Loost selgub, et Alex Lepajõe ei ole pärast vanglast vabanemist Soomes käinud ning ka sealses meedias temast räägitava vastu pole ta huvi tundnud. Ta jahmub veidi, kui kuuleb ajakirjanikult, et üks pangatöötaja, kelle nad röövi ajal põrandale käsutasid, oli rase ning tal tekkis platsenta enneaegne irdumine. "Mida? Ega ta lapsest ilma ei jäänud?" uurib Lepajõe sellest kuuldes hämmeldunult ning tunneb end halvasti. Siiski hingab ta peagi kergendatult, kuuldes, et halvim suudeti ära hoida.

Fakt, et röövitud juveelipood aga tänaseni töötab, paneb ta naljatlema: "Ah see äri on veel püsti? Nüüd võiksin ma sealt juba raha eest asju osta."

Murdepunkt

Ilmselt olekskid eestlastest pätid saagiga pääsenud, kui Eesti preili, kelle juures nad peatusid, röövi järel ülekuulamisel murdunud poleks. Lepajõe sõnul polnud see murdumine aga halb: "Tegelikult oli hea, et ta murdus, see oli tähtis murdepuntk mu elus. Muidugi selles mõttes tunnen tüdrukule kaasa, et tema saadeti tagasi Nõukogude Eestisse kuigi ta andis meid üles ja lootis, et pääseb sellega tagasisaatmisest."

Roosnaga on Lepajõel suhted siiani normaalsed, kuigi suurt sõprust meeste vahel pole. Tänaval kokku joostes vahetatakse põgusalt viisakusi ja sellega suhtlus piirdub.

"Nägin teda viimati viis aastat tagasi. Olen aru saanud aru, et ta ei ela isegi püsivalt Eestis enam," teab Lepajõe vihjata.

Kahetsus

"Loomulikult see rööv tagantjärgi kripeldab, aga mõnikord satuvad selliseid kuritegusid toime panema sellised inimesed, kellelt seda ei ootaks. Ma ei ole ka selline tüpaažilt, keda võiks ette kujutada panku röövimas, aga kuna mul on selline minevik, siis ma pean olema tänapäeval väga seadusekuulakas, sest nii kergesti mõeldakse "korra röövel, alati röövel"."