Allan Noormets meenutab lavakat hirmu ja õudusega: Merle Karusoo ütles kohe ära, et mina teis näitlejat ei näe!
“Meenub hirm,” nentis Noormets. “Hirmus oli olla, tundsin ennast nagu liigliha. Hirm oli peamiselt väljakukkumise ees ja siis on meeles ka veel see hirmus moment, kui Kalju Komissarov avastas, et mul on s-tähega mingid imelikud asjad. Ja siis ma kordasin terve suvi otsa: “Säh, sant, söö see soe sitane seasaba sealt soolase sousti seest sisse!”,” naeris ta ning lisas, et Komissarovi karmide ütelustega tuli lihtsalt ära harjuda. “Ta oli väga õiglane, aus ja hooliv,” kirjeldasid näitlejad Komissarovit kui ühest suust.
Küll aga ei valitsenud samasugune arvamus mõne teise õppejõu kohta — näiteks Merle Karusoost on Allan Noormetsal üksnes halvad mälestused. “Ta lõi mu täiesti kinni. Mind päästis Aarne Üksküla. Ma olin väga vaimustuses Karusoo lavastustest, aga õppejõuna ta tagus mu kinni, jah!” meenutas Noormets. “Need on teatud tüüpi lavastajad, kes leiavad endale sõbrad ja vaenlased. Ta suutis lühikese ajada kursuse kaheks lüüa. See periood kooliajast oli tõesti pool aastat õudust. Karusoo ütles kohe ära, et mina teis näitlejat ei näe!”
