«Mina kindlasti teeksin tasuta tööd Riigikogus,» tähendab parlamendi liige ja IT-ärimees Andrei Korobeinik. Ta lisab, et Riigikogu maine oleks poole parem, kui seal oleks palk poole väiksem. Tema teenistus läheb hea- tegevusele.

Aasta eest Riigikogusse valitud internetiärimees Andrei Korobeinik (31) on kasvanud kitsastes oludes. Teismelisena teenis ta raha Pärnus kalatehases. «Töö kasvatas karakterit,» ütleb mees tagantjärele. Kuue aasta eest teenis ta enda loodud suhtlusportaali Rate.ee enamusosaluse EMTle müügiga ligi 40 miljonit krooni, ja on nüüd oma valikutes vaba. Ta rassib mitmel rindel, enamasti parlamendis ja oma uue tutvumis-portaali Flirtic.ee kontoris. Seal on talle seltsiks pisike tšintšilja, kes aitab luua hubast töökeskkonda.
{poolik} «Ta elab kaheksa aastat mul juba kontoris, kolis vanast kontorist uude. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et tšintšiljad nii kaua elavad. Arvasin, et umbes viis aastat. Ta on juba õudselt vana, aga tunneb end hästi,» sõnab Andrei.   Tšintšilja lippab vabalt ringi? Päeval on väljas, aga õhtul pannakse puuri. Üldiselt ta kardab inimesi, aga paariga on harjunud ja laseb end isegi silitada natuke. Kassi ei saa kontoris pidada, aga tšintšilja on nagu jänes – saad puuris hoida, saad välja lasta.
Kui Juhan Parts pidas peaministri ametit, siis tal oli Stenbocki majas kiisu. Arvan, et kassil on veidi kurb, kui õhtul inimesed lähevad ära. Jah, aga Ameerikas ma nägin, ühes kontoris oli kass. Tundus, et tal on väga lahe olla, püüdis seal inimestega pidevalt suhelda. Ma ei tea, on see kassile hea või halb. Mis sellest Stenbocki maja kassist sai? Järgmine peaminister ei tahtnud teda võtta?
Kass kolis Stenbocki majast välja, öö- ja päevavalvetest puhkama. Sina töötad varasest hommikust ööni – uhud hommikuti külma duši all une silmist? Jah, see on harjumuse küsimus. Kui ma ülikoolis käisin, siis oli veelgi varem vaja ärgata. Inimene harjub iga režiimiga. Tõsi, mul kukub loominguline töö õhtuti kuidagi paremini välja, aga nüüd ei ole enam seda võimalust istuda poole ööni üleval ja kirjutada mingit artiklit – tuleb teisiti hakkama saada. Hommikul jalutan iga ilmaga kodust Toompeale, elan siin lähedal, 20 minutit võtab aega. See ärgastab.   Külmaga Toompeale jalutamine tõmbab mõtted käima? Ma käin jala siia ja tagasi, päevas tuleb päris mitu jalutuskäiku – aitab küll mõttetegevusele kaasa. Mul tekivad parimad mõtted siis, kui aju ei ole teiste asjadega hõivatud. Võid mõnikord arutada tunde, ja siis täiesti suvalisel ajal, kui selle peale üldse ei mõtle, liigud lihtsalt ringi – tuleb lahendus. Kui saad asju kõrvalt vaadata, näed neid selgelt. Kui sõidan jalgrattaga, tekivad sellised mõtted, mis muidu töö käigus ei teki.   Inimesed käivad Riigikogus jõusaalis... Siin on saun ka olemas. Olen näinud, kuidas inimesed pika istungi ajal lähevad sinna pooleks tunniks. Kui istud saalis kaheksa tundi järjest, võib-olla ei saa enam väga aru, millest on jutt, ja siis tulebki vahelduseks jõusaali või raamatukogusse minna.   