Tema usutunnistus on krediitkaart ja kirikuteks nooblid New Yorgi öölokaalid... Kroonika käis uurimas, kuidas elab uue põlvkonna väliseestlane JÜRGEN KALJUVEE.
New Yorgis saavad hästi hakkama need, kes on näljased kolme asja järele: armastuse, raha ja teadmiste. Nii arvab tarkvarakonsultant Jürgen Kaljuvee (28), kes on endale nime ja raha teenimas Manhattani ülivilkas finantsmaailmas.
Armastus Pakistanist
#p2#Senise eluga on Jürgen oma nälga nende kolme asja järele korduvalt tõestanud. Kuid peatselt on elumehe saatuses tulemas pööre.
Tänavu 27. detsembril saab Jürgenist naisemees.
Jürgeni väljavalitu Ayesha (28), kelle kodumaaks on Pakistan ja emakeeleks urdu keel, võitis Jürgeni südame juba siis, kui mõlemad Harvardi ülikoolis õppisid. Vahepeal on Jürgenil olnud tüdruksõpru pea kõikidelt kontinentidelt ja erinevatelt laiuskraadidelt. «See praegune on ikka kõige parem,» arvab peigmees taasleitud armastuse kohta.
«Eks ma pean nüüd, jah, natuke tuure maha tõmbama,» arvab mees, keda sageli meelitavad kaunid daamid ja seksikad modellid. «Kuid iluga meeldib mulle ennast endiselt ümbritseda. Ilusate naiste, ilusa mööbli, ilusate maalidega,» viitab Jürgen oma noorpõlve kunstiharrastusele.
Pulmad kolmes kohas
Jürgen ja Ayesha on otsustanud pulmi pidada nii Pakistanis, Eestis kui ka New Yorgis.
Pakistani pulmad on terve teadus omaette. «Lugesin pulmakommete kohta üht raamatut, aga see läks nii keeruliseks nagu raketiteadus, nii et loobusin,» tunnistab Jürgen. Harvardi ülikoolis on ta õppinud ka paar kursust tuumafüüsikat. Ja kuigi Jürgeni enda sõnul pole tal pärast seda väga palju probleeme, mis pinget pakuksid, tundub, et Pakistani pulmakombed pakuvad tuumafüüsikale kõva konkurentsi.
Pakistani pulmadega kaasneb harilikult ka suuremat sorti kingitus — kakskümmend lammast või nii. «Ma ei usu, et me sellise kingituse saame, pole ju New Yorgis neid panna kuhugi,» naerab Jürgen.
Tema naljategemisele järgneb enamasti väike paus, mil oodatakse publiku reageeringut. Kui vastuseks on naer, on Jürgen rahul ja naerab ka ise suure häälega.
Et Ayesha sugulased noorpaarile tõesti kaasavaraks lambaid annavad, on ebatõenäoline. Pakistani kõrgklassist pärit Ayesha onud ja isa töötavad Pakistani valitsuses ning on koolihariduse saanud Inglismaal Oxfordis või Cambridge’is, nad armastavad juua shoti viskit ning pahvida sigarijunni.
Järgmine, Ayesha põlvkond on koolis käinud Ameerika Ivy League’i eliitülikoolides. Nende omavaheline jutt vaheldub viieminutilise vestluse jooksul inglise ja urdu keeles kiiresti ja palju kordi. Ayesha pole kunagi süüa teinud, sest tema lapsepõlvekodus oli hommikusöögi ja õhtusöögi tarvis eraldi kokk.
Niipalju siis Pakistanist. Eesti pulm korraldatakse Eesti sugulastele, New Yorgi pulm sealsetele sõpradele.
Ayesha ja Jürgen on mõelnud, et Hudson hotelli ülakorrusel asuv sviit, kus muu hulgas ka Madonna on paar pidu maha pidanud, oleks hea koht. «No vaatame, kuidas finantsiliselt välja mängib,» on Jürgen pool aastat enne pulmi sõnadega kasin.
