«Ükski inimene ei saa olla aseksuaalne,» on aastakümneid tsölibaadis elanud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit STEFANUS kindel. Nii on ka tema seisnud valiku ees: kas naine või jumal?
#p3#Metropoliit Stefanus (62) teadis juba seitsmeaastaselt oma kutsumust. Aga Aafrikas üles kasvanud poisina ei teadnud ta midagi Eestist, kus ta nüüd maailma väikseimat iseseisvat ortodoksset kirikut juhatab.
Metropoliit Stefanuse päritolu on tema enda sõnul «väga mitmekesine». Ta vanemad olid Küproselt pärit kreeklased, kuid kohtusid nad hoopis Kesk-Aafrikas, Kongos. Ruanda lähistel Bukavu linnas end sisse seadnud, sündis neil kolm last. Vanimat poega, ristinimega Christakis Charalambides, tunneme praegu metropoliit Stefanusena. Toonane Kongo oli Belgia asumaa ja metropoliit Stefanuse kodukeeleks on tänini prantsuse keel.
Surmahirm viis jumalani
Ehkki metropoliit meenutab isa väga ausa ja uskliku inimesena, ei ole tema kutsumus loomulik jätk lapsepõlvekasvatusele. «See oli pikk ja raske võitlus kogu lapsepõlve jooksul. Mul oli tohutu hirm surma ees. Ei teagi, kust see tuli. Aga viienda ja seitsmenda eluaasta vahel ma isegi ei maganud öösiti suure hirmu tõttu. See pani mu mõtlema. Seitsmeselt tegin lepingu jumalaga. Palusin, et kui ta laseb mul elada 56aastaseks, siis hakkan preestriks. Miks just 56, ei tea ma isegi. Ju see tundus tollal piisavalt suure numbrina,» muigab tänaseks selle müstilise 56 piiri juba ületanud metropoliit. Pärast seda palvet pole ta rohkem kunagi surmahirmu tundnud.
Umbes 9–10aastasena koostas tulevane metropoliit tõsise kava, kuidas lubadust pidada. Korrakski ei kahelnud ta tehtud valikus. «Nii et kui teised lapsed mängisid omi mänge, mängisin mina jumalateenistust.»
14aastaselt seisis poiss silmitsi uue kartusega. «Mul oli hirm preestriks pühitsemise ees. See oli mõneti kindlasti hullemgi kui lapsepõlve surmahirm. Mind hirmutas järsku preestriameti tohutu vastutus. Aga otsus oli tehtud, nii et mul ei tulnud mõtetki taganeda.»
Metropoliit räägib, et antud sõnal oli tema kasvukeskkonnas tollases Aafrikas tohutu jõud, lubadustest ei taganetud. Ta ise oli maast madalast kasvanud vaimus, kus sõna andmine oli tugevam mis tahes kirjalikust lepingust.
#p2v#Metropoliit Stefanus kiidab igati oma vanemaid, kes tema otsust toetasid. Eks neilgi olid oma kõhklused, kuid poja kindlat tahet aktsepteerisid nad igati. Kahekümneaastasena sõitis Christakis Pariisi, et seal minna ortodoksse teoloogia ülikooli.
«Enne kooli astumist saatsin isale telegrammi, paludes õnnistust selleks sammuks. Isa saatis oma õnnistuse. Kui ta poleks seda teinud, oleksin tõenäoliselt õpingute alustamisega oodanud. Vanemate heakskiit oli mulle väga oluline.»
Kui Christakis 22aastasena diakoniks pühitseti, oli kohal ka tema ema. «See sündmus muutis ema suhtumist ja eluvaateid põhjalikult ning tõi ta jumala juurde,» on kirikupea rõõmus. Tänaseks on tema vanemad mulla all, vend ning õde elavad Prantsusmaal.
Vaba valik — tsölibaat
Ilm on patuseid ahvatlusi täis, eriti noorte meeste jaoks. Sellegipoolest ei mäleta metropoliit noorusest mingeid selleteemalisi piinu. «Minu suhe jumalaga põhineb armastusel, mitte pideval mõttel, et ei tohi kiusatustele järele anda. Mind pole kunagi huvitanud ei raha ega karjäär.»
Ainus suurem üleelamine seoses enda tehtud valikuga tsölibaadi kasuks (ortodoksses
kirikus võib vaimulik ise valida tsölibaadi ehk abiellumiskeelu ning abielulisuse vahel — toim) tuli hoopis pisut hiljem, kolmekümnendatel eluaastatel. «Siis elasin tõsiselt üle seda, et mul pole kunagi võimalik saada isaks. Aga ka see raske moment leidis oma lahenduse tänu armastusele jumala vastu.»
