Näitleja Jan Uuspõllu võluv partner Aleksandra Žeregelja saatest «Tantsud tähtedega» on oma emotsionaalsete naudingute ja hingerahu tipus. Abituriendina kooselu alustanud naine lõpetas enne saadet oma teise tõsisema suhte, et tunda rõõmu vaba ja vallalise staatusest.
Aleksandra Žeregelja (21), kes tantsis mullu stilist Ženja Fokiniga, räägib võrratut eesti keelt. Siingi on oluline roll tantsimisel. Õismäelt lihtsast perest pärit Aleksandra, kelle venelannast ema on lasteaiakasvataja ja ukraina päritolu isa tegeleb kohvimasinatega, ei suutnud varateismelisena trennis eestlasest partneriga alguses sõnagi vahetada. Hiljem aga igavles ta eesti keele tundides, sest tantsupoognaid tõmmates oli ka keel juba suhu saanud.
Kuidas sul Janiga eetriväliselt on sujunud?
Kui sain teada, et hakkan Janiga tantsima, mõtlesin, et trennides saab hästi palju nalja, aga alguses oli täpselt vastupidi. Ta oli vaikne, tõsine, ainult kuulas, mida ma ütlen, vahepeal küsis midagi ja oligi kõik. Mõtlesin, et hakkabki nii olema. Ühest küljest on ju hea, et ta on selline – kuulab sõna, on pühendunud, aga… (muigab) teiselt poolt oli igav ka. Aga nüüd, kas ta tunneb end siis juba paremini selle asja sees, igal juhul on ta vabam. Kõik on väga hästi. Samas, kui kaamera on trennis peal, ta ei ole ikkagi see. Kui kaamera on kinni, saab palju rohkem nalja.
{poolik}
Kui palju te treenite?
Ei ütleks, et väga palju. Kui teised paarid alustasid septembris, siis meie augustis, kuna Jan sõitis vahepeal Ameerikasse. Treenisime kaks nädalat. Siis ta läks minema, tuli tagasi, siis oli üks trenn, ainult tund aega, ja siis ta läks haiglasse (migreeni pärast – toim). Nii jäi meile enne esimest saadet kolm trenni. Seda oli võrreldes sellega, mis teised tegid, väga vähe.
Nüüd te ei ole pidanud Jani migreeni pärast trenne ära jätma?
Pärast esimest saadet ei ole pidanud, aga enne seda ei saanud üldse korralikult treenida. Olin paanikas, oli ka võimalus, et Jan ei saagi esimeses saates osaleda ja jätamegi selle enda poolt ära. Igasuguseid jutte oli, aga lõpuks sai kõik korda. Jan käib nõelravis, see vist aitab. Ta ise ütleb, et tantsutrenn ka aitab. Kui ta tuleb trenni, ma näen, tal on nagu midagi viga, hoiab peast kinni. Küsin siis, kas pea valutab, ta ütleb, et jah, natuke. Aga kui trenn on juba peaaegu läbi, on ka peavalu läinud. Ta ütlebki, et trenn aitab, tal on pärast seda hea tuju, kõik on hästi – ja see on super!
Oleks Jani-taolisel mehel sinu juures šanssi?
(Muigab.) Ma pole sellele mõelnudki. Ei, ma ei tea… Ma ei võta Jani kui potentsiaalset kaaslast, ta on minu jaoks ikkagi näitleja ja tantsupartnerist õpilane. Sümpaatia tema kui inimese vastu on kindlasti, aga antud juhul on see ka kõik.
On sul boyfriend olemas?
Praegu ei ole. (Muigab.) Olen täiesti vaba ja vallaline. Olime koos ehk aasta, lahku läksime veidi üle kuu aja tagasi.
Sa ei ela seda väga üle?
Olen praeguse seisuga väga rahul. Kõik on hästi, nii nagu peabki olema.
See oli su esimene kooselu?
Ei olnud, ma elasin enne seda kaks aastat ühe noormehega. See oli selline teine tõsine suhe.
Mis nihu läks?
(Muigab.) Ohh, ma ei tahaks sellest rääkida. Saade jätab nii vähe aega, et mul polekski võimalik eraelule tähelepanu pöörata.
Sinu slaavi temperamendi juures – lahku minnes taldrikud lendasid?
