väga hoolis meie trupist ja teadis ka kõikidest muudatustest seal — kes tulid, kes läksid. Meil oli suur au, et kohe, kui tulime, saime tema jaoks tantsida, temaga kohtuda. Siis me mingis mõttes olime tema lemmikud, sest kõik need aastad ta jälgis meie karjääri. Loomulikult oli see talle ilmselt huvitav, sest olime tookord väga noored, tulime kuskilt Nõukogude Liidust, olime abielus ja ka tantsisime koos — kindlasti see jäi talle silma. Ta käis meid tihti proovis vaatamas, etendustel jne. Me ei olnud muidugi parimad sõbrad, aga talle siiski küll rohkem tuntud kui kuninganna jaoks.

Aga kuningannaga oleme siiani kohtunud laval. Esimest korda 90ndate keskel, kui avasime Šotimaal Edinburghis teatrit pärast selle renoveerimist — toimus suur kuninglik gala, etendus «Uinuv kaunitar», kus tantsisime. Sel päeval kohtusime esimest korda laval kuningannaga, kellega oli ka Norra kuningapaar. Pärast seda oli veel üks kuninglik hea tahte gala Londonis. Mõni aasta tagasi oli au osa võtta ka Royal Variety galaetendusest Liverpoolis. Kohtu- mised kuningannaga on ikka olnud pärast esinemisi laval, välja arvatud tema Eesti visiidil, kus osalesime pidulikul õhtusöögil.

Küll korraks, aga mis tunne oli taas Londonis tagasi olla?

Tekkisid küll taas soojad tunded, meile on see ju koduks olnud üheksateist aastat. Siis tekkis déjà vu, aga tantsimise koha pealt enam mitte — nüüd on otsus tehtud ja enam ei mõtle tagasi. Teine elu, ja laps — tema kõrvalt on ka raske juba millelegi muule mõelda.

Kuninganna pidi ka isiklikult kursis olema, et te tütre tema järgi Elizabethiks ristisite?

Kunagi keegi meie tuttavatest talle mainis seda vist küll. (Muigab.) Selle peale oli ta vastanud, et how kind (ingl. k. – kui kena)! Aga see ei ole nii oluline... Kuninganna kohtub väga, väga, väga paljude inimestega. Loomulikult ta mäletab seda, kes me Toomasega oleme, aga neid inimesi, keda mäletada, on tal lisaks meile väga, väga palju.

Kes veel suurkujudest teiega ühel päeval tunnustatud said?

Kaks meest said sel päeval Sir’iks, üks daam Dame’iks, siis oli seal veel kaksteist CBE´d, ülejäänud üle seitsmekümne inimese said OBE ordeni. Ma ei tea neid nimesid, aga üks naisterahvas, kes sai näiteks OBE ordeni, oli näitleja menuseriaalist Hallo, hallo!. Siis üks disainer Jimmy Choo’st, kes selle firma üle võttis. Ka näitlejatar Catherine Zeta Jones saab sel aastal ordeni. Neid antakse lihtsalt erinevatel kuupäevadel välja.

Sa kandsid seal maineka briti disaineri Philip Treacy peaehet ja Ivo Nikkolo kostüümi?

Philip on meile päris hea tuttav ja kui ta kuulis, et tuleme ordenit saama, küsis ta esimese asjana, et mida ma seal kannan. Tol momendil ei olnud mul veel kleiti. Vastasin, et ei tea, väga raske on lapse kõrvalt üldse kuhugi jõuda... Siis ta muidugi ütles, et ilma peaehteta ei saa ma kindlasti minna — ja et ta teeb mulle midagi! Ma ei tahtnud küll seda pakkumist alguses vastu võtta, aga ta ütles, et see on kingitus ja see peab jääma mulle! Selles mõttes, jah, oli see temast väga kena.

Ta on teinud töid rohkem popstaaridele, aga ka kuninglikele perekondadele, näiteks Fergie tütardele. Tema kuulsamaid töid oli muidugi Camillale, kui ta prints Charles’iga abiellus — Philip tegi Camilla peaehted. Aga ta teeb ka palju koostööd moeloojatega, töötas palju koos Alexander McQueeniga — ka tema kollektsioonidele tegi Philip tihti peaehteid.

Nägime temaga Londonis paar päeva enne tseremooniat — ta tahtis teada, mis värvi kleit mul on, ja ma ütlesin, et ta teeks midagi musta. Mul oli selleks ajaks välja valitud selline hästi erkroosa Ivo Nikkolo kleit, mustad kingad ja kott — et siis juba nagu läheks must paremini. Minu soov Philipile oli, et see ei oleks mitte midagi suurt, aga see sai ikkagi selline küllaltki glamuurne...

Ordenid, need on nüüd kodus ikka aukohal, kaminasimsil näiteks?

(Muigab.) Ei, ei, ikka kuskil sahtlis!