Usutunnistuseks krediitkaart
#p3v#Kui mr. Kaljuvee oma praegusest töökohast, Lehman Brothersi kõrghoonest Manhattani keskosas väljub, on tal seljas peene triibuga pruun ülikond, helebeezh särk ja pruunid kingad.
Ta sammub hooletult ühte Time Scuare'i lähedal asuva hotelli baari, mida teavad vähesed väljavalitud. Kokteilid maksavad siin 12–13 dollarit (220–230 Eesti krooni) tükk. Äsja büroost välja pääsenuna räägib Jürgen peamiselt tööst.
«Mida täpselt ma siis siin New Yorgis teen? Väga lihtne. Mul on leping ühe maailma suurima investeerimispangaga Lehman Brothers. Leping seisneb selles, et mina müün neile dollarite eest oma südamelööke ja noorust. Üks minu südamelöök, nende mitu tuhat dollarit. Minu süda tuksub meeletu kiirusega, nemad loevad mulle veel kiiremini dollareid. Aga leping on pisut ebaaus, sest minu noorus ja südamelöögid saavad varsti otsa, aga nende dollarid, nende dollarid ei lõpe kunagi. Aga räägime parem matemaatikast, arvutiteadusest...»
Jürgen Kaljuvee religioon ei ole kristlus ega ka mitte islam, vaid American Expressi krediitkaart, nagu ta ise armastab öelda. Tema kirik on all-linna uus ja moodne koht Sushi Samba ja paljud teised peened lokaalid. Ta unistab katusekorterist Manhattani kõrgelamus ja oma maja ostmisest Buenos Aireses.
Neli aastat tagasi, kui Jürgen alustas New Yorgis karjääri tark-varakonsultandina, kes oskab ka investeerimispankuri tööd ning omab haridust majanduses, arvutiteaduses ja rakendusmatemaatikas, oli seis mõnevõrra teistsugune.
Ta oli aasta töötanud Eestis, teinud mõned tehingud, mis tasusid mitmekordselt tema tollase aastapalga Eestis, ja otsustas minna.
Kuid mitte New Yorki, vaid Buenos Airesesse. Teel peatus ta New Yorgis, kus just oli lahti läinud inimjaht tarkvarakonsultantidele. Jürgen maandus East Village’is sõbra köögis ning asus õppima programmeerimist. Ta saatis oma CV laiali ning muudkui õppis. Bachi muusika saatel. Mõne aja pärast asendus sõbra köök korteriga Brooklynis, kus elasid kaks programmeerijat — Jürgen ja Heiti Kender — ning kaks striptiisitari.
«Tollal polnud mõtet muidu siia tulla, kui sa polnud mees ja programmeerija või naine ja strippar,» kõlab kokkuvõte sellest ajast.
Peagi pidi Jürgen programmeerimise õppimiseks vaid üht kätt kasutama. Teisega hoidis ta telefonitoru kõrva ääres ja vastas tööpakkujatele: «Oo jaa, ma olen suuri, väga suuri süsteeme ehitanud.» Õnneks polnud tegu videotelefoniga.
«Natuke peab ikka bluffima ka,» arvab Jürgen. Näiteks tööle-võtu intervjuul oled kohe tehtud mees, kui pöidlaid keerutades ja pudelipõhjapaksuseid prilliklaase välgutades räägid, kuidas sa juba kümneaastaselt Nõukogude Liidus raketiteaduse instituudis satelliite juhtivaid programme kirjutasid.
Mis vahe on jumalal ja Jürgenil?
Varsti sai Jürgen tööd reaprogrammeerijana ning umbes pool aastat hiljem lõi oma firma, mis ehitab tarkvarasüsteeme suurtele pankadele ja krediidiasutustele.
Jürgeni eeskujud on näiteks üks maailma viiest rikkaimast inimesest, tarkvarafirma Oracle asutaja Larry Ellison, kes räägib oma raamatus, kuidas ta tuleb hilja tööle ning tema lemmikjututeemad on ööklubid, religioon, muusika, kõige rohkem aga tema enda suur tarkus ja teiste inimeste sama suur lollus. Iseäranis südamelähedane on Jürgenile võrdlus: mis vahe on Larry Ellisoni ja jumala vahel? Jumal ei arva, et ta on Larry Ellison.
