Airi Allvee - omal jõul raskustest välja


«Ma pidin minema laulma, kui Elise oli kahekuune, midagi üle ei jäänud, raha oli ju vaja…,» meenutab lauljatar Airi Allvee. Neli aastat tagasi emaks saanud, jagab ta aega töise pealinna ja armsa maakodu vahel.

Airi Allvee (40) ütleb, et plaani päriselt maale elama minna pole ta pidanud, kuigi lehmapidamise ja teiste maatöödega saaks ta hakkama.   «Ma pole see tüüp, kellele meeldib öösel ja päeval metsas ringi mütates sääski toita. Mulle meeldib tulla õhtuks valgete linade vahele tagasi,» sõnab Airi. Tulnud 14aastaselt üksinda Tallinna Otsa kooli, on Airi pealinna ellu sisse kasvanud. Siin on paljud tööd ja sõbrad. Suhetest Airi ei räägi. Tal on palju rääkida viimase kümnendi eneseavastustest, mis loovad elu helgeks.    Airi peab elus kõigega ise hakkama saama. Tagala kindlustamiseks, kui kunagi peaks hääl ära minema või ei jaksa enam laulda, aga elatis tahab teenimist – nüüd vaja ju ka tütre eest hoolt kanda –, läks Airi õppima Viljandi kultuuriakadeemiasse. Viimne pingutus veel ja tal on käes muusikaõpetaja kvalifikatsioon.
Kuidas ühtaegu maal ja linnas elamine sujub? Lapsel on vahva, kui on maakodu. Majanduslikult on aga raske kahte kohta pidada. Paljud lähevad maale ainult suvel. Kahes kohas aasta läbi elamine aga natuke lõhestab, lööb elurütmi paigast. Sinna-tänna sõitmine võtab kõvasti bensiiniraha ja maal istumine ei too sisse. Aga kui seal maal oled, ah, kui tore seal on! Meil on linnakorter Pelgulinnas ja maakodu Nurmekundis Vändra metsas – see on minu vanavanemate kodu, kus ma ilusa lapsepõlve veetsin. Seal olid lehmad ja kanad ja lambad... Nüüd ei ole seal enam sellist elu – naabrid üritasid pidada pudulojuseid, aga nüüd on neil ainult kanad. (Naerab) Minul ei ole isegi kanu ja kõik peenrad on rohtu kasvanud. Aega ei ole. Kui lähed maale ja kaks päeva orjad seal, lähed ära, ja kui tagasi tuled, on kõik taas samasugune, rohtu kasvanud. Just rääkisin ühe sõbraga, tema elab ka Tallinnas korteris ega tahagi maakohta. Ta ütles: «Ma lähen sõprade juurde, nad ise niidavad muru, ma ei pea midagi tegema.» Kui inimesel on raha kõigeks selleks, palun, saaksin ju siis kellegi palgata sinna maale asju korras hoidma. Aga kui maatööd röövivad kogu aja, mil tahaksin puhata, siis ei ole mõtet punnitada. Olen jälginud, mis toimub sõpradega, kes suure hurraaga maale kolisid – kõik tulevad tagasi, sest töö on koondunud Tallinna ja selle ümbrusse. Maaelu käib rahakoti peale – suurtes supermarketites on toit kohati tunduvalt odavam kui maapoodides. See on maapiirkondade suhtes nii ebaaus. Oleks tore ju, kui oleks nagu vanasti. {poolik}
Tunned end Tallinnas võõrana? Tunnen, et see on nagu oma kodu. Tulin Tallinna 1987. aastal pärast põhikooli Otsa kooli õppima. See on tegelikult nii väike linn – kui mõnikord on isu, et tahaks mõnd tuttavat näha, teen tiiru vanalinnale peale. Ikka keegi on kuskil. Käin tüdrukutega mõnikord päeval kohvikus istumas. Ma ei ole eriline õhtuti väljas käija, kõrtsis istuja. Aga isegi kui mul last ei olnud, elasin Nõmmel, ega ma ei käinud väga palju väljas. Mul on kindlad kohad – näiteks Woodstock, mida mu sõbrad peavad. Puhun siin ka kokatädiga juttu.
Sa oled 20 kilo alla võtnud. Kuidas? Retsept on lihtne – ma lihtsalt ei söönud pärast kella kuut. Mina muud varianti ei tea, dieete ma ei oska pidada. Tänaseks vaaritan vähem, sest mul kipuvad toidud rammusad tulema. Et natukenegi kaalu hoida, ma parem ei tee midagi suurt. Mulle meeldib ka talvel rohelist süüa. Teen salatit, sinna juurde natuke kala või kana või veiseliha. Ma võtsin alla siis, kui laps oli väike. Läksin temaga koos kell 8 õhtul magama – siis ma ei saanud enam õhtul süüa! Ärkasin hommikul kell 7 või 8, režiim oli täiesti paigas. Lapsega kodus olla, mulle see väga meeldis. Nüüd on ta väga aktiivne, ja ma tunnistan, on keeruline. Kui ta oli väiksem, oli mul lihtsam oma asju teha, isegi arranžeerida arvuti taga.
