Agnes ja Gabriel 33 aastat hiljem


Taastatud värvidega «Viimse reliikvia» esilinastus tõi üle aastate Tallinna peaosalised INGRIDA ANDRINA ja ALEKSANDER GOLOBORODKO, kes rahvasuus on jäänud Agneseks ja Gabrieliks.

Legendaarne filmipaar kohtus linastuspäeva hommikul, kolmkümmend kolm aastat pärast kõike  s e d a  Viru hotellis.
«Astusin fuajeesse ja nägin kohe — tugitoolis istub mu kaunitar!» kirjeldab äratundmishetke soojust Aleksander Goloborodko (63). «Gabriel! Gabriel!» korrutas Ingri-da Andrina (57) oma rüütlit üle aastate kallistades.
Kroonika pakkus paarile välja võimaluse korrata «Viimse reliikvia» kuulsat lihahimu-stseeni keskajahõngulises Olde Hansas.#p2#

Kintsu sööma!
«Oivaline!» hõiskab Gabriel, kui rammus lihakamakas lauale kantakse. «Küll on hea, et meil on veel oma hambad!»
Agnes naeratab eemalolevalt. Fotokaamera käivitub. Gabriel sirutab käed lihaga ette. Pilk langetatud, üritab Agnes õrnalt huuli paotada. Tundub, et tal on «päriselt» raske Gabrielile silma vaadata. «Ehk peaks lisama mingi iroonilise suhte?» kahtleb Gabriel. Ja meenutab sama stseeni kolmkümmend kolm aastat tagasi:#p3p#
«Sellest tehti palju duubleid. Lõpuks pidin käega varjama, et äranäritud kont paistma ei jääks. Õhtul pisteti kints jälle külmkappi. Järgmisel päeval hakkasime uuesti sööma. Võeh!» 

Saabuvad ka õllekruusid. «Me pole vist enam õllejoomise eas,» muheleb Gabriel ja tellib hetk hiljem klaasi viskit. Agnes piirdub kohvi ja veega. Peidab end tumedate prillide taha ja laseb Gabrielil särada.

«Võitlus-stseenidest tehti palju duubleid, ma polnud ju mõni Herakles,» alustab Gabriel järgmist lugu. Kord pidi ta lühtri küljes rippudes järjest õhusõite tegema. «Andke mulle vähemalt sada grammi konjakitki turgutuseks,» lõõtsutanud ta. «Nõukogude kinos poldud see kombeks. Mõtlesin, et mind saadetakse kohe pikalt. Kohale kutsuti filmi direktor Raimond Feldt.» Aga ta ei hakanudki sõimama: «Seltsimees, mida te endast mõtlete?!» Sosistas hoopis: «Saša, millist marki sa eelistad?»» 
Gabriel lõigub ägedalt liha, paneb kausikestest ka Agnesele palad ette. Sööma hakates poetab Gabrielgi prillid ninale.

Presidentlik toimetaja
#p5v#Jutt läheb filmi toimetajale Lennart Merile. «Muljetavaldav mees!» elavneb Agnes. «Mäletan ta pikka peent kuju võtteplatsil. Mõtlesin hirmuga: kas mu Agnes talle ikka meeldib? Rezhissööri hinnangut ma nii väga ei kartnudki.»
Gabriel lisab: «Meri järgi mõistsin, et mida vähem toimetaja võtteplatsil silma paistab, seda parem ta on. Nagu hea juuksur — teeb märkamatult oma töö. See on klass! Usun, et sama edukalt juhtis ta ka riiki.»

Ilus oleks uskuda, et Eesti parim film on jäänud ka Gabrielile-Agnesele elu tähetunniks.
«Kahtlemata!» noogutab Gabriel aplalt süües. «Olin varem kahes filmis mänginud, aga Gabrielina sain tunda tõelist tuntust ja populaarsust.»
Agnes tõmbub endasse tagasi: «Mina enda kohta päris nii ei ütleks. Lätlasena eesti Agnest mängides tundsin erilist vastutust. See oli mulle hingelise puhastumise aeg. Minu jaoks on Agnese võti laulutekstis Põgene, vaba laps!» Gabriel katkestab: «Grišal (rezhissöör Grigori Kromanov — toim) olnuks lihtsam Gabrieliks valida juba kuulus Bruno O’Ya. Aga tal oli riskijulgust vältida teadlikult tuntud näitlejaid. Just tundmatute näitlejatega sai ta luua uue legendi.»

