AINULT PUBLIKUS: Katkend Matvere reisipäevikust: Tore on olla boss!

Kirjastus Go Group koostöös Marko Matverega on kaante vahele saanud Nordea maailmareisi värvika päeviku, millest Publik mõned valitud palad lugemiseks toob.

26. juuni
Pühapäev.
Nagu raamat lausus, et pühapäev on Niuel täiesti püha päev, nõnda ka oli. Kõik S/Y Nordea meeskonnaliikmed suundusid, kes kuidas, avastusretkele. Sõtkusin rattal sadamamäest üles ning siinsamas algaski nali peale. Mööda maanteed lähenes trummipõrina saatel ja lippude lehvides kolonn. Sinistes vormirõivastes igas vanuses lapsed, nende sabas suurte kübarate ja uhkete kleitidega mamslid ning viimasena ca 120 kg kaaluv trummar. Kiriku ukse ette jõudnud, käratas liider: „Seis! Üks, kaks, kolm. Joondu! Valvel! Vabalt!” Need on noored jumala sõdurid, mõistsin. Vanem ja väärikam koguduse osa oli pühakojas juba kohad sisse võtnud. Küütlevad džiibid palistasid teeääri. Kohe teenistuse alguses võeti üles võimas kolmehäälne niuekeelne üliilusa meloodiaga laul. Üks vanem naine vürtsitas akordide ülemist otsa killõ-laadse hõiskamisega. Mõne aja pärast laulsid noored jumala sõdurid. Kitarri saatel lalisesid lapsukesed: „See on minu tee, see on minu saatus...” Piisas, lahkusin. Loetu põhjal võiks arvata, et polüneeslased käivad kirikus sellepärast, et see on tore meelelahutus, saab laulda ja hiljem lobiseda, uhkeldada riiete ning autodega. Niuelased käivad aga pühapäeviti lausa kaks korda palvetamas, hommikul ja õhtul. Niivõrd püha on see päev. Mitte mingit tööd ega muud asjalikku teha ei tohi – tabu. Üldse on parem, kui sa püsid vagusi – nii oled jumalale kõige meelepärasem. Siirdusin pikki ideaalset asfaltteed lõuna poole. Ühe teeäärse suure hoone teise korruse rõdul silmasin Jaan Tättet istumas. Oo, ometi üks kõrts on avatud, otsustasin selle järgi, et ta parasjagu toitu suhu pani. Siis aga ilmusid rõduservale ka kahe vindise maoori näod, kes mind ligi viipasid. Algas jooming kohaliku ärimehe ja parlamendiliikme Stanley ning tema kälimehe keskkoolidirektor Johni seltsis. Napsivennad olid märganud mingit heledate pikkade juustega rootsi tüüpi oma tagaaias alumiiniumkaatrit pildistamas. Nad kutsusid tüübi lauda ja kuna Jaan näost na kõhn on, lükkasid talle toidukausi nina alla. „Aga sina oled vist venelane?“ pöördus Stanley minu poole. „Sa oled nii venelase moodi! Sinu sõber on rootslase sarnane, aga sina oled venelane, nagu Dolph Lundgren on.”
Ma seletasin siis, et lugupeetud action-filmide kangelane härra Lundgren on hoopis taanlane, kui ma ei eksi.
„Ei olegi venelane? Aga ta räägib vene keelt,“ kahtles õpetlane. Parlamentäär laksas teise külje pealt: „Tead sa, sul on õelad sinised silmad. Nad lausa kargavad su näos esile… Kas Eestis on kõigil sinised silmad?”
Rummi toimel muutusid mehikesed siiski aina pehmemaks. Parlamentäär ja fulltime businessman oli iseenese isikust tuliselt sissevõetud. Igal võimalikul juhul kiitis ta ennast ülevoolavalt. Koolidirektor John seevastu näis pisut avaram ning vaimukam sell. Naerdes paljastusid puuduvad klahvid ülemises hammastereas. Suurest joovastusest, et lõpuks ometi õnnestus kohalikega mitteärilisse kontakti astuda, võtsin üles laulu „Olin noor ja tegin tükke”. Kohe hakkas selja tagant elutoast kimedat hädakisa kostma. Fulltime businessman tõttas oma naist küll rahustama, aga ei aidanud miski, laul tuli katki jätta. Pühapäeviti tohib laulda ainult kirikus. Tabu. Edasi läks jutt poliitika peale. Stanley raius: „Ma tahan oma rahva ja maa heaks tõesti midagi ära teha!”
John: „Siis tee! Selleks me sind valisime. Tee sõiduteed korda, eelmised 5 ministrit panid teede raha puha vasakule!”
„Ah, see teede jutt on ajast aega käinud, see pole kõige tähtsam. Meil on parlamendis inimesi, kes lihtsalt tõstavad kätt, kui sedagi. Mõistad?” tõstis Stanley häält.
„Ma ütlen sulle, mida me tegelikult vajame! Meil on vaja buldooserit!” lajatas John käega vastu lauda.
Korraga kargas kuskilt välja sõjakas naisisik dressipükstes, parlamentääri õde.
„Sina ära minu isa nime suhu võta, ütlen ma sulle, John!” käratas too.
„Ma pole võtnudki,” põikles dire.
„Võtsid küll! Sa ütlesid: 5 eelmist ministrit. Minu isa oli üks neist. Vaata ette, John! Ma jälgin sind! Ja üldse, sa jood pühapäeval!!! Sa jood, aga homme on koolipäev.”
„Khkhkhkhhh... lase käia, õeke, pane talle!” itsitas parlamentäär.
Kui kärkiv naisolend lahkus, võtsid mehed volüümi maha ja arutasid tasaken, et nad pole ammu joonud. „Aprillis vist...”
„Ei, veebruaris,” parandas Stanley.
„Õige, jah! Valimistepäeval, muidugi,” nõustus John.
Nõnda lämisedes ja mõrisedes lendas mitu tundi. Pärisime neilt saare elu kohta igasugu asju ja nad vatrasid üksteise võidu. Mehed kinnitasid korduvalt, et pole ilmas õnnelikumat saart kui Niue. Nad mõlemad on käinud ja näinud mehed, aga tulevad siia alati tagasi, sest paremat paika maakeral pole – kõike on külluses. Meri on kalu täis. Kõik on käeulatuses, kuritegevust ei ole. Ainsa kuriteona on levinud purjus peaga kihutamine, aga „noh, see pole midagi, politseinikud on meie klassivennad. Me oleme mõlemad mitu korda vahele jäänud. Nad ütlevad, et ära enam nii tee ja lasevad su minema. Näe, mina ei teegi enam. Alati kui joon, palun kellelgi ennast ära viia“. Nemad ei koliks iial Uus-Meremaale sel lihtsal põhjusel, et seal on nõme.
„Koli sinagi siia, Marko! Ma annan sulle maad, mul on palju maad. Ehitad maja nagu mina ja ootad surma. Ma andsin ühele poolakale maad. Too käis mereväes teenides siin. Nüüd, vana mehena, tuli tagasi. Ehitas maja ja on väga õnnelik, juba kell kaheksa hommikul on purjus,” praalis fulltime businessman.
„Kas kuked ja kanad, keda kõikjal karjadena liikvel on, on vabad või kuuluvad kellelegi?” pärisin. „Sa võid julgelt võtta! Külas, kus maju tihedalt koos, on nad kõigi omad. Lapsepõlves oli meie tööks neile kummipaelu jalgade külge siduda, et igaüks oma linnud ära tunneks, aga tänapäeval seda enam ei tehta.”
„Aga kuidas te mune korjate? Te ei leia ju pesi tihnikust üles.”
„Me ei korja mune, Marko. Me laseme neil haududa, et tibusid juurde tuleks. Mune ostame me kauplusest.”

2. november
Aasta ja üks kuu merel.
Tore on olla boss! Balil kõnetatakse valget meest kui bossi. Floresel olin mister ja paljudes eelmistes paikades lihtsalt myfriend või sir. Balil olen boss.
„Tere hommikust, boss! Tere boss! Kuidas läheb, boss? Kuhu lähete, boss? Kas ma saan teid aidata, boss? Olge lahke, boss!” on mõned levinumad pöördumised. Ma kahtlustan, et siin on tegemist mingi kuradi irooniaga. Noorukina tavatsesid mõned õpetajad mind härraks kutsuda, kuigi minu käitumine ning kogu olek oli pigem vastupidine.Jõuame ahvimetsa. Miski turvamees peatab meie takso ja tekib väike sõnelus.
„Boss peab maksma!” saan ma vormikandja pudinast aru. Mehike topib oma harali hammastega putukanäo õhuaknast sisse. „Oo, siin on sul ju kaks bossi! Siis on hind ka kahekordne. Kaks bossi – 25000 ruupiat!” Ahvimets on üks tähtsamaid atraktsioone kogu saarel. Lopsakas rohelises parkmetsas asub kolm vana templit ja puudealuseid radu leidub palju. Bali pikasabalised makaagid on pühad loomad ning neisse tuleb suhtuda respektiga. Väravas müüakse külastajatele banaane, et igaüks saaks oma käega primaate toita. Ühel hetkel olin pärdikutekoorma all lössi vajumas. Seljas istus kaks, põlvedel kaks, üks kontrollis mu püksitaskuid, üks sikutas särki ning kolm tükki jälgisid teraselt, et ma midagi valesti ei teeks. Kõige nahaalsem pures mind banaanide lõppedes tänutäheks käsivarrest.
„Boss, kas tahad kopeerida?” pärib Kadek.
„Misasja?”
„Koopia, boss?“
„Vabandust, ma ei saanud aru,” pomisen.
„Koopiakeskuses saab tasuta koopiat. Ostad ühe koopia ja teise saad tasuta! Tahad, boss?” käib taksojuht peale.
Mis kuradi koopiad? Milleks mulle praegu koopiad? Pea arvutab sellise valuga, et kõrvus kohiseb. Futsk, mul mingeid koopiaid praegu vaja… Ilmselt on mõnel Kadeki sugulasel siin lähedal koopiakeskus ja ta loodab, et ma tahan ahvidest tehtud fotod kohe välja printida.
„Mis sa ütled, boss? Meeldib sulle koopia?”
„Ääää… praegu pole mul küll midagi kopeerida… Sõidame edasi! Ma ei taha koopiat!”
„Sulle ei meeldi koopia?”
„Aaa, äkki sa mõtled kohvi?” küsin ettevaatlikult.
„Yes, boss! Kõik on olemas Balil!”
Kohvi on indoneesia keeles kopi, kirjapilt sama.

LOE VARASEMALT ILMUNUD KATKENDEID: AINULT PUBLIKUS: Katkend Matvere reisipäevikust. Jamaica: valge!!! Ou, valge, kuule! Mis toimub?