Mis on praegu keerulisem? Praegu Elise mul lihtsalt ei lase midagi teha, tirib kätest-jalgadest. Ta tahab, et temaga kogu aeg tegeleksin – see on üliharv juhus, kui ta hakkab omaette mängima. Aga ega ta ju ei näe mind ka kogu aeg. Kui olen päevi järjest esinemas, on ta mu ema juures. Kui Elise mind näeb, kasutab ta seda aega maksimaalselt ära. Ja mul on hea meel tegelikult, et see nii on. Kui mul on vaja lühemaid tööasju teha, jätan ta päevaks sõbranna juurde. Ta on praegugi seal, ma pean minema raamatukokku. Ma ei saa teda raamatukogusse kaasa võtta, sest ta on kõva häälega, meid visatakse sealt välja. Kord läksin Rahvusraamatukogusse, kus tehti märkus, et nii kõvahäälse lapsega ei tulda siia.
Kõige parem treening pidi olema lapse järel jooksmine... Tõepoolest, ta tahab tohutult mürada, ta on nii üliaktiivne inimene, et ma olen täitsa läbi kohe. Aga tore on. Eks ma jooksen ta järel ka muidugi. Temaga kaubanduskeskuses käimine... pean jooksma.
Kuidas su elustiil lapse sünni järel muutus? Kui laps tuli, siis olin 36, olin oma jooksmised juba ära teinud. Pigem oli mul hea ja rahulik. Mul ei olnud midagi teistmoodi. Enne seda meeldis mulle ka rohkem kodune olla. Keegi ei usu, et olen kodune inimene, sest mind kogu aeg nähakse kuskil. Mul on kõva hääl, kui käin väljas, pannakse tähele. Tegelikult olen olnud alati kodusistuja tüüp. Maal olen nädalate kaupa. Ma kaks nädalat heal meelel lülituksin nii välja, et ei räägiks telefoniga, aga ma ei saa seda endale lubada. Töö on selline.
Kui palju sa tööd rabad? Ei, vastupidi. Mul on liiga palju vaba aega. Kui vaatan oma sõpru, kes käivad kellast kellani tööl, siis mul on vahel lausa süümepiinad, nendel on palju raskem. Teisest küljest ühes kuus seitse päeva järjest töötada öösiti, siis olen mõnikord pärast kaks nädalat täitsa läbi omadega. Kui on nädalalõppudel esinemine, see ei ole midagi hullu, aga seitse päeva järjest... Hakkan saama aru, et jään vanemaks, ma enam ei jaksa nii. Vanasti töötasime kaks-kolm nädalat jutti, eks siis väsisin ka ära. Vabal ajal seal esinemiste vahel ei saa enam isegi hästi aru, kas on öö või päev. Aga ma ei saa öelda, et töötan palju. Võiksin pigem rohkem töötada. Leian alati põhjuse, miks mitte töötada. Kas olen lapsega või tegelen lemmiktegevustega...
Kuidas on kõige parem end välja lülitada?  Ma lähen lihtsalt magama, muidu ma ei lülita välja ennast. Saavutada nirvaanat, et ma mitte midagi ei mõtle, mina ei oska sellist asja. Väsitan ära end mingi tegevusega või uinutan keerulise raamatuga magama. Aga kui laps ei maga, siis pean ikkagi magama, üks silm lahti. Kui ma autoga sõidan pikki otsi, kuulan mõnd head plaati. See on minu jaoks ka võimalus puhata.
Mikk Targo rääkis, et kõikidel muusikutel on tänasel päeval ainult muusikaga raske leiba lauale saada... Kõigil on raske ellu jääda ainult muusikaga. Ma ei kujuta aga ette, et muud tööd teeksin. Seepärast läksin kooli ka, et mul oleks mingisugunegi kõrgem haridus. Ühest küljest, et end lihtsalt harida, aga teisest küljest võib-olla mingil päeval läheb mul hääl ära või ma ei jaksa enam laulda – saaksin siis õpetada muusikat. Ma ei kujuta ette, et läheksin midagi müüma. Muidugi alati võib oma sõnu süüa. Olen elu aeg muusika sees elanud, ei oska selleta olla. Ma õpin Viljandi kultuuriakadeemias džässmuusikat. Läksin sinna juba ammu – olen neli aastat vahele jätnud ja neljandal kursusel. Läksin õppima džässmuusikat, aga seal on see õpetaja kvalifikatsioon juures – see on väga hea. Ma nüüd pean kooli ära lõpetama – tegemata asjad kurnavad inimest. Õpetajatöö on raske tegelikult. Olen proovinud. Õpetasin Viljandi lastemuusikakoolis pool aastat. Vändra lastemuusikakoolis olin kontsertmeister ka, see oli hea kogemus.