Eee… (Naerab.) Sõnad lendasid, mitte taldrikud. Aga muidu olen küll emotsionaalne, isegi väga. Samas olen eestlaste seltskonnas kuidagi kinnisem. Võib-olla ma tunnen alateadlikult, et ei oska end piisavalt eesti keeles väljendada. Nii ka tantsusaates – emotsioon on olemas, aga ma ei anna kõike välja. Samas, ma ei hoia emotsioone spetsiaalselt kinni sellepärast, et äkki keegi vaataks imelikult.
Kuidas su emotsioonid väljenduvad?
Kui mulle midagi ikka ei meeldi, siis ei meeldi ja siis seda ma ka väljendan – ei hoia enda sees, ei mõtle sellest ainult peas, ütlen välja. Ja kui inimesega tülli lähen, siis lähengi kohe tülli. Kui olen õnnelik, jagan seda kõikidega. Ja kui kas või kellelgi läks tantsusaates hästi, siis ma ei istu green roomis ega mõtle, et nad said rohkem punkte kui mina ja Jan, vaid olen nende üle õnnelik. Mul on hea meel, et inimestel hästi läks – ma lähen ja kallistan ja ütlen, kui tubli ta oli.
Või kui Jan on väga tubli olnud, ütlen selle talle välja. Või vastupidi, kui ta tuleb trenni ja mõtleb teistele asjadele, ei keskendu, meil ei tule mitte midagi välja, ütlen talle ka selle välja, ei vaiki.
Kuidas sa meelerahu taastad, kui pingeliseks kisub?
Ma hakkan siis tavaliselt mingi teise asjaga tegelema. Ja siis unustan ära need probleemid. No seesama tants – kui midagi halvastion, lähed tantsutrenni ja seal ununeb kõik halb.
Naised puhastuvad tihtipeale nuttes – oled sa selles mõttes suur piripill?
Sel aastal pole seda tantsusaate pärast juhtunud, aga mullu küll – pinge oli lihtsalt nii suur, trenne oli palju ja… Pinge ja siis oli veel koolis sess tulemas. (Muigab.) Ma lihtsalt nutsin kodus pärast trenni. Sest trenn ei läinud hästi, muusika polnud valitud, üks ja teine asi ei tulnud välja, ideid ka polnud ja nii pisarad tulidki. Aga sel aastal on siiani kõik väga positiivne. Pole selliseid hetki olnud ja arvan, et ei tulegi.
Millised iseloomujooned sind meestes paeluvad?
Ausus. See on minu jaoks kõige tähtsam – nüüd olen sellest aru saanud.
Oled petta saanud?
Eks ma olen pidanud seda kohtama. Aga mulle ka lihtsalt meeldib, kui inimene
on minuga täiesti aus. Ma absoluutselt ei salli valetamist. Kui inimene on kas või ühe korra valetanud, valetab ta ka edaspidi.
Ja mõistma peab üksteist. Peab olema mingisugune ühine mälestus või hobi. Midagi peab ühist olema. Ma arvan, et kaks täiesti erinevat inimest… Oletame, et tantsija ja IT-alal tegutsev inimene – minul pole küll sellist suhet olnud, aga arvan, et see pole võimalik. Üks tegelegu siis kas muusikaga ja teine tantsib või üks spordiga ja teine on tantsija – siin oleks nagu rohkem ühist.
Sinu eksid olid tantsuga seotud?
Mu mehed olid pigem spordiga seotud.
Mida sa neist kahest kooselukogemusest õppisid?
(Muheleb.) Eks ma püüan edaspidi hoolikamalt valida.
Sul on vanemate juures oma tuba olemas?
Nii nagu ta minust pärast väljakolimist sinna jäi, nii on ta siiani olemas. (Aleksandra, pere ainus laps, peatub vanemate Gonsiori tänava korteris, kus nad on elanud seitse aastat. – toim)
Oled sa pere loomisele mõelnud?
Absoluutselt ei ole. Võib mõelda ette, aga minu jaoks on nagu nõme elada plaani järgi. Iga asi peab juhtuma siis, kui tahad, et see juhtuks, või kui tunned, et selleks on õige aeg. Mingit plaani, et kui olen 25, pean leidma mingi mehe, kellega abiellun, seega ei ole. Mulle ei sobi sellised asjad.
Mu sõbrannad on ümberringi kes vabad, kes suhtes. Ükski neist pole veel pulmi pidanud, aga ma väga ootan seda – ma pole elu sees üheski pulmas olnud! Aga väga tahaks. (Naerab.) Sest see esimene pulm võiks mitte minu, vaid kellegi teise oma olla. Tahaks hakatuseks lihtsalt teiste pulmas pidutseda.
Sinu elu kõige romantilisem hetk?