Nii mõnedki oma vallas tegijad inimesed on rahvasaadikuks hakates oma maine rahva silmis maha mänginud. Mil määral sind Riigikogu maine muretsema pani? Teadsin, et maine on madal. Minu jaoks see maine ei ole lihtsalt tähtis. Tegelikult on natuke piinlik, et Riigikogu maine on nii madal. Arvan, et osaliselt kõrge palga tõttu. Eesti kontekstis kõrge palga tõttu. Kui palk oleks väiksem, siis võib-olla see midagi muudaks. Samas võib-olla ka mitte, sest paljud arvavad, et siin on eripensionid ja mis kõik... Tegelikult kõik need erisoodustused on juba ammu kadunud, aga inimesed veel usuvad, et need on olemas. Sa võid kas või teha tasuta seda tööd, aga inimesed ikka arvavad: palka ei saa, aga kuskilt ikka raha tiksub.   Sa teeksid Riigikogus tasuta tööd? Mina kindlasti teeksin tasuta seda tööd. Arvan, et päris paljud teeksid. Eks koosseis oleks siis teistsugune. Aga päris tasuta ei oleks vist mõtet, sest siis õpetajad ja arstid siia ei tuleks lihtsalt.   Kuhu sinu palgaraha läheb? Ma tegelikult kulutan heategevusele päris palju, sõltumata palganumbrist. Igal aastal panen paika, keda ja kuidas toetan. Aga hea meelega ma sellest täpselt ei räägiks, muidu see ei ole enam päris heategevus.   Kui suur võiks olla õiglane riigikogulase palk? Paar keskmist palka võiks olla Riigikogu liikme palk. Nii saaks tavaline inimene siia tulla, ilma et ta rahas kaotaks, aga samas poleks see enam kõrgepalgaline elitaarne koht. Praegu on töötasu vist neli keskmist… See võib olla natuke liiga kõrge. Riigikogu maine on madal ka selle tõttu, et arvatakse, et siin keegi ei tee tööd. Tegelikult päris paljud ikka teevad. Lihtsalt see ei paista väga välja. Saalis on ainult mõtete arutelud ja kogu lugu, aga töö maht, mis jääb saalist välja, on kordades suurem.   Kuidas töö Riigikogu materjalidega käib – öölambi valgel võtad pataka ette? Need on elektrooniliselt ka kõik olemas. Ma vaatan neid siis, kui aega on. Kui teema puudutab minu valdkonda, tegelen sellega rohkem. Tihti tuleb ise lisamaterjale leida, et kuidas teistes riikides lood on. Aga ma loen kiiresti, ei ole probleemi. Usbekistani maksuvabastusest muidugi väga põnev lugeda ei ole. (Naerab.)   Kas sa jõuad ka meelelahutust tarbida? Ei jõua. Televiisorit ei jõua vaadata. Aga ma üritan vähemalt kõikide uudiste pealkirjadega kursis olla. Kui on oluline teema, süvenen. Raamatute jaoks jääb natuke aega. Õnneks saab enne raamatu kättevõtmist vaadata, mis teised inimesed arvavad selle kohta. See on väga hea, muidu ostad raamatu, hakkad lugema – täielik jama... Kui ostad pimesi, on see täielik raha raiskamine. Elukvaliteet on tõusnud. Ma isegi ei mäleta, millal paberil raamatut lugesin, võib-olla neli-viis aastat tagasi. Mul on Amazon-luger, see pakub soovitusi lugeja eelnevaid valikuid arvestades.   Lapsena tulid suurte raamatupakkidega Pärnu raamatukogust… Jah, ja seal olidki väga head ja väga halvad raamatud – lugedes selgus. Nüüd on enamasti head.   Kas internetiäri on olnud masu ajal raske ajada? Viimased kaks aastat olid Eesti internetiettevõtjate jaoks hästi edukad. Kui käisin Silicon Valley’s neli aastat tagasi, siis Eesti oli sama tõsiseltvõetav nagu Nigeeria. Ei teatud meie võimekust. Mõned poliitikud üritasid rääkida Skype’ist kui Eesti firmast – välismaal nad teavad ju, et ei ole Eesti firma. Piinlik olukord. Aga nüüd, kui lähed New Yorki või Californiasse, kõik teavad, mis on Eesti. On olemas selline termin nagu «eesti maffia».   