AINULT DELFIS: 2.katkend Jaak Joala elulooraamatust: illegaalne äriline tegevus ja kasum!

 (9)
Jaak Joala
Jaak JoalaFoto: Kalju Suur, Arhiiv/Eesti Ekspress/Eesti Ajalehed

On ilmunud kauaoodatud elulooraamat „Jaak Joala: Ka unustuse jõel aeg kord silla loob“, mis raamatu autori Paavo Kanguri sõnul ongi sild 60-ndate keskpaika ja 70-ndatesse. Delfi avaldab sellest ahjusoojast teosest mõned katkendid, millest tänane käsitleb illegaalset äritegevust ja kasumi saamist.

9. detsembril 1975 pöördus Eesti NSV Riikliku Filharmoonia direktor Rait Ivalo kultuuriministri asetäitja Raul Viiese poole märgukirjaga, et Olav Ehala ansambel koos Jaak Joala, Ivo Linna ja Lembit Ulfsakuga on plaaninud anda Jõgevamaal nii-öelda illegaalseid kontserte, kus müüakse ühele kohale kaks piletit: üks hinnaga 1 rubla ja teine hinnaga 50 kopikat. Seega tervelt poolteist rubla istekoha eest. Ivalo palus süüdlasi karistada.

Samal päeval, kui Jaak, Olav ja teised said pasunasse, palus filharmoonia ametnik Biidja Vaher lõpetada Oleg Melniku ja Heidy Tamme karistused. Kas need olid tavalised organisatsiooni juhtimise nipid? Keegi sai pasunasse, keegi teine ordeni. Karistamine oli tavaline. Filharmoonial olid omad mured, olgu nendeks raskused plaanitäitmisega, probleemid bussipargi või võimenduse hankimisega. Publikut ei jätkunud kõikjale ja häirida võis konkurents, nii-öelda illegaalsed kontserdid, mis oli Urmas Alenderi ja Ruja ning paljude teiste bändide igapäevane leib. Filharmoonia hingekirjas olevad artistid pidid olema selliste asjadega ettevaatlikud.

Olav Ehala: „Tulin 1975. aasta lõpus sõjaväest ega mäleta seda lugu. Meie ei müünud kunagi pileteid. See oli kultuurimaja enda asi. Me võisime laval olla sõltumatult. Vahel oli meil maakultuurimajades esinemiseks mobiilne nelik: Gunnar Graps trummidel, Jaak kitarril, mina klaveril ja näitleja Tõnu Aav, kes esitas Švejki lugusid. Mängisin alles Riias sõjaväeorkestris, mul võis olla dembliaeg, kui filharmoonia estraadiosakonna juhataja Rein Klink tuli koos Jaak Joalaga minu juurde Riiga ja üritas auku pähe rääkida, et tuleksin filasse bändi tegema. Jaak muigas kõrval, aga Rein üritas masseerida. Mul endal oli plaan minna tööle Noorsooteatri muusikaosakonna juhatajaks ja nii ma ka tegin.”

Muusik Vello Salumets: „Kui keegi Jaaku kiusas, siis olid need fila ametnikud. Jaak ei viitsinud ühel hetkel enam käia fi la korraldatud tuuridel ja sellest ka konflikt. Loomulikult liikus kontserdiäris ka musta raha, see ei olnud üllatus. Piletitega manipuleeriti kogu aeg. Kolhoosidel polnud rahaga probleeme, kuid teised pidid kogu aeg midagi leiutama.”

Lauljanna Heidy Tamme: „Alustasin karjääri varieteedes, õhtu jooksul võisin esineda neljas erinevas. Varieteest Astoria leiti mind ja Gennadi Podelski kutsus Lainesse. Nii laulsin aastast 1967 Eesti NSV Filharmoonia ansamblis Laine. Siiamaani on mul meeles tuurid Kaukaasiasse, Baikali taha Siberisse, aga ka esinemised maailmanäitusel Kanadas ja Saksa DV-s.

Fila juhtkonnale ei meeldinud, et nende artistid laulsid varieteedes ja mujal. Fila tahtis saata meid Venemaale tuurile, et me neile oma tervise hinnaga raha teeniksime, aga vahel oleksime tahtnud ka rahulikumat elu – olla oma perega ja laulda Tallinnas. Tegelikult oli fi la estraadiosakond äärmiselt ülbe ega paistnud silma intelligentsusega. Karistati nii, nagu neile pähe tuli. Me teenisime neile raha, aga aitäh selle eest ei öeldud. Karistuse lugu juhtus nii. Pidime minema kuhugi kultuuripäevadele, vist Ukrainasse, ja enne seda tuli kava kinnitada. Kuid juhtus, et saateansambel vahetati ära ja me ei jõudnud koos proovi teha, sest fi la oli saatnud mind koos Eino Baskiniga Eesti-tuurile. Nii läksin uue saateansambliga kultuuriministeeriumi komisjoni ette, et kultuuripäevade kava kinnitada. Saateansambel jäi hätta Kustas Kikerpuu laulu „Kasatšokk” esitamisega. Mina oleksin võinud selle ära laulda, aga ansambel ei osanud mängida. Süüdlasteks tehti mind ja Oleg Melnikut ning saime aastase esinemiskeelu. See oli täielik vandenõu, meid ei lastud kuhugi esinema. Eestis oli kokku lepitud, et meid ei kasutata. Olin töötu lauljanna ja see oli täiesti ebaõiglane. Mu tollane abikaasa soovitas minna kultuuriministeeriumi asja seletama. Läksin preili Ojamaa kabinetti. Ta oli selle komisjoni esimees ja muidu tähtis asjapulk ning üritasin temale olukorda selgitada.”