Miks on õpetaja amet raske? Laste muusikakoolis ja tavakoolis teevad paljud õpilased seda lihtsalt vanemate survel. Minu arvates on see vaevaline, tundub ajaraiskamisena, kui pead kedagi kogu aeg lunima ja paluma, et õpi. Elad nii südamega kaasa sellele algaja pedagoogina. Kui sul on häälemurdega laps, sa ei tohi ju teda ära rikkuda. Võtad vastutuse, kui on noor inimene. Minule oli algus raske. Eks vanemad õpetajad juba teavad, et öösel ei tohi mõelda kooliprobleemidele. See oli nii ja naa. Sain õpilastega hästi läbi ja hakkama, aga ma ise pabistan liiga palju. Mitte midagi ei jäänud tegemata, vastupidi, aga ise põdesin rohkem, kui asi väärt oli. Aga kui sul on õpetada Otsa-kooli õpilased – sinna tulevad inimesed, kes on juba valinud selle tee –, nad tahavad innustunult teada saada ja spetsialiseeruda. See on väga huvitav tegevus.
Kuidas sa tütart muusikas suunad? Elise peab viisi, aga ta ei viitsi õigesti laulda. Jaurab niisama. Tal on hästi kõva hääl, selline madal. Kuid tal on ka kõva iseloom, ta ei lase end õpetada. Ja ma ei tohi talle eriti laulda. Vanasti pani ta mulle käe suu ette. Ei laula ja kõik!
Miks tütar ei taha, et sa laulad? Ma ei tea, võib-olla seostub see talle sellega, et käin laulmas ja siis ma olen ära. Võib-olla talle ei meeldi see. Vahel ta jälle tahab, et laulan. Lähen talle ema juurde järele, olen väsinud, tavaliselt nädal aega laulnud, ja tema palub, et laulaksin «Rongisõitu». Seletan, et kallis laps, ma tõesti ei jaksa praegu laulda. Tema aga nõuab: «Mis tähendab ei jõua, mina tahan!» (Naerab) Eile pangas teller küsis, kas mu tütar üldse puhkab ka kunagi.
Kui palju peaksid laps ja ema sinu ideaali järgi koos olema? Nagu öeldakse, laps peaks ema küljes olema vähemalt poolteist aastat, nii et ta ei lähegi kaugemale sinust. Aga tänapäeva maailm ei võimalda seda. See on siis, jah, võimalik, kui sul on igati toetav mees või abiline. Vanasti elasid inimesed teisiti, käisid põllutööl, laps oli kaenlas. Tänapäeval ei kujuta ette sellist asja, aga nii peaks olema.
Sul on olnud tungiv majanduslik vajadus minna juba beebi kõrvalt raha teenima? Muidugi. Ma ei saanud kodus istuda. Mitte mingil moel. Ma pidin minema laulma, kui Elise oli kahekuune, midagi üle ei jäänud, raha oli ju vaja. Viisin ta ema juurde alguses üheks ööks – ema magas tema kõrval. Siis hakkasin vaikselt tööl käima. Kui ta oli kuuekuune, oli ta juba mitu päeva järjest ema juures. Sellepärast ta ongi selline tugev natuur, juba varakult vette visatud.
Paljud minugi naistuttavad on rääkinud, et mehed ei mõista või taha toeks olla... Kui jooksed toidukottidega järel, harjuvad mehed sellega kohe ära. See on tihtipeale naiste endi süü, et nad ei lasegi enda eest hoolitseda. Kui kõigega ise hakkama saad, laod müüri ja lõhud puud ka ära vahepeal, ta vaatab, et see on sulle nii lihtne. Iga inimene käituks tegelikult nii. Laiskus on inimesele nii omane. Kui naisterahvas teeb käigu pealt kõik ära, on nagu kombain... Palju suurem kunst on lubada meesterahval pusserdada asja kallal, mille oleksid ise kiiremini ära teinud.
Sa oled alati ise tahtnud hakkama saada? Eks ma, jah, tahan elu üle kontrolli. Aga aastatega tuleb see tarkus, et vaidlemine ja enda soovide jonnakas taga ajamine ei vii kuskile. Energia raiskamine. Ja kui teine vastu vaidleb, las ta siis teeb.
