Aigi nendib oma intervjuus Merle Liivakule, et raamatukirjutamine läheb praegu hästi - raamat kirjutab ennast justkui ise.

"See oli jumalik inspiratsioon, mis pani raamatuga tegelema. Ühel hetkel tundus, et raamatuga ei olegi vaja enam tegeleda, sest see kirjutas ennast ise," kirjeldab Vahing oma loomeprotsessi.

Aigi Vahingu sõnul sai ta hakata raamatukirjutamisega tegelema alles siis, kui peategelane otsus valida elu kasuks. Raamatus on palju ka Aigist endast. "Kõik, mis seal raamatus on - see on tõsi. Mina seal olengi."

Ka räägib Aigi avameelselt ka enda sõltuvustest, sealhulgas toidust ja sellele järgnenud buliimiast. "Inimesel on pidevalt tunne, et elus on midagi puudu. Meil tekib tunne, et asjadel puudub sisu ja nii hakatakse otsima mingit täidet, aseainet." Aigi sõnul ongi kõige raskem leida julgus enda sisse vaadata.

"Mina ei saanud pikka aega enda enda sisse vaadata - sest seal vaatasid vastu ainult rusud. Aga mingil hetkel peab seda tegema," ütles Vahing. "Ma seisin valiku ees: kas elada surnud inimesena või hakata elama."

Aigi Vahing ütleb intervjuu lõpus ka kolm võtit, mis talle õnne tagasi tõid. Need on - usk, lootus, armastus.