Mulle kohe meenus see kord, kus pidin saama kokku noormehega, keda ma
polnud ühtegi korda näinud.
Pimekohting?
No ütleme nii. Me olime suhelnud Internetis ja siis ta pakkus, et saame kokku. Ma ei teadnud, kuhu lähme või mida teeme. Kakskümmend minutit enne meie kohtumist ta helistas ja ütles, et võta pass kaasa. Ma ei saanud üldse aru, mis mõttes – mis me passiga teeme? Tema – et ära küsi midagi, võta lihtsalt pass kaasa!
Täiesti võõras inimene?!
Ma ikka midagi sellest inimesest teadsin, aga näost näkku polnud teda tõesti näinud. Okei, ühesõnaga võtsin passi kaasa ja mõtlesin, et äkki lähme kuskile Riiga või… Aga tuli välja, et läksime helikopteriga sõitma. Passi oli vaja selleks, et registreerida nimed. See oli tegelikult hästi romantiline – et esimene kohting on helikopteriga lendamine. Istusime peale kuskil Peterburi maantee taga, tema isa oli helikopteri juht. Lendasime ümber Tallinna. Tema oli fotograafiks, tegi pilte nii minust kui ka vaadetest, mis avanesid.
Ja temast läksidki nüüd lahku?
Ei, temaga oli lihtsalt see kohting, mis jäi mulle väga meelde.
Seda korda ei ole suutnud keegi, näiteks saja roosi kinkimisega, seljatada?
On olnud neid kordi, kus on küll natuke vähem kui sada roosi, aga minu jaoks see helikopteriga lendamine on romantilisem kui lihtsalt natuke vähem kui sada roosi.
Kuivõrd sellised žestid mõjutavad sinu valikuid meeste osas?
Muidugi mulle meeldivad sellised žestid. Kuid oluline pole žestide suurus, hulk või väärtus. Tähtsam on see, kuidas inimene sinusse suhtub. Kui inimene sind ei austa, aga toob sulle sada roosi, sõidab limusiiniga ette, ei loe see minu jaoks üldse.
Oled sa kunagi pidanud tundma teistsugust kohtlemist selle pärast, et sa pole rahvuselt eestlane?
Ei ole üldse, absoluutselt mitte. Arusaadavalt kas või ülikooli referent-toimetaja erialale iga vene emakeelega inimene õppima ei lähe. (Aleksandra õpib sel erialal Tallinna Ülikoolis kolmandat aastat bakalaureuseõppes. – toim) Ma olingi kolmekümne inimese seas ainuke venelanna. Seal ma küll ei tundnud, et keegi suhtuks kuidagi teisiti või vaataks imelikult või suhtleks päris mitte nii nagu teistega.
Kui palju sinu lähedaste juttu läbib teema, kas Eestis on hea elada?
Kui me elame siin, siis meile meeldib. Miks peaks seda teemat üldse üles võtma?
Millal sa tantsimisega alustasid?
Alustasin kuueaastaselt, kui ema viis mu võistlustantsu trenni. Profitasemel tantsimise lõpetasin kolm aastat tagasi. Minu tantsupartner otsustas, et ta ei taha enam võistelda, tahab olla ainult treener. Ja siis ei olnud Eestist kohe kedagi uueks partneriks võtta. Üks variant siiski oli – tegime Marko Mehisega (endine tantsusaate õpetaja ja Kaisa Oja kallim – toim) isegi üle kahe nädala proove. Aga siis ikkagi otsustasime, et enam ei võistle, erinevatel põhjustel. See oli kuskil kolm aastat tagasi.
Jaanuarist hakkasin uuesti tantsima, Mairold Millertiga, sest meile tehti pakkumine osaleda aprillikuistel maailmameistrivõistlustel Eestis. Proffides. Ja et me võiksime olla üks paar kahest, kes Eestit esindab. Hakkasime treenima ja oli see MM ära, kus saavutasime enda eesmärgi ja tulemusega võis rahule jääda. Muidugi tantsu osas olime kriitilised ja oleks tahtnud veel paremini ennast tunda. Me ei olnud kumbki kolm-neli aastat trenni teinud – aga läks nii, nagu pidi minema. Enam ma ei võistle. Me teeme küll trenni, sest meile meeldib tantsida ja meid kutsutakse esinema erinevatele üritustele. Ka praegu peame hakkama tantsusaate kõrvalt veel aega leidma enda trennideks, sest juba järgmisel kuul on tulemas kolm esinemist.