Usujuht toonitab, et pole mõtet rääkida aseksuaalsusest, sest seda ei saa olla ükski
inimene. Liiatigi on ta veendunud, et oma seksuaalsuse olemasolu tunnistamata ja teadvustamata ei saagi tsölibaadis elada. «Mees ja naine on tehtud teineteist täiendama. Tsölibaat on võimalik samuti tänu armastusele, ainult selles on üheks pooleks jumal.»
Tänane metropoliit Stefanus mäletab oma elust vaid üht sümpaatiat naisterahva vastu. «Olin siis tudeng. Prantsusmaal oli kombeks üliõpilasi jõuludeks peredesse külla kutsuda. Mind kutsus suur ja tore pere. Usun, et mingil hetkel olin armunud ühte peretütresse.
Aga see ei jõudnud mingi väljenduseni ning neiu ei tea minu tollastest tunnetest tänaseni.
Vaatasin toona sügavalt endasse ja teadsin, et seisan valiku ees. Kuid tärkav tunne selle neiu vastu ei kaalunud üles mu suurt jumalaarmastust.»
Suurim hobi — inimesed
Kogu elu kuni üsna viimase ajani oli kirikupea suur spordimees. Veel vahetult enne Eestisse tulekut armastas ta pikki jalutuskäike mägedesse. «Tõtt öelda, just mägedest tunnen puudust. Mõnevõrra korvab seda päikeseloojangu ja lume alla mattunud looduse ilu siin maal.»
Tihedad päevad ja nõrgenenud tervis ei luba enam aktiivselt sportida. «Aga ma tunnen tugevat nostalgiat selle järele,» muigab ta ja tunnistab, et elas teleri ees innukalt kaasa jalgpalli MMile. Ka muid spordisaateid vaatab ta meelsasti. Regulaarselt jälgib kirikujuht telerist nii Eesti, Prantsuse kui ka Kreeka uudiseid.
Metropoliit Stefanus armastab väga seltskonda. Mitte aga niivõrd suurt jutuvada, kuivõrd selle vaatlemist. Suurima mõnuga võtab ta aeg-ajalt kohvikus tassi kohvi ja jäätise («Mõnes kohas juba teatakse, mis sorti ma armastan.») ning asub inimesi «lugema». «Inimesed ei tea, milline avatud raamat nad on. Neid jälgides õpin väga palju,» kinnitab ta.
Kuna jalutuskäikudel kannab usujuht tavalist tumedat ülikonda, ei hakka ta oma vaadeldavatele väga silma. Ehkki ega tal ka selle vastu midagi ole, kui teda kõnetatakse.
Nii kohvikus, linnas kui ka kord nädalas toidupoes sisseoste tehes püüab metropoliit hakkama saada eesti keeles. Tema keeleõpetaja ja tõlk Katrin Meinart kiidab oma õpilast väga töökaks ja põhjalikuks.
«Lisaks keelele õpin kannatlikkust. Mina olen ju juba päritolu tõttu emotsionaalne,
eestlaste pikaldase loomuga on mul siiamaani raske harjuda,» lisab kirikuisa.
Järglase otsinguil
Kirikumehe ellu on alati kuulunud ka toiduvalmistamine, samuti saab ta hakkama triikimise ning lihtsamate rõivaparandustöödega. Ta ei tee igapäevastest pisiasjadest endale probleemi, sest vaimujõudu on tarvis tähtsamate asjade tarbeks. Iga päeva juurde kuuluvad lahutamatu osana religioossed talitused ning kindlasti aeg mõtisklusteks.
«Sellist asja nagu tööpäeva algus ja lõpp mul küll pole,» märgib kirikupea. Tema töös on määravad kaks eesmärki: ehitada üles kunagi Eestis võimsalt tegutsenud apostlik-õigeusu kirik ning koolitada eesti soost järglane. Metropoliit Stefanus on tänulik, et ta veel 59aastasena Nizzast Eestisse nii suuri eesmärke saavutama saadeti.
«Teised lähevad sel ajal juba pensionile, aga mina alustasin otsast. Olen väga õnnelik,» ütleb ta ja tunnistab, et on ambitsioonikas mees. «Aga mitte selles mõttes, et endale kogu aeg kõrgemat posti ihkan. Minu suured ambitsioonid on seotud mitte minu isiku, vaid jumalaga. Praeguses elus tuleb mul sageli tegelda nii poliitika, diplomaatia kui ka administreerimisega. Aga ma ei tunne end ei poliitiku ega diplomaadina. Tunnen end teenrina. Jumala ja inimeste ees.»
Esialgu arvab kirikujuht, et kulub veel umbes kümmekond aastat, enne kui ta Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku oma järglasele üle annab. «Ja siis ma lahkun Eestist. Mitte et ma ei tahaks siin elada, vaid austusest oma järglase vastu. Ma veel ei tea, kuhu siis suundun, aga üht tean ma küll — maetud soovin ma saada Eestisse. Nii et kui ka ära lähen, saabun ühel päeval siia tagasi. Eesti on minu kodu.»