Kuigi Jürgen ennast esialgu veel jumalaks ei pea, on temagi eluloos vihjeid, et varsti võiks see tõeks saada.
Näiteks sai ta üsna oma karjääri alguses maha eduka projektiga, mille eelmised tegijad olid untsu keeranud. Sündmuspaigaks oli investeerimisfirma Morgan Stanley.
Projekti valmimiseks kulus lugematuid kontoripõrandal veedetud öid. Kuna koju ei jõudnud ta päevade kaupa, käis dushi all lähedalasuvas spordiklubis.
Üsna varsti hakkas boss, kohalik jumala asemik, keda Jürgen esimestel kuudel vaid tualetis pissuaari ääres kohtas, tegema vihjeid — kas ta ei tahaks oma karjääri Morgan Stanleyga siduda?
Jürgen otsustas proovida, kui väga teda sinna ikkagi tahetakse. «Kõndisin eile linnas ja kuulsin ülevalt, taevast muusikat,» ütles Jürgen bossile. «Vaatasin üles ja nägin katusekorterit, penthouse’i, kus meeldivad inimesed naersid ja pidasid pidu. Mõtlesin: ma olen ka meeldiv inimene, mul võiks ka katusekorter olla.»
Ja ta tegi ettepaneku: kas ma teenin veel kaks aastat konsultandina raha, siis topin sularaha suurde spordikotti ja ostan endale selle korteri või ostab selle mulle Morgan Stanley. Ja kohe praegu. Selle peale lõppes töölevõtmise jutt kiirelt.
Ja Jürgen on endiselt katusekorterita konsultant, kelle firma teeb projekte suurtele New Yorgi klientidele. «Nagu ütles üks teine Harvardi vilistlane, nüüd New Yorgi linnapea ja miljardär Michael Bloomberg: on inimesi, kes teavad finantsist rohkem kui mina, ja teisi, kes teavad tarkvarast rohkem kui mina, kuid on väga vähe inimesi, kes teavad mõlemast nii palju kui mina,» tsiteerib Jürgen ja peab seda ka enda kohta käivaks.
Teine edukas olemise võti on oskus kliendile meeldida. Sest vallandamine käib Ameerikas sekundiga. Enamasti ei lasta inimest isegi oma kohale tagasi, vaid palutakse turvateenistusel ta välja juhatada. Asjad saadetakse postiga järele.
Kaks tähtsaimat naist
«Igasugu Nipernaadid ja Miki-Hiired, kes siin algusaastatel tarkvara tegid, on tänaseks juba kõrvaldatud,» teatab Jürgen autoriteetselt ega juurdle selle üle rohkem.
Vabal ajal vaevab tema pead sootuks teema, et pruuni ülikonna asemele oleks vaja siniseid (aga võib-olla ka punaseid) velvetpükse, kirjut päevasärki ja Puma ketse. Miks? «Lihtsalt tuli selline tunne. Aga tegelikult oleks päris lõbus luua ja suunata moetrende.»
Kuna velveteid pole veel valmis õmmeldud ja värvieelistuski ebakindel, ilmub Jürgen pärast ümberrõivastumist baari tagasi, peene triibuga pruun ülikond vahetatud musta ülikonna vastu ja bee¯ päevasärk kollase vastu. Jürgeni käevangus on Ayesha.
Ayesha on õppinud Harvardi ülikoolis majandust ja teab täpselt, mida elult tahab. Pinget pakkuvat tööd, head palka, head meest, kaht–kolme last, õnne oma kodumaale ja sooje suhteid ämmaga.