Oled sa valmis karjääri nimel läbi seinte minema?
Ei ütleks päris nii. Ma ei rikuks sõprust või teisi suhteid selleks, et saavutada midagi enda jaoks, seda küll mitte.
Ma olen alati arvanud, et kui mingil ajal ei lähe hästi, siis läheb hiljem hästi. Või kui juhtub midagi halba, siis järelikult peab pärast paremini minema. Nagunii.
Võid sa meenutada mõnd värvikamat viperust, seika oma profikarjääri ajast?
Meil oli üks hästi tähtis võistlus Inglismaal Blackpoolis. Mul oli seal tantsides seljas valge kleit. Pärast seda, kui olime ühe paariga kokku põrganud, tuli teise tantsijanna kostüümi küljest üks punane riidetükk ära ja see rippus minu seljal terve ülejäänud tantsu. Mul juhtus igal võistlusel midagi – läks kleit katki või astusin seeliku sisse! Seeliku serva oli pandud palju pitsi, et see kohev välja näeks, aga kogu see mitukümmend meetrit pitsi läks ühel hetkel lahti ja rullus põrandale laiali. Ja siis ma tantsisingi enam-vähem lõpuni välja selle sees. (Naerab.) Ja kui ma ei astunudki kleidi sisse, siis tuli kas king jalast ära või läks soeng lahti… See nagu ei tähenda, et oleksin halvasti ette valmistanud, vaid – lihtsalt juhtus selliseid äpardusi.
Kui palju on esinenud selliseid kurioosumeid, et keegi mees ütleb sulle ei?
(Paus.) Mmm… Kindlasti ma ei saa öelda, et ei ole olnud juhuseid, kus on minu ettepanekute peale öeldud ei. (Muigab.) Aga mitte tihti.
Ja kui tihti sina kellelegi ei ütled?
Vahel ikka.
Milliseid meeletusi on sinu südame võitmise nimel tehtud?
No selliseid asju on ikka tehtud, et on kulleriga saadetud lilli, kaarte, kingitusi ja raamatuid, mis on mingi mulle meeldinud filmiga seotud ja mida ma võiksin lugeda. Sellised tavalised asjad.
No just, muidugi tavalised.
(Puhkeb naerma.) No on ju tavalised!
Sa alustasid kooseludega suhteliselt noorelt – tegelikult sa ju alles praegu naudid vaba ja vallalise rõõme?
Naudin küll jah, sest 18aastaselt, 11. või 12. klassis ma hakkasin juba koos mehega elama. Ja kohe nagu päris sellist elu nagu täiskasvanud. Näiteks nägin oma vanemaid võib-olla kord kuus, kui neid külastasin. Et võib-olla jah, nüüd ongi aeg, kus saab natuke vaba ka olla ja nautida seda.
Millised on su kired ja hobid lisaks tantsule?
Osalen päris tihti moeshow’del modellina. Samuti igasugustel meikarite ja juuksurite võistlustel. Käisin hiljuti Sankt-Peterburgis, seal oli suur võistlus, kus osalevad meikarid, juuksurid ja kehamaalingute tegijad. (Ürituse nimi oli Nevskije Berega, tõlgitult Neeva Kaldad. – toim) Minu täditütre hobiks on meikimine ja me osalesime seal, mina muidugi modellina – ja me võitsime ka ära.
Mis sa oma vaba ajaga pihta hakkad? Suundud väiksele jalutuskäigule?
Jaa, aga mitte kunagi ja mitte kuskile üksi. Minu jaoks on imelik minna üksi. (Muigab.) Igav on üksi. Kindlasti, kui tahan kuhugi minna, võtan kellegi kaasa. Isegi kui lähen jalutama või ujulasse või spordisaali. Selleks, et lõbusam ja seltskonda oleks. (Naerab.) Ja kui keegi ei saa tulla, siis ei lähegi! No muidugi võin poodi üksi minna või kui mul on vaja pangas või kleidiproovis ära käia, teen seda üksi.
Vahel vajab ju igaüks ka oma mõtetega üksiolemist.
Siis ma olen kodus. Ei lähegi välja.
On sul unistus?
Ma tahan oma tantsukooli teha. Ühe tantsija poolt tuli pakkumine, et alustame järgmisel õppeaastal – neid asju alustatakse septembris. Meil on õpetajatena ka kvalifikatsioon olemas – esimene tase on käes, teise jaoks on vaja eksam sooritada. Kolmanda saab ainult siis, kui su õpilased on juba mingisse tantsuklassi tõusnud.
