Ahto-Lembit Lehtmetsa rauast visiitkaart

 (11)
Ahto-Lembit Lehtmets

Tristan Priimägi muugib lahti Nailboard Recordsi tammised väravad ja keegi pole piisavalt väle, et sääred jõuaks teha. Ka mitte Ahto-Lembit Lehtmets.

Ahto-Lembit Lehtmets on oma vaiksel moel kivi kivi haaval ehitanud üles kindluse, mida kaugele ja kõigile näha on. Kindluse nimi on Nailboard Records ning selle võimsust on tunda ka kaugemates paikades. Plaadifirmast, levitusfirmast, ajakirjast ja peotäiest Eesti hevibändidest koosnev tuumik teenib vaid üht eesmärki — näidata maailmale, et Eesti metal on tegija. Kui vaadata, kuidas Metsatöll koos RAMi meeskoori ja Chalice’iga üles astub ning Loits kogupereajakirjades maksimumpunkte saab, siis on selge, et Eestis on midagi juba saavutatud.

Sa oled Nailboard Recordsit juba teinud päris mitu aastat. Kuhu oled enda arvates jõudnud? Millega rahul oled ja mis võiks olla teisiti?
Tegelikult käib alles kolmas aasta. See, millega siin Eestis hakkama oleme saanud, on kindlasti märkimisväärne. Oleme üles ehitanud lausa väikese heviimpeeriumi, mis koosneb plaadifirmast, levitusfirmast (millega kaasneb ka postimüügikataloog ja netipood) ja paberkandjal ajakirjast, mida saab tänu Lehepunktile osta üle Eesti nagu Muusatki.

Metal on tegutsejatele, fännidele ja laiemalegi seltskonnale koju kätte toodud, ning bändid on saanud võimaluse plaate välja anda ja ennast maksma panna. Metal’ist on saanud oluline, kiiresti arenev ja aktsepteeritud osa Eesti muusikamaailmast. Häirima jääb aga alati teadmine, et kõike seda saaks veel palju paremini ja uhkemalt teha. Jätkuks vaid abilisi ja finantsi.

Kõik otsivad Eestile mingit „visiitkaarti”. Kas nišimuusikas ei võiks selleks olla Eesti metal? Lätlaste Skyforger on kuulus igal pool, aga palju parem Metsatöll mitte. Miks?
Metal on hetkel kindlalt edukaim nišimuusikažanr Eestis. Seda nii siin- kui sealpool piiri. Kas meil õnnestub lumepall nii võimsalt veerema saada kui põhjanaabritel, on raske ennustada — juhtus see ju sealgi kuidagi ootamatult. Tänaseks on Soome maailma edukaim hevimaa ja see ei jäta oma positiivset mõju avaldamata ka Eesti hevile. Seega on meil tegelikult ainulaadne võimalus kätt kogu aeg pulsil hoida. Parimaks võimaluseks selleks on rahvusvaheline hevimess Finnish Metal Expo, kuhu kogunevad kõigi suurimate raskemuusika plaadifirmade, levitajate, kontsertagentuuride, ajakirjade jne esindajad. FME raames toimuval kinnisel International Metal Meetingul, kus eelpool mainitud ettevõtjate tähtsamad ninad heviäri asju arutavad, andis oma loengu Baltimaade turu kohta ka Nailboard Records.

SkyForgeri ja Metsatöllu võrdlemine on maitse asi. Mis kuulsusse puutub, siis SkyForger oli lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Nende esimene demo tuli välja üheksakümnendate keskpaigas, mil pagan ja folk-metal olid oma esimesel tõusulainel. Konkurents oli siis väike ja plaadifirmad janunesid uute pagan-metal’i bändide järgi. Nõnda andis SkyForger oma esimese täispika albumi välja suure Euroopa plaadifirma all, siis kui Töllu polnud veel põhimõtteliselt olemaski. Selle aja jooksul, kui Töll „Hiiekoja” välja sai, oli SkyForger juba Euroopas mehetegusid teinud. Täna on aga Metsatöll kindlasti oma kodumaal suurem kui SkyForger Lätis, ja samuti on Töll kordi rohkem tuntud Soomes. Olen kindel, et ei lähe kaua, kui ka mujal Töllu (ja teisi eesti metal-bände) sama hästi tuntakse kui SkyForgerit.

Nišimuusikast üldiselt võiks vabalt saada üks Eesti tulevasi visiitkaarte. See oleks omamoodi lahe idee. Kujutage ette olukorda, kui üks Eesti väikelinn muutuks nädalaks Euroopa nišimuusika pealinnaks (nagu Rakveres on BaltoScandal või Viljandis Folk). Linna eri nurkades — ja miks mitte lihtsalt tänaval — mängivad erineva päritolu ja taustaga inimesed erinevat muusikat ja pool ilma voorib kokku seda vaatama. Muusika ainukeseks kriteeriumiks olekski, et tegu on niši- või friigimuusikaga. See võiks Eesti maailmakaardile lüüa küll, nagu Wave Gotik Treffen on löönud maailma kaardile Leipzigi, Sziget Ungari ja Love Parade Berliini.

Täispikka intervjuud Ahto-Lembit Lehtmetsaga loe Muusa septembrinumbrist!