Viimast on Ayesha paar kuud ka harjutada saanud. Jürgeni korteris, kus veel mõni aeg tagasi asus «hotell Jürgen» ning lugematutel madratsitel ööbisid kunstnikud, kirjanikud
ja eluteatri esinäitlejad Eestist, elab nüüd Jürgen koos Ayeshaga, parasjagu peatuvad seal ka Jürgeni «väikevend», 14aastane Andres ja ema Mai. Teine vend Oliver õpib Stanfordi ülikoolis USA läänerannikul.
Soojade suhete tõestus ei lase end kaua oodata. Kui Ayesha ja Jürgen on jõudnud kokkuleppele minna ehtsasse vene baari «Samovar», helistab poeg emale ja kutsub tedagi kampa. Mai tuleb ja oleks heameelega ka Andrese kaasa võtnud, kui too oleks nõustunud dressipükste asemel midagi muud selga panema.
«Kaks tähtsaimat naist minu elus,» ütleb Jürgen ja haarab mõlemad karukaissu.
Ema: «Kulutad oma noorust!»
Ayesha seletab kiiresti laulval aktsendil: «Mai on väga soe! Minu ema on surnud ja mul on hea meel, et Mai on nii normaalne inimene!»
Mai omakorda paitab Ayesha öömusta juuksepahmakat. Vahel ootab päevast väsinud noorrahvast kodus eestimaine mulgikapsapraad või jällegi kosutav köögiviljaleem.
Kuid nüüd pole Mai rahul esiteks kohavalikuga — vastas asuvas teises vene kõrtsis tunneb ta end hoopis kodusemalt. Teiseks teeb Maile muret, et poeg kulutab liiga palju oma noorust.
Jürgen arvab, et «korralikult» väljas käia ja elu nautida tuleb paar korda nädalas. «Selle raha eest, millega olen New Yorgi erinevaid restorane aastate jooksul toetanud, võiks osta mõne väiksema riigi või suurema lennuliini. Aga tegelikult oleks mul vaja oma restorani! Siis saaks elu edasi nautida ja samal ajal raha teenida,» unistab Jürgen.
Mamma, roni limusiini!
Mõne aja pärast tekib idee liikuda kuhugi, kus Ayesha lugematud tädi- ja onutütred pidu peavad. Time Square’i ületades kohtub Jürgen Harvardi-aegse õpingukaaslase Andreiga, Venemaa avarustes sirgunud geeniusega.
Andrei ja Mai leiavad ruttu ühise, vene keele. Ayesha tipib kontskingadel kiirelt ees ja räägib telefoniga vaheldumisi urdu ja inglise keeles. Kui teda kohtade puudusel restorani sisse ei lasta, üritab ta küll palumise, küll kerge valega. «Kui ei, siis pole vajagi!» tõmbab ta seejärel suu kriipsuks ja otsustab uue koha leida.
Sinna sõidetakse juba limusiiniga. «Mamma, roni peale, ega sa pole ju ka sellisega sõitnud,» ütleb Jürgen ema käsivarrest toetades. Autos viskab ta end ristiisana istmele, sirutab oma pikad jalad välja ja uriseb, miks raadio ei mängi.
Uus «kirik», trendikoht Sushi Samba on ootamas. Kell on kaks öösel ning Jürgen ja Ayesha pole veel kaugeltki seda nägu, et võiks lõpetada. Iga natukese aja tagant huulevärvi värskendav mõrsja tellib portsu suupisteid ja ütleb, et siit jätkub kõigile.
Jürgen tellib joogid ning helistab siis Keith Siilatsile, oma sõbrale New Yorgis. «Õhtu on veel noor, te võiks Victoriaga (Keith Siilatsi värske abikaasa) välja tulla.» Keith ei taha ilmselt tulla, sest järgneb pikem loeng teemal: «Ayesha ja Victoria peaksid omavahel tuttavaks saama! Nad on tähtsad naised meie elus!» Kuid Keith ja Victoria ei tule.
Jürgen ei lase ennast sellest segada, sööb sushit ja kuulab sambat edasi.
Kui arve tuuakse, võtab ema Mai käekotist prillid, et arvet mõõta. Teda huvitab, mitu südamelööki see õhtu maksma läheb.
Vesta Reest
New York–Tallinn
