Alo Mattiiseni esimene abikaasa süüdistab Alo languses Mart Laari: tekkisid inimesed poliitikamaastikul, kes hakkasid teda ära kasutama!

 (156)
+ lisatud video!

Alo Mattiisen saanuks tänavu 55-aastaseks. Mees, kes kirjutas laulva revolutsiooni suurteosed, jättis endast maha suure jälje ning tema mälestamiseks pani Vahur Kersna kokku kahetunnise saate, milles meenutavad suurkuju tema pikaaegsed sõbrad, kolleegid ja lähedased. Mattiiseni esimene pruut, abikaasa ja tütre ema Rita Rätsepp meenutab, millist rasket kuulsuse taaka Alo endaga kandis ja kuidas nägi välja nende armumise lugu. Vaada videost!

Kunagi edukalt näitlejana leiba teeninud ning nüüd psühholoog-nõustajana töötav Rita meenutas avameelses intervjuus, kuidas tema esimene kohtumine tulevase abikaasaga leidis aset siis, kui ta oli just saanud täisealiseks ja maalt linna tulnud: “Ma olin just saanud lavakasse sisse, täis tohutult energiat, lihtne maatüdruk, kes oli sattunud linna. Ega ma vist väga hästi aru ei saanud, kuhu ma olin sattunud.”

“Mingi keemia oli see kindlasti, me rääkisime hästi palju, jalutasime hästi palju, vanalinnas, Metsakalmistul, lauluväljakul, peamiselt otsisime kohti, kuhu sooja minna,” muigas ta. “Temas oli hellust, haprust, õrnust, tundlikkust. Midagi sellist, mis tekitas naisterahvas soovi kaissu pugeda — mõnusa, turvalise ja sooja tunde. Ei taha midagi pahasti öelda, aga ta pigem äratas emaliku tunde, et tahaks teda hoida, kaitsta ja tema eest hoolitseda. Mulle meeldis tema eest hoolitseda, kui me hiljem koos elasime. Ja ettepaneku koos elada tegi ta Pirita kloostri varemetes põlvili!”

Seotud lood:

Rita meenutab ühtlasi, kuidas sai alguse Alo loomingu periood — naine käskis mehel lastelaule luua! “Ma andsin talle Hando Runneli luulekogu “Mõtleda on mõnus” ja läksin magama, tõmbasin ukse vahelt kinni ja ütlesin, et olgu olemas hommikuks kaks lastelaulu, muidu mina sulle last ei sünnita. See oli mõeldud naljaga! Aga hommikuks oligi kaks lugu olemas!” naeris Rita.

Naine tunnistab ka, et see ei jäänud sugugi viimaseks korraks, kui nende omavahelisest suhtlusest tekkinud mõtted tee Alo loomingusse leidsid. “Meil oli väike tüli ja Alo läks Jõgevale, et rahuneme maha. Ja kui ta tagasi tuli, siis mina polnud kodus, aga mulle on jäetud kiri, kus ta palus vabandust kõige eest, mis oli juhtunud ja selle tulemusel oli sündinud “Roheline muna” (Peeter Volkonskiga kahasse loodud risotoorium ehk nalja-oratoorium toim.), mille mõte on selles, et kuigi meile tundub, et mujal on elu parem, siis tegelikult on kõik kodus olemas.”

Rita paljastas ühtlasi, et Alo olevat vihanud enda kaasaegset popmuusikat — eriti Modern Talkingut. “Ma nii hästi mäletan, kuidas ta ütles nende kohta, et aasta pärast ei mäleta neid enam keegi. See oli tema jaoks täielik õudus,” muigas Rätsepp. “Ta oli oma loomuselt väga edev inimene, tal oli tohutu ambitsioonikus, ta tahtis olla nähtav,” põhjendas naine seda, miks Alo popmuusikaga seotud koostööpakkumised siiski vastu võttis. “Aga ta põdes oma nn popimate asjade pärast, tema hinges oli päris helilooja, kes kirjutab sümfooniaid ja suuri asju!”

Kui nõukogude võim varises, sattusid Eesti taasiseseisvunud vabariigi loovharitlased aga tõsisesse rahahätta ja kuna lisaks sissetulekule hääbus ka Alo populaarsus rahva hulgas, langes ta sügavasse depressiooni. “Kodus oli ta siiski normaalne inimene, aga kodus oli teda vähe…,” tunnistas Rita. “See kõik, mis järgnes, polnud tema loomusele omane, tekkisid inimesed poliitikamaastikul, kes hakkasid tema eneseteostuse vajadust ja edevust ära kasutama, vedama teda igasugustele üritustele, presenteerima teda väliseestlastele ja see ratas hakkas allamäge minema,” vihjas ta teravalt Alo sõpruse sobitamisele Mart Laariga.

Asjad läksidki nii, et Rita ei jaksanud enam. "Turvatunne polnud enam see, vastutus oli teine, mul oli siiski aastane laps, kes oli päris tihti haige, palju oli vaja haiglates käia. Ja eks kodus polnud ka enam see elamine. Ma ei võidelnud Aloga, vaid sellega, mis tema ümber oli. Mul polnud sellel hetkel nii palju tarkust või elukogemust, et teda aidata, aga ma olin ka üksi lahinguväljal ja kõik need sõbrad, kes ümberringi olid, läksid selle lainega kaasa. Ja kui ma ütlesin, et võibolla ütleksite stopp, kui olete sõbrad, siis nad ei öelnud. Ma olin väsinud võitlemisest, ei jaksanud enam. Ja ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus, sest seda igakordset võimalust, et proovime veel ja veel, oli juba liiga palju. Kunagi hiljem ütles ta mulle ka, et hea, et lahku läksime. Ja seda ütles ta ka, et on geenius, kes sureb noorelt," meenutas Rita.

Artiklile lisatud ainult Publikule avaldamiseks saadetud videolõik Rita Rätseppa täispikast intervjuust!



Aitäh vastamast ja head loosiõnne!
Rannap Roostevaba maailm