2/2

2. LOE LÕIKU RAAMATUST: Orumetsa kiila pea saladus

Orumetsa kiila pea saladus

Levinud käibetõde ütleb, et sõjavägi teeb meheks, kuid Nõukogude armees käinud meeste juttudes domineerivad pigem lood mõttetust vägivallast, seksuaalse suunitlusega ahistamisest, et mitte öelda lihtlabasest vägistamisest, ja noorsõdurite piinamisest. Kui lisada veel nälg, pakane ja kiiritus, ei lähe pilt paremaks. Kuid Orumets harjus ja naasis sõjaväest nii kontradmirali kui ka Neenetsi piirkonna peakommunisti aukirjaga.

1962. aasta lõpus helistati filharmoonia juhtkonnale, et Orumetsa ei saa enam reisile lubada, ning ühel päeval kutsutigi Vello sõjakomisariaati rutiinsele ülevaatusele. Küsiti passi näha ja võeti see ära. Anti käsk hommikul Hiiule kogunemispunkti saabuda. Sealt edasi leidis laulja end juba Leningradist, siis Murmanskist ja lõpuks Severomorskist. Talle öeldi, et teenida tuleb kolm aastat! Orumets oli lootnud pääseda Riia staabiorkestrisse, kuid tegelikult ootas teda ees merevägi. Tema päästmiseks hakkasid tollasele Leningradi sõjaväeringkonna ülemale saabuma palvekirjad, millele olid alla kirjutanud Gennadi Podelski, Georg Ots, filharmoonia juhtkond ja kohalikud kultuuribossid. Riia asemel Severomorskisse sattumine ehmatas Orumetsa ära, ta saatis ka ise sealt mitmeid nutukirju, kuid see kõik ei aidanud.

„Õnneks mängiti mu lugusid Moskva raadios ja ülemused vaatasid, et mind võiks edutada,” meenutas Orumets hiljem. „Sain tänu Tallinnast saadetud kirjadele Arhangelski ohvitseride maja laulu- ja tantsuansamblisse. See oli pääsemine! Ansambel koosnes valdavalt Leningradi noortest meesartistidest. Minu repertuaaris olid näiteks „Lalaika”, venekeelne versioon loost „Cherbourgi vihmavarjud“ ja Marino Marini laulud.” „Lalaika“ oli Heli Läätse tuntuks lauldud populaarne juudi rahvalauluke, millele Heldur Karmo oli teinud eestikeelsed sõnad. Orumets laenas laulukese oma repertuaari.

Kord hõberubla leidis lalaika – tütarlaps.
ta raha pihku peitis – mis selle eest küll saaks!
Hüva nõu on hinnas, emalt päris ta:
Kui sõidan ükskord linna, mis ostma peaks siis ma?

Täielik müüt on Orumetsa teenimine aatomiallveelaevas, kus ta olevat saanud kiiritusedoosi. Temasugust kolakat poleks sinna lastud. Juustele võisid laastavalt mõjuda hoopis sõidud Novaja Zemljale, kus katsetati vesinikupommi – 30. oktoobril 1961. aastal lõhati Novaja Zemlja kohal kõigi aegade võimsaim, enam kui 50 megatonnise võimsusega vesinikupomm. Kui tõsine radioaktiivne saast tol aastal alla sadas, pole tänaseni teada. Matotškin Šari polügoon, mille kohal 27tonnine pomm alla visati, pühiti kõigest elavast puhtaks, isegi kivid sulasid ning tuumaplahvatusest tekkinud „seen“ kerkis 64 kilomeetri kõrgusele. Purustused maapinnal olid nähtavad ka sadade kilomeetrite kaugusel. Kokku korraldati aastatel 1954–1990 saarel 130 tuumakatsetust. Novaja Zemljal käis Orumets vähemalt kolmel suvel jutti. „See oli avalik saladus, et katsetati vesinikupommi, mille kuumuselaines kõrbenud põhjapõdrad läksid end merre uputama.

Poolteist päeva ootasime, kuni „buhtas“ korjuseid merest välja tõmmati, seal võisin saada kiiritust,“ vestis Orumets aastaid hiljem raadios. Arhangelskis sai Orumetsast kiiresti armee ansambli esisolist ja armastatud staar, kelle staatust tõestavad aukirjad ja ajalehtede väljavõtted. Ette tuli ka teisi ilusaid hetki. Nimelt oli Orumetsale filharmoonia koridorides siginenud väike armastuslugu: kui mannekeen Ada Lundver oli kättesaamatu, siis Leelo Karp lasi end sütitada ning ühel päeval saabus ta Arhangelskisse esinema. Ühiselt anti neli kontserti ja oldi rõõmsalt koos. Orumets nimetas seda võimsaks sõjaväeeelseks armulooks. Edasi see lugu siiski ei arenenud ja elu lõppfaasis jõi Leelo end põhja.

2/2