AINULT DELFIS: 3. katkend Jaak Joala elulooraamatust: kõik haid olid mul kannul ehk superstaar Jaška Jolkin

 (5)
Mitu hitti on vaja laulda, et tuntud lauljast saaks superstaar?
Jaak Joala
Jaak JoalaFoto: Kalju Suur, Arhiiv/Eesti Ekspress/Eesti Ajalehed

On ilmunud kauaoodatud elulooraamat „Jaak Joala: Ka unustuse jõel aeg kord silla loob“, mis raamatu autori Paavo Kanguri sõnul ongi sild 60-ndate keskpaika ja 70-ndatesse. Delfi avaldab sellest ahjusoojast teosest mõned katkendid, millest käesolev räägib sellest, kuidas Jaak Joalast superstaar sai.

Superstaar Jaak

Mitu hitti on vaja laulda, et tuntud lauljast saaks superstaar? Kaks, kolm, neli, viis? Hitt on see, millega laulja avab värava kuulaja südames ja ajus – lihtne viis ja sõnum ning inimlik mõõde, mis kõnetab igaüht.

Я пою в нашем городке

каждый день в шумной тесноте.

Ты придёшь, сядешь в уголке,

подберу музыку к тебе.

Need poeet Andrei Voznessenski psühhedeelsed read, mille viisistas Riia geenius Raimond Pauls, on ju fantastilised. Igaüks võib selles loos ära tunda iseenda.

ENSV Riikliku Filharmoonia kunstinõukogu protokollist nr. 12 selgub, et 6. oktoobril 1978 on koos istunud seltsimehed Tiit Koldits, Boriss Parsadanjan, Viktoria Jagomägi, Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Peeter Tooma ja Vaado Sarapuu. Lugupeetud mehed ja naised on läbi arutanud palju küsimusi. Muu seas arutati ka Joala, Jaak, Arno poja avaldust tõsta esinemiskategooriat. Talle otsustati soovitada anda estraadilaulja kõrgem kategooria esinemistasuga 19 rubla, sest Jaak Joala on üleliidulises ulatuses tunnustatud laulja, rahvusvahelise konkursi laureaat, esineb pidevalt üleliidulises raadios ja televisioonis, on viiel korral vabariiklikul lauluvõistlusel tunnistatud parimaks lauljaks. Fila tollase direktori Tiit Kolditsa silmis on Jaak Joala staar.

Seotud lood:

1978. aasta sügisene fila otsus reetis, et Jaagust oli märkamatult saanud üleliidulise tunnustusega laulja ja sellega pidi Tallinn arvestama.

Jaak Joala: „Ma ei ole lillegi liigutanud, et Venemaal läbi lüüa. Venemaale vedas mind Gennadi Podelski. Esimesest „Artloto” saatest lõigati mind välja. Täiesti oneginlik hoiak ja laulab nagu ingel, aga see on täpselt see, mille vastu me võitleme, ütles keegi tähtis toimetaja. Keelt ma ei osanud, aga tabasin keele rütmi ja meloodia. Hiljem tiriti mind „Ogonjoki” saadetesse. Ma olin selline, nagu ma olin. Kultuurne, tagasihoidlik poiss Baltikast. Nii kui ma sinna läksin, olid kõik haid mul kannul, pidin laulma kohalikke hitimeistrite lugusid, aga David Tuhmanovi tiiva all ujusin välja, ilma et oleksin pidanud esitama igasugust pläma. Ma sain ikka valida, mida laulda, muidu oleks päris õudne olnud.” Nii vestab Jaak oma intervjuudes kuulsuse tipul. Need lõigud on kompositsioon tema räägitud lugudest läbi aastakümnete. Alati kordus neis lugudes ka organisatsiooniline ahistamise motiiv ja vihje oneginlikule, aristokraatsele hoiakule. Kuid mitte ainult Jaak ei too oma intervjuudesse „puškinliku” tagakiusamise momenti. Ka tema kolleeg Sopoti päevilt, üleliidulise tähtsusega sekspomm ja tuhkatriinu Ljudmilla Sentšina, Leningradi Marju Kuut ja Eve Kivi ühes isikus, jõudis veel elusast peast uue sajandi saatesse „Prjamoi efir” ja pidi vastama küsimusele, kuhu kadus see kaunis tütarlaps, kelle liigse seksikuse kohta kirjutati NLKP Keskkomiteesse kaebekirju.

1977 mängis ta mängufilmis „Relvastatud ja eriti ohtlik” kabareelauljannat ning ületas nõukogude seksikuse lubatud piiri. Hallil keskpärasusel on vajadus hävitada oma iidolid, sest ise nad ei suuda laval särada, oli Ljudmilla Sentšina vastus. Ta laulis koos Jaaguga sisse hiti „Laul õnnest” („Pesnja o štšastje”). Laulu helilooja, Jaagust viis aastat vanem Taškendi juut Aleksandr Žurbin tunnistas, et Jaagu valisid välja Kesktelevisiooni toimetajad ja tema ise oleks eelistanud korralikke Vene lauljaid. Ljudmilla Sentšina, kes oli nõukogude poplauljate 1980. aastate edetabelis Anne Veski ja Marju Läniku järel kuues, mainib oma teleintervjuus isegi veidi kekutavalt, et mõelge ise, kellega ta pidi laulma, mingi Jaak Joalaga. Õudne, Jaška Jolkin Eestist. See ei ole päris otsene tõlge, see on mulje. Ega lauljate omavahelised suhted pruukinud olla kõige paremad. Lõpuks on kõik artistid näitlejad nii eluteatris kui laval. Laulda mingit lugu sadu ja sadu kordi, särav naeratus näol, on ju teesklus. Laulja võib olla sellest loost ammu tüdinenud. Isa poolt armeenlane David Tuhmanov ja lätlane Raimonds Pauls polnud ainsad heliloojad, kellega Jaak koostööd tegi. Nimekiri on pikem.

Aasta pärast Sopoti võitu otsiti Jaak üles ja üks otsijaid oli Aleksander Zatsepin (filmi „31. juuni” helilooja, kes on töötanud ka koos Georg Otsaga ja lahkus 1982 Prantsusmaale). Kokku salvestas Jaak 1970. aastate keskel kuus venekeelset laulukest, millest läbimurdelooks kujunes Vladimir Migulja laul. Kuulame ja loeme, kuidas Jaak ise oma edu selgitas.

Kuulsas loos „Kremli ööbik” räägib Jaak Joala: „Siis istusin jälle tükk aega kodus. Aasta pärast hakati mind Moskvas taga otsima. Olin siiski kellelegi meelde jäänud. Esimesena otsis mind üles Zatsepin, siis Tuhmanov. Nii et 1976-ndal aastal läkski Moskvas lahti. Tegin kohe järjest kuus lugu. Otsustavaks sai Migulja laul „Solnetšnõje Tšasõ”. Selle looga sündisin ma üleliidulisele lavale. Edasi tulid Tuhmanovi ja teiste lood. Ah et mis tunne siis oli? Tegelikult polnud mingit erilist tunnet. Mind kisti sellesse masinavärki nii äkki, et endal polnud aega millelegi mõelda. Ka meie vabariigi asjamehed ei saanud vist üldse toimuvast aru. Ega minu käikudest suurt keegi midagi ei teadnudki...” (Noorus nr 8, 1988)