Kuidas töötav naine kõigega hakkama saab? Et mulle meeldib kodus istuda, siis mind huvitabki majapidamine. Ma olen selline koduperenaine, et mulle meeldib kodus lihtsalt toimetada, teha lihtsaid majapidamistöid. Mulle meeldib, kui tuba on puhas ja nõud pestud. Ehkki mitte alati ei saa ma endale lubada, et muru oleks niidetud ja peenrad tehtud... Mõtlen tihtipeale, et raiskan kogu aja selle kohmimise peale ära, tähtsad asjad jäävad tegemata. Näiteks selle asemel, et kogu aeg lapiga ringi joosta, peaksin mängima klaverit. Mul on ikka vaja midagi pesta. Kui inimene on energiline, on vaja midagi pidevalt liigutada ühest kohast teise, tolm lendab ja segadus kasvab kiiresti. Naisterahvad sahmivad ja tõstavad asju ühest kohast teise. Meeste kõige kohutavam komme on ju oma sokkide laokile jätmine. Kui need on puhtad, siis ei ole midagi. Siis on see naine, kes korjab kogu aeg neid palakesi kokku. Kaval naine on see, kes jätab selle ühel päeval tegemata ja kannatab segaduse seni välja, kuni mees ise komistab oma susside, sokihunnikute ja asjade otsa. See võib aga mitu kuud võtta. Selleks peab ka närvi olema. Mina pole selline olnud.
Mida sa kahetsed? Ma oleksin kauem tahtnud kodus elada. Kui liiga varakult hakkad omaette elama, ei kujune sul välja seda päris enesekindlust, mille tavaliselt inimesed perekonnast kaasa saavad. See on õpitud enesekindlus. Ma olin 14, kui kodust läksin, laps. Mina väga ei rõõmustaks, kui mu laps nii varakult kodust ära läheks Aga mis muud mu emal üle jäi, laps tahtis Otsa kooli. Emal on kindlasti olnud väga raske, ta on viis last sünnitanud ja üles kasvatanud. Mu ema ja isa abiellusid enne minu sündi. Aga see liit lagunes. Mõlemad abiellusid uuesti. Mu isal on veel kolm poega, mu emal veel kolm tütart ja poeg. Kõik on minust nooremad.
Miks sa tahtsid juba 14aastaselt kodust ära? Käisin alates 3. klassist üksinda muusikakoolis, Kaiust 25 kilomeetri kaugusele Raplasse. Mis muud ikka üle jääb, kui pole lähemal. Läksin siis internaati – ma ei saanud ju öösel koju, pidin kuskil olema. Mul pole mingit kahtlust olnud, mida tegema peaksin – muusikat! Hakkasin 2. klassis laulma. 3. klassis osteti mulle klaver, sest ma ise tahtsin seda.   Kuidas sa lapsukesena üksinda Tallinna sisse elasid? Ma juba kooli ajal rändasin nii palju ringi lauluvõistlustel, mul polnud Tallinna tulemisega probleemi, ehkki mul polnud siin sõpru ees. Aga Otsa koolis on väga vähe inimesi, kellega ei sõbrune. Seal oli koos väga hea seltskond. Mul ei ole kunagi kohanemisraskusi olnud. Kunagi ütlesin emale, et olen nii väsinud, nagu vanainimene. Ema ütles, et vaata ka, kui vara sa alustasid. Ta pidas silmas seda, et läksin nii vara kodust ära ja hakkasin täiskasvanu elu elama.
Kuidas võltsenesekindlusest sai päris enesekindlus? Arusaamised pöördusid pahupidi juba ammu enne lapse sündi. Sain lihtsalt aru, et nii nagu on, ongi juba väga hästi. Kolisin 33aastaselt vanaisa-vanaema maamajja, et see tühjaks ei jääks. Elasin üksinda seal maal. Mäletan, ostsin poest paki piima, vorsti ja saia, midagi ülilihtsat. Jalgratas kõrval, istusin poe ees pingi peale... See oli keset päeva, seal polnud ühtegi purjus inimest... Mul on elus üliharva olnud sellist täiuslikku õnnetunnet! Ja see oli kirjeldamatu õnnetunne, mis mul oli. Kõik oli paigas. See oli nii tore. Päike paistab, paras temperatuur, mõtled, süüa mul on, kehakaal on normaalne – ükskõik, mis peast läbi käis, oli normaalne. Oled täiesti rahulik. Sa ei torma kuskile. Lihtsalt kulged koos ajaga, voolad koos jõega. Neid hetki on väga harva. Pahatihti näotult harva. Nii kui mul tekib soov, et tahan omaette olla ja nii kui mul hakkab juba tekkima see õnnetune, heliseb telefon! Vahet pole, kas tuleb halb või hea uudis, see lõikab selle hetke sinus läbi. Kas see aga peabki olema just õnnetunne, mis õnnelikuks teeb? Seda võiks teha rahulik elu, et sa lihtsalt asja eest, teist taga, ei muretse ega närveeri. Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et ette muretsemine ei aita tuhkagi.