«Ma teadsin kohe esimesest kohtumisest, kuidas lugu edasi läheb,» meenutab Vanemuise draamajuht AIN MÄEOTS esmakohtumist elukaaslase Kristeliga. See tunne Aini ei petnud.
Ain Mäeots (32) on suur ja tugev mees.
Näeb oma napi ea kohta vanem välja, kuid peatselt paljastuv hambarida võtab mehe näost hoobilt kümme aastat maha.
«Ma olen õnnelik ja rahul,» teatab lavastaja alustuseks. Noore mehe kindlameelne pilk ei luba selles üldse mitte kaheldagi. Ja mida ongi Mäeotsa-poisil nuriseda: kaenlas uus noor blond pruut, Aura veekeskuse administraator Kristel (25), ning elu keerlemas kui karussellil.
Mäeots osaleb jandipundis Poiskõsõ, reisib morbiidse multimeedianäitusega «Mullatoidu restoran» mööda välismaad: eile Helsingi, täna Moskva. Siit edasi Piiter ja burg… Ning samas juhib veel Vanemuise draamatruppi. Uskumatu! Aga kuidas varemalt öeldigi: kes teeb, see jõuab!
Naine peab olema targem!
Aasta tagasi sahistasid teatriringkonnad Mäeotsa värskest väljavalitust. Et on teine linalakk, kena rühi ja sooja naeratusega. Salapära hõljus paari kohal kaksteist kuud, kuni lõpuks kõlas Ain Mäeots mehesõna: «On jah! Oleme Kristeliga poolteist aastat koos elanud.»
Tutvumislugu polnud Aini sõnutsi üldse midagi ekstraordinaarset ehk ebatavalist. «Siinsamas Tartus, kõik oli väga loomulik, punnitamist polnud kummaltki poolt,» jääb Mäeots hetkeks mälestusepilvele mõnulema. «Nii oli vaja! Ma teadsin kohe esimesest kohtumisest, kuidas lugu edasi läheb.»
Loo jätkuks otsustasid Ain ja Kristel leivad ühte kappi pista. «Ühel hetkel avastad, et see on nüüd olnud. Alles takkajärgi saad aru.»
Ain avaldab veel midagi huvitavat:«Mulle meeldib, et Kristel on minust targem.» Milles noore naise tarkus seisneb, jääb siiski saladuseks. «Naine, kes on tark, on sarmikas ja sarmikas on alati ka ilus. Rumal naine on kõige ebaerutavam asi, mida ma tean. Päriselt!» veenab Mäeots.
Ta on Kristeli üle väga uhke. Ajab selja sirgeks ja kuulutab: «Kui ta poleks see õige, siis me poleks üldse koos.»
Oma tarka naist hellitab Ain Mäeots headusega. «Ma arvan, et küllap oli headus minus kuskil olemas, aga Kristel on osanud ja tahtnud minus selle välja tuua.»
Abieluteema
Kui meenutada Ainile paari–kolme aasta tagust intervjuud, kus ta teatas, et juba sõna ABIelu tähendus viitab händikäpielule, toetusele ning tema selles midagi head ei näe, on Ainil selgitus varuks. «Mees annab sõna, mees võtab sõna. Ma ei suhtu abielusse üldse halvasti. Abilelu on kahe inimese vaheline kokkulepe ja selleks kokkuleppeks peab olema vajadus. Küllap varem polnud seda.»
Senimaani pole Ain tõesti abielusidemetes olnud, kuigi kooselu Vanemuise teatri kirjandusala juhataja Anu Tontsuga kestis aastaid ja neil on poeg Artur (6). «Ma ei taha lahkuminekust rääkida,» muutub mees raudkindluseks. Kooselu filosoofilisest poolest on ta valmis aga oma mõtteid jagama.
«Kooselus on kõige tähtsam ausus. Rääkida peab saama kõigest, ka kõrvalehüpetest,» kinnitab Ain. «Kui kodus on kõik korras, siis on ka tööl.» Pulmaplaanide kohta kostab Mäeots vaid: «Kes teab!»
Umbe’ kõva bänd ehk Poiskõsõ
Praegu polegi mehel ehk aega naisevõtule mõelda, töid ja tegemisi on jalaga segada. Kuid kõige lõbusam ja hingekosutavam on jandipundis Poiskõsõ esinemine. «Umbe’ kõva bänd!» vahendab Ain agaralt Poiskõstõle (ta ise, Margus Jaanovits, Tambet Tuisk, Riho Kütsar, Janek Joost ja Margus Tammemägi) tehtud publiku komplimente.
Mäeots kui pundi vaimne isa meenutab loomislugu. «Kevadel teatripäeval pidid kõik osakonnad mingi ettevõtmisega etlema. Enne seda olin nädal aega Moskvas, ja kui naasin, avastasin, et draamatrupp ei olnud midagi teinud.» Pani siis mees oma mõtte ja pea tööle. «Äsja oli just Neiokõsõ välja tulnud, siis sündiski Poiskõsõ!»
Ain kinnitab, et neil polnud kavas kedagi ahvida, Poiskõsõ tegemine on lihtsalt äärmiselt lõõgastav. «Tegime pundi, sest see tundus väga lõbus. Ja aina lõbusamaks läheb. Ainult nime panime Neiokõsõst inspireeritult. Me ei parodeeri kedagi, me oleme väga tõsised muinaseesti sõdalased.»
Aini näos ei liigu ükski lihas ega närv. Ei mingit nalja!? «Papi pärast me seda bändi ka ei tee. Meid on ju nii palju, et kui summad ära jagada, siis igaühele ei jäägi suurt midagi. Saame vaid kulud kaetud.»
Fännidega pole poistel probleeme olnud. «Pealetükkivat biitlomaaniat pole veel tekkinud. Ega meie takuparukatega väga seksid tõesti välja ei näe!»
Samal päeval noorsandid kogunevad, heidavad ülle linased hõlstid, tõmbavad pähe päevi ja öid näinud parukad ning poosetavad muistsete malevlaste vääriliselt. Küllap pole kaugel aega, kui Poiskõsõ teenib välja Kuldplaadi?
«Kuule, millal me Kuldplaadi võidame?» hõikab Ain teistele poistele küsimuse edasi. «Detsembris, aga mis aastal, seda me ei ütle,» tuleb vastus.
Edev draamajuht
«Eks ma olen piisavalt edev, et lavale ronin,» muigab Ain. «Poiskõstõga on teine asi, aga endasse kui näitlejasse suhtun ma tõesti väga kriitiliselt.» Mäeots lisab, et ehk isegi natuke liiga karmilt. «Mulle on teatrirolle pakutud küll, aga olen ära öelnud.»
Aini vaka all olnud tagasihoidlik pool kergitab nina. «Mulle isegi ei meeldi, et mind otse näkku kiitma hakatakse. Tunnen piinlikkust.» Parimateks tunnustajateks ja kriitikuteks on Ainile tema lähedased inimesed: ema, isa, vend ja Kristel.
«Minu kõige paremaks kriitikuks on tegelikult Kristel,» tunnistab Ain. Tüdruku kuldaväärt nõuandeid saab kohe sõnasõnalt ja täht-tähelt ära kasutada.
«Kas ma olen hea lavastaja? Kui arvaksin, et ma ei ole, siis ma ei saaks seda tööd teha,» selgitab Mäeots. «Ma olen õigel teel!»
