AINULT DELFIS: II katkend Lepajõe peagi ilmuvast raamatust "Põgenemine": kui esimene paat nägemisulatusse jõudis, tegime häält, aga meid ei kuuldud

 (33)
Alex Lepajõe
Alex LepajõeFOTO: RAIGO PAJULA

Esmaspäeval, 27. märtsil jõuab poelettidele Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat "Põgenemine", mis on jutustus noore pagulase esimestest kuudest läänemaailmas. On aasta 1984. Käib Nõukogude-Afganistani sõda. Kutseealisi Baltimaadest ähvardab sõttasaatmine. Raamatu peategelane elab Nõukogudemaa läänepoolseimas osas ja hoidub sõjakomissariaadi haarangutest. Koos kolme eakaaslasega küpseb plaan teha teoks see, millest miljonid Nõukogudemaal unistavad, tuhanded tõsiselt kaaluvad, sajad üritavad, ja vaid üksikud õnnestuvad – põgeneda läände.

Raamatu autori lahkel loal avaldame me Publiku veergudel peagi ilmuvast teosest teise katkendi. Esimest loe siit!

Kordonis viskas nooremseersant Martsjuk laisa pilgu ekraanile ja märkas helendavat täppi. See liikus kuidagi kaootiliselt, kuid piisavalt suure kiirusega, et mitte pidada seda juhuslikult vees hulpivaks palgiks või hülgeks. Martsjuk liikus tooliga ekraanile lähemale ja kummardus ettepoole. Ei, see ei ole hüljes ega palk… Ta võttis ühendust rannapatrulli, helikopteri salgaga Rakveres, ja vajutas häirenuppu. Viis minutit hiljem oli kolmemeheline patrull kahe koeraga kasarmust väljas ja helikopter Rakvere külje all angaarist välja veeretatud. Kolmemeheline kopterirühm käivitas mootori ja jäi täies lahinguvalmiduses edasisi juhtnööre ootama. Hoidsin kahe käega vatijopega mootorist kinni, võitlesin näkku paiskuvate lainetega ega märganud, et Raits oli juba tükk aega tagasi roolis närviliseks muutunud. “Kurat, liiga paremale kisub,” karjus ta üle mootorimüra ja käskis kompassi vaadata. Andsin käega märku, et kõik on korras ja proovisin teda maha rahustada. “Nii ta näitab,” karjusin vastu, pühkides vett nii näolt kui kompassilt. Samas tundus ka mulle, et kaldume kuidagi liiga palju paremale. Aga kompass näitas niimoodi, ja oli pealegi päris uus, alles ostetud.

Seotud lood:

Martsjuk hoidis pilgu ekraanil ega pannud kohe tähelegi, et kapten oli sisse astunud. “Mis toimub, seersant?” küsis ta magamast tõusnu pahural häälel. “Seltsimees kapten, objekt tsoonis 71 liigub põhja poole.” Kapten viskas pilgu radarile, kohendas pükse, mis olid diivanil lösutamisest kortsus ja ühmas irooniat eriliselt varjamata: “Ei liigu ju põhja poole, itta liigub, seersant.” Martsjuk ei saanud kapteni sõnadest kohe aru ja vastas talle aastaga pähetaotud lausega: “Just nii, seltsimees kap…,” aga ei jõudnud lauset lõpetada, kui kapten juba pahuralt, rohkem nagu iseendaga rääkides jätkas: “Keegi ei liigu siin põhja poole. Objekt liigub ida suunas.” Nähes seersandi süüdlaslikku olekut, ühmas tema suunas, mõmisedes veel midagi arusaamatut. Selge see, et mingite tahmas kalurite jahtimine pole päris see, mis piiriületajaid püüda. Kapten teatas, et hoidku seersant silma peal, aga enne kui pole selge, millega tegu, ta helikopteril õhku tõusta ei lase ja Tallinnaga ühendust ei võta. Uksest välja minnes tegi naljagi: “Kaluritel sai vist viin otsa, põrutavad Leningradi uue järele.” “Käsite patrullil objekti suunas edasi liikuda või häire maha võtta?” jõudis seersant veel küsida, enne kui kapten kõrvalasuvasse suitsuruumi läks. Kapten oli aga juba välja läinud, suitsu ette pannud ja teatas peale esimest mahvi kõva häälega läbi ukse: “Mitte mingit mahavõtmist, jutt jätta, Martšenko! Kätte saada ja kordonisse tuua! Kinni paneme raisad. Magada ei lase!” Seersant võttis seejärel ühendust helikopteri piloodiga, selgitas talle olukorda ja teatas objekti uued koordinaadid ida pool. Piloot Vitišuk kuulas loo ära ja oli samuti pettunud. Tõuse öösel üles, aga selle asemel, et lahingusse minna, peab hakkama lahe peal tiirutama...

Kui esimene paat nägemisulatusse jõudis, tegime häält, aga meid ei kuuldud ja hetk hiljem oli see läinud. Järgmise paadi nähtavale ilmumisel tegime juba kõvemat häält ning vehkisime ägedamalt kätega, ja meid pandi tähele. Väike sinivalge kaater keeras nina meie suunas ja kahe-kolme minuti pärast oli see, Soome lipp uhkelt ahtris lehvimas, meie kohal. Jõudsin veel mõelda, et huvitav, kõigil paatidel lipud lehvimas. Meil seal lehvisid lipud vaid piirivalve kaatritel. Meie kaluripaatidel ei lehvinud Nõukogude Eesti lippu, seda naljakat sirbi, vasara ja merelainetega lippu, mis oli äravahetamiseni sarnane nii Läti kui Kirgiisia lipuga. Siin aga, palun, kõikidel paatidel lipud uhkelt tuulte käes valla. Enne kui kaater päris meieni jõudis, tahtis keegi veel midagi öelda, aga oli juba hilja, sest paat oli meie kohal. Tegime nii, nagu olime enne kokku leppinud, et räägib ainult üks, ja see üks olin mina. Jõudsin küll mõelda, et mis soomlast saan siin mängida, kui näen välja nagu läbivettinud kodutu, aga teha polnud midagi, tuli kiiresti näitlema hakata.

Kaatrijuht lülitas mootori välja ja jäi mõne meetri kaugusele. “Päivää!” proovisin öelda nii reipalt kui oskasin. Ja kohe, kui olin jõudnud selle ära öelda, oli selge, et peale öist seiklust see päris usutavalt ei kõlanud. “Päivää, päivää!” vastas väljanägemise järgi viiekümnene mees ja vaatas meid vähevarjatud uudishimuga. “Meillä kävi näin, että bensa loppui,” üritasin mängida rõõmsameelset vigrit, kes ei kontrollinud enne merele minekut, palju tal kütust paagis oli. “Voisitteko meille myydä?” Tegin kohe mingi ebamäärase liigutuse tasku suunas, kus oleks võinud rahakott asuda. “Jahah, vai että myydä,” kordas mees ja vaatas meid endiselt veel suhteliselt ohutust kaugusest. “Kuinka kauas olette menossa?” “Rantaan,” vastasin asjalikult ja tõmbasin sõrmedega läbi märgade juuste, et pingest vabaneda.