Legendid, legendid...
Agnese rolli prooviti ka toonast esimodelli Faime Jürnot. Aga too loobus alastistseenist. «Minule ei räägitud sellest stseenist proovivõtetel midagi,» naerab Agnes. Toona 24aastasele näitlejannale ei tulnud «see oht» pähegi.
«Ühel võttepäeval sätiti mind lihtsalt kivi taha kükitama. Ja operaator hakkas oigama: «Tal jääb ju rinnahoidja paistma, keskajal seda polnud. Koristage see korralagedus seljast!» Läks suureks sagimiseks ja keelitamiseks: «Kõik teised jäävad kivi taha, operaator filmib teiselt kaldalt. Kui laboris selgub, et rinnahoidja kaadrisse jäi, peab kogu võttegrupp siia tagasi sõitma ainult sellepärast, et näitlejanna ei viitsinud rinnahoidjat ära võtta...»» Ja «vabal lapsel» polnud kuhugi põgeneda.

Teise legendi järgi olnud Kromanov oma Agnesesse väga armunud. Pärast «Viimse reliikvia» linastust Berliinis koputanud ta hotellis kaua Agnese ukse taga.
«Jah, oli selline juhtum,» tunnistab Agnes kõheldes. «Aga ma ei avanud ust.» Et ta võtete ajal Kromanovi eriline lemmik olnuks, Agnes ei märganud: «Noo, mina ei tea... Ta käitus meie kõigiga nii rüütellikult!» Seni murtud hääl muutub korraga kõlavaks. Naerulohud põses, näksib ta sõrmede vahelt kanatükikest. Sära silmis, vaatab ta Gabrieli poole.

Keerulised armusuhted
«Grišal võisid ju olla oma sümpaatiad, aga mina võtteplatsil sulle külgelöömist küll ei märganud,» kostab Gabriel. «Berliini sõites, oli töö ju lõpetatud, film valmis. Ja Ingrida oli ju väga võluv tollal.» Agnese hääl muutub uuesti vaikseks: «Kui lavastaja meis oma tegelaskujusid nägi, pidigi ta ju olema meisse armunud. Olime ju tema looming.»
Kui Agnes stsenaariumi läbi luges, lasi ta silme eest läbi kõik tuntud noored meesnäitlejad. Gabrielina ei näinud ta neist kedagi. «Kui stuudios Sašat nägin, mõtlesin: Tema! Tema armastamiseks ekraanil ei pea ma palju tööd tegema.»

Suud pühkides kiidab Gabriel Agnest vastu. Kromanov proovis ta kõrvale palju Agneseid. «Ei ole see!» polnud Gabriel ühegagi rahul. Ka Ingrida foto ei jätnud talle algul erilist muljet. Siis aga meenus talle Ingrida tudengipõlvefilm, kus too mängis tüdrukut, kes uppuvalt laevalt paati pääsedes hüüab: «Saša, Saša!»
«Mulle meelis see hääletoon, Saša on ju ka minu nimi. Raske on leida sobivat parterit, kui pead filmis mängima armastust.»

#p4v#Filmi teist blondiini, nunn Ursulat mänginud Eve Kivi (63) on pihtinud, et võtete ajal oli tal Gabrieliga romaan. Gabrieli päästab vastusest Olde Hansa perenaine Margit Hakomaa, kes saabub uurima, kuidas toit maitseb. «Kas see pasteet on tõesti maksast? Üldse pole kibedat maitset,» kiidab Gabriel süüdimatult.