Eesti maffia!? See käib noorte startup’ide, tegijate kohta. Kui jagada inimeste arv firmade omaga, on Eestis kõige rohkem internetifirmasid maailmas. Üldse on Eesti maine hästi kõrge. Meil on mitu firmat, mis on saanud väga kõrgtasemelisi tehinguid. See ei ole tipp-punkt. Usun, et ka see aasta on Eesti firmadele väga edukas. Varem oli selline kana-muna-probleem – inimene läheb Ameerikasse, kedagi ei tunne, tal on väga raske seal läbi lüüa. Täna tuleb ta Silicon Valley’sse – tema ees on paarkümmend Eesti firmat. Kohe räägitakse talle, kust ta saab rentida auto, korteri, kus saab millise investoriga kokku, tutvub oma valdkonna inimestega. Uued firmad, mis tulevad, nende edu võimalus on palju suurem. Eestlase jaoks on olnud väga keeruline Ameerika reeglite järgi mängida – pead ise tulema inimese juurde, ütlema: «Tere, kuidas läheb? Lahe särk!» Eestlane võib enne ennast tappa, kui seda teeb. Nüüd viiakse ta kokku õigete inimestega ja kõik on tore. Inimestel hakkab tekkima ka ameerikalik mentaliteet, et nad enam väga ei häbene, kui peavad ise helistama, ise müüma enda toodet.   Flirtic.ee tegutseb ka välismaal? Flirtic sai alguse ühest brain-stormingust, kus arutlesime selle üle, mis võiks olla piisavalt seksikas idee, et ise tahaks sellega järgnevad aastad tegeleda ja samas oleks piisavalt suure potentsiaaliga globaalne turg. Jõudsime järeldusele, et internetikohtingud on valdkond, kus pole ammu olnud innovatsiooni. Mõni nädal tagasi lisasime Flirticule vürtsi juude ning käivitasime uue teenuse «Flirtic Kohtingud». See on lahendus, mis aitab ka kõige häbelikumal kasutajal talle meeldima hakanud inimene kohtingule kutsuda. Valid kümnete erinevate kohtingupakettide vahel alates kinost, romantilisest õhtusöögist restoranis kuni näiteks uisutamiseni välja. Vali inimene, vali kohtingu idee, vali, kes maksab, ja mine kohtingule. Meil on enamik kasutajatest välismaalased. 300 000 kasutajast on vaid 50 000 Eestist. See uus teenus, mis lubab inimestel kohtingule minna, toimib hästi suurtes linnades, seal on lihtsam ka kasutajaid saada. Meil on neid Mosk-vas, Kiievis ja paaris Serbia linnas juba täitsa palju. Vaatame ka Ameerikasse, kus on juba populaarne teenus «Social Dinners» – paned kirja, et lähed restorani, et sul on seal veel näiteks kuus kohta, kuhu teised võivad end kirja panna. Igaüks maksab enda eest.
Kui tihti sa USAs käid? Viimasel ajal enam mitte väga tihti, paar korda aastas. Käin konverentsidel, mis on valdkonna suurimad. Lihtsalt selleks, et vaadata, mis toimub. Seal aimad juba õhust, mis on lähimate aastate trendid – kõik räägivad ühest asjast. Eestisse jõuavad need väikese hilinemisega.
Mis saab eestlasele välismaal takistuseks? Üks probleem, mis Eestis on – müügipool ja marketing on nõrk. Meil on suurepärased tehnilised inimesed, aga eriti pole neid, kes oskavad asju müüa. Müük seisneb investorite otsimises, pead müüma projekti. Eestlaste presentatsioonid on kehvad, läbirääkimiste oskused olematud. Loodan, et meie koolid hakkavad tõstma presenteerimise oskust õpilastel. Meil on väga kõrge tasemega spetsialistid, aga nad ei kujuta ette, kuidas oma leiutistega raha teenida. Ameeri- kas on tipp-ülikoolides sõltumata valdkonnast kohustuslik ka äriharidus. Ameerika ülikoolidel on väga suur patentide pakk, millest on väga paljud rakendust leidnud ja raha ülikoolile toonud. Google’i patent kuulub siiani Stanfordi ülikoolile, sest see oli seal doktoritöö. Stanford teenis sellega mu mäletamist mööda 300 miljonit dollarit. Patent on siiani nende, nad müüsid lihtsalt litsentsi. Üldiselt läheb eestlastel suurepäraselt – õpitakse potentsiaali realiseerima.
Miks pidasid vