AINULT DELFIS: Katkend Georg Otsa elulooraamatust: kuidas "Don Giovanni" ooperist sai laulja eluaegne armastus


"Saaremaa valss. Georg Otsa elu"
"Saaremaa valss. Georg Otsa elu"Foto: K&K Kirjastus

Esmaspäeval, 14. septembril kell 15 esitletakse Viru Keskuse Rahva Raamatu poes K & K kirjastuses ilmunud, autor Kulle Raigi kirja pandud Georg Otsa eluloo "Saaremaa Valss" uut, täiendatud trükki.

Delfi Publik avaldab koostöös kirjastusega esitluse eel kolm peatükki legendaarse laulja biograafiast. Raamatu ilmumine tähistab Georg Otsa 95. sünniaastapäeva ja on ühtlasi osa muusika-aasta sündmustest.

Don Giovanni, eluaegne armastus

1952. aastal lavastab Aleksandr Viner Estonias Mozarti „Don Giovanni” Georgiga nimiosas. Veel nüüdki arvavad paljud, et teatrile oli see kogu kümnendi tipplavastus. Mozarti muusika on lummav ja ooper nüansirikas. Selles on kõike, on traagikat ja koomikat, on nõudlikke aariaid ja ansambleid, on lustakat bufonaadi. Ja loomulikult nõuab see osalistelt, eelkõige aga nimiosa täitjalt, tipptasemel vokaalseid võimeid ja näitlejaoskusi. Georgi koostöö lavastajaga ja lavapartneritega sujub takistusteta, ehkki algul tundub, nagu käiks Don Giovanni keerulise ja mitmekihilise isiksuse kehastamine noorele solistile üle jõu. Peagi selgub, et hirm on olnud asjatu ja kahtlused alusetud. Mida rohkem Georg oma ülesandesse süveneb, seda usutavamaks muutub tema lavakangelane. Mängulise ja vokaalse külje kattumine ning tämbriküllase hääle varjundlikkus tegid Georgi kehastatud lavakuju usutavalt terviklikuks, arvab tolleaegne ooperikriitik.

Seotud lood:

Aastatega kujuneb Mozartist Georgi lemmikhelilooja ja „Don Giovannist” tema lemmikooper. Oma käsikirjalistes mälestustes seda koostööd meenutades märgib Viner, et Georgi Don Giovannis oli rohkesti rõõmsat ja ülevoolavat elutaju. Tõepoolest – ta on dünaamiline, leidlik, kiiresti reageeriv, liikuv ja ka füüsiliselt sobib osasse suurepäraselt, ta on kui loodud Don Giovanniks. Varases nooruses omandatud vehklemisoskus läheb nüüd asja ette, vehklemist on ta suuteline õpetama ka kolleegidele. Vanu maale uurides on Georg endale selgeks teinud, mil viisil kanti mõõka Don Giovanni ajal.

Donna Annat kehastanud Meta Kodanipork meenutab, et Georgi Don Giovanni oli midagi üsna erilist. Lauljanna on harjunud vaoshoitud, oma olemuselt tagasihoidliku partneriga. Uues rollis üllatab Georg aga nii teda kui ka kõiki muid kolleege: ta on hoogne, tavalisest nii erinev! Georgi jälgitakse imetlusega juba proovides, aga kui ta ilmub kolleegide ette täies lavahiilguses, nauditakse etendust üha kasvava vaimustusega.

Georg on osaks hästi valmistunud. Talle edaspidi nii iseloomulik iseseisev ja põhjalik töö rolliga saab tegelikult alguse just siit, „Don Giovannist”, mille puhul uurib laulja ajastu kirjandust ja maalikunsti, selgitab ajaloolisi fakte, kavandab ise grimmi ja kostüüme.

Lavastaja Arne Mikk nägi Georgi esimest korda laval 1952. aastal, kui oli asunud Estonia kooris laulma. Samal ajal õppis ta Tallinna muusikakoolis. „Mozarti „Don Giovanni” oli just rambivalgust näinud ja Georg Ots nimiosas oli publiku vaieldamatu lemmik. Pärast iga etendust ootas teda personali uksel grupp noori tüdrukuid, et ulatada oma ebajumalale lillekimp või paluda talt kavalehele autogrammi. Olen hiljem näinud eri teatrites kümmekond „Don Giovanni” lavastust, kuid sellist duetti kui Georg Otsa Don Giovanni ja Ott Raukase Leporello ei ole ma kusagil kohanud. Kahju, et sel ajal ei olnud võimalik midagi videosse võtta.”

Oma isale pühendatud mälestusõhtul teatri- ja muusikamuuseumis 1964. aasta septembris kahetseb ka Georg seda, kui armutult kohtleb aeg teatrikunsti ja eriti lauljaid.

Tänapäeva tehnika ei ole võimeline säilitama ega seetõttu vahendama meie hulgast lahkunud suurepäraste lauljate hääli kogu nende hiilguses ja ehtsuses. See on meie, lauljate traagika, et meie kunstist jääb järelpõlvedele vaid kahvatu, nõrk jälg. Näitleja on veelgi halvemas olukorras, muidugi juhul, kui film appi ei tõtta. Aga ikkagi – näitleja poolt loodav kuju sünnib õhtust õhtusse uuesti, see on kordumatu, seda ei ole võimalik jäädvustada.

Georg ei võinud siis, 1964. aasta sügisel teada, et nelikümmend aastat hiljem pannakse ka tema unustamatu hääle kõik võimalikud nüansid kõlama paremini kui iial enne. Seda tõestab kuut CD-plaati sisaldav Georgi album, mille on välja andnud Eesti Raadio. Soome päevalehes Helsingin Sanomat albumit tutvustanud Hannu Marttila on arvanud, et „1953. aastal lindistatud finch´ han dal vino’s on ta veel suur tulevikulootus, kelle tenorlikult õhuke, aga siiski väärismetallina kõlav hääl on üsna kaugel 49-aastase laulja Don Giovannist. 1969. aasta lindistuses hingab Ots kui võimas, sulavalt ja pehmelt sügavas vees liikuv röövkala, hääle värv on tumedam, aga samal ajal on selles lõpmata hulk toone ja müstilist hiilgust”.

Georg tuleb „Don Giovanni” juurde tagasi 1975. aastal, siis juba lavastajana ja inimesena, kes peab oma viimast suurt võitlust.



Aitäh vastamast ja head loosiõnne!