Õhku jäänud küsimusele vastab Gabrieli eest hoopis Agnes. «Iga romaan, mida me meenutame oma noorusest, tundub suur ja unustamatu,» ütleb ta leebelt.
«Muidugi!» noogutab Gabriel. «Oli huvitav koos aega veeta. No meil oli Evega romanss. Hiljem oleme temaga kohtunud Moskvas kui head kolleegid, ta käib ju festivalidel. Ühes lehes oli hiljuti meeldiv passaazh. Kirjutati, et Eve Kivi on endiselt tütarlaps, kes on valmis hobuse selga hüppama, ja Goloborodko rüütel, kes on valmis daamile kätt ulatama.»
Agnes rüüpab vett ja kiidab Eve delikaatsust: «Alles hiljem kuulsin, et temagi võis unistada Agnese rollist, võtteplatsil ei tundnud ma tema poolt ainsatki kadedusenooti. Vastupidi.»

Vaba mees abielus
Päriselus leidis Gabriel oma Agnese juba enne «Reliikviat». «Olen nelikümmend aastat olnud abielus sama naisega. Temagi on näitleja, nagu ka mu tütar. Tütretütar Mašenka on kaheaastane, paistab, et temast kasvab laulja.»
Isaks sai Gabriel päeval, mil ta vaevles Taevaskojas puu külge seotuna ja pistoda kõril («Sure, raisk!»). Platsile jooksis Eve Kivi, telegramm näpus: «Tantsi! Sul sündis tütar!» Kätest seotud Gabriel sai tantsida alles õhtul. «Feldt tegi kasti viina ja šampanjat välja. Loomulikult vastasin samaga!»

Agnes tunnistab, et «Viimse reliikvia» aegu tema alles unistas oma printsist: «Igatsus oli haripunktis, olin juba 24aastane. Kõik teised jõudsid instituudis-teatris armuda ja mehele minna, minul oli ainult töö. Tundsin end hirmus üksildasena. Vahel kägistas see tunne mind vaat et varvasteni. Muidugi oli mu ümber noormehi, aga mulle tundus, et nad mängivad ega huvitu minust tõsiselt. Unistus printsist oli kirjeldamatult võimas. Tundsin ta lähedust, aga tal polnud veel kuju.»

Gabriel ei tulnud kõne allagi. «Ei-ei, kolleegi armumine oli tabu!» raputab Agnes pead. «Meil ei saanudki romaani tekkida: mina olin 31aastane mees, Eve küps naisterahvas, Ingrida aga alles päris tütarlaps,» noogutab Gabriel.

Plikaeas nägi Agnes unes õiget meest: «Ta istus laua taga, seljaga minu poole, tegi tööd. Nägin, kuidas ta midagi lõikas.» Nii läkski. Agnes kohtas puidukunstnikku. «Ühel hommikul nägin seda õiget, tuttavat selga.» Siis jääb Agnes napisõnaliseks: «Oh, see oli ammu-ammu...» 21aastane poeg õpib ehituskolled˛is ja töötab dekoraatorina teatris.

Ei söö suhkrut
Ukrainast pärit Gabriel kolis 38aastasena Moskvasse, viimased kuusteist aastat on ta olnud Mossoveti teatri näitleja. Agnes suunati Moskva kinoinstituudist Riia rahvusteatrisse, seal on ta tänaseni. Gabriel kiidab, et praegu on tal töös Gloucesteri roll «Kuningas Learis». Tallinnagi tassis ta kaasa Shakespeare’i köite. Agnes nimetab tütre rolli komöödias «Härra Amilcar».

Magustoidust loobuvad mõlemad. «Ma ei söö juba mitu aastat leiba ega suhkrut,» ütleb Gabriel püksivärvlit patsutades. Omaaegne sambo- ja vehklemistuus peab lihavõtte-eelset paastu. Vargsi piilub vürst Gabriel kella. Vaba mees kibeleb hotelli ümber riietuma. Agnes ei näi selle pärast muretsevat. Kolm tundi hiljem astuvad mõlemad paraadvormis CC Plazas publiku ette.

Rannap Roostevaba maailm