AINULT DELFIS: Katkend Sulev Nõmmiku raamatust - naljakaid juhtumisi lavalaudadel! 1. osa
Delfi Publikul on eksklusiivne võimalus avalikult piiluda raamatu „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!““ kaante vahele.
Vaatame, mida naljakat ja märkimisväärset juhtus värvika härrasmehe silme all lavalaudadel!
Sulev Nõmmik meenutab:
… mängisime Schuberti muusikali, kus lavastaja tahtel seisis keset lava purskkaev, nümfikese ja pingikesega, kuhu Schubert end aeg-ajalt toetada sai ning kujukese suust tilkus, juhtus isegi, et nirises vett. Voolik oli lava taga ämbris, kust seda imet siis pumbati. Ühel etendusel jäi vesi tulemata, paanikasse sattunud, jooksis etenduse juht edasi-tagasi, püüdes kõigile mõista anda, et vett ei ole, hiljem aga hüüdis mikrofoni: “Vesi! Vesi! Vesi!” Too kisa olevat isegi saali kostnud ja muidugi sai selle info ka maja hästitreenitud tuletõrje.
Teadmata, millisest veest jutt, saabusid nad kolmekesi jooksujalu lavale ning rullisid voolikud lahti otse keset Schuberti mõtisklusi, “Ave Maria” saatel, orkester jätkas tõusujoones, inimestel oli inimestest hea meel.
Läks Hervé “Mam’zelle Nitouche”. Kohe jooksevad lavale malbed, loota võiks ka, et süütud kloostrikasvandikud ja algab üldtuntud “Taevapääsukeste koor”. Ja nad tulevadki, noored, punapõselised, maailmamuredest eemal.
Tulevad ärksalt, särasilmselt, paljupakkuvalt … Tulevad karjas koos, õelikult kiirustades, ja viimane neist, kõige noorem, alles kaks kuud teatris, jääb seelikutpidi mingi naela külge ja haarab mängeldes kaasa ka kloostri meetripaksuse müüri … Ja müürita kloostris, lahtisel laval, ristavad nad käed palves ja alustavad: “Hea on kloostris elada, õnne, rahu nautida, vaikus on siin ja distsipliin …”
Mängiti põhjamaade parimat ooperit “Tasuleegid”. Ühe konservatooriumi üliõpilase diplomietendus. Üllatavalt kauni näolapiga suurekondiline neiu oli. Ja meie tenor! Lavakujunduses domineerisid paljud poodiumid ning küllaltki järsult rampi langev kallaklava. Kostüümides oli aga palju metalli. Ja juhtuski, et tenor ei suutnud kaldlavale astudes tasakaalu säilitada ning nagu visatult tippis Neeme oma Sirje poole, alustades samaaegselt tuntud aariat: “Anun, Sirje, sind, et sa …!”
Meid kõiki haaras hirm, et kiiruse suurenedes võib sõber orkestrisse sattuda. Suure trummi ära lõhkuda. Aga ei! Väheste kogemustega tugev neiu kattis kehaga tema lennu! Käis üks hele plaks, sõlgedes kõhud sattusid kokku!
Ajalehte lugenud vabad orkestrandid vaatasid kõik lava poole, sest partituuris seda pauku sees ei olnud.
“ …et sa mind salliks!” jätkas laulja.
Hiljem, koridoris olevat ta debütandile meelitavalt kõrva sosistanud: “Näete nüüd! Ja panimegi südamed kokku!”
Kindlusetornist allahüppamise teel enesetappu sooritada püüdev Tosca palus endale kõrgema kuhja põrandale laduda vastuvõtuks määratud madratseid – et pehmelt maanduda, et mitte haiget saada. Laotigi siis virn vetruvaid voodeid talle vastu. Tosca hüppas, amortiseerus vetruvalt ja lavamehed aitasid tal koorma otsast kenasti jälle maa peale tagasi tulla. Nii iga etendus.
Ühel etendusel unustati aga madratsid panna. Daam seisis kikivarvul tornimüüril, karjatas korra, lõi käed üle pea kokku, vaatas alla, nägi, et seal midagi ei ole, vaatas veel kord, enam käsi üle pea kokku ei löönud, astus tagasi ja, surmamineja pilk silmis, lahkus võrgutaja elutuppa, tegelikult lavatagusesse päästvasse pimedusse … Etendusel lõppu ei olnud, Tosca surma ei saanud, vaid orkester müristas üksi. Cavaradossi osatäitja, meie tenor, oli ülimalt šokeeritud ja nõudis kõige karmimat karistust … Nii umbes läkski, üks mees läks ise minema, teistel läksid preemiad, mõnel kuupalk!
Järgmiseks etenduseks, kas siis ehedast huumorimeelest või soovist kätte maksta, olid lavamehed muretsenud batuudi, viimase kenasti madratsiga ära varjutanud ja kui Tosca hüppas, tuli ta pärast surma veel kolm korda tagasi!
Teatris on suremisega tihti valu ja vaeva. Mängiti ooperit “Jevgeni Onegin”.
Oneginit laulis Georg Ots, aga Lenskit väga väheste lavakogemustega keegi advokaat Põder. Tenoreid on ju vähe ja nii neid kutsutakse igalt poolt.
Läheb duellipilt, Ots tõstab revolvri – mitte mingit pauku ei tule. Ei reageeri see riist. Proovib teist-kolmat korda, mitte mingit pauku. Lava taga otsiti võimalust teha ükskõik mis pauk, kas või lüüa taburetiga vastu põrandat ja nii mitu korda. Nii et advokaat Põder suri kuuliragina saatel. Rahvale see
kummalisel kombel meeldis, rahvas aplodeeris. Põder tõusis kiiresti püsti, kummardas ja suri ruttu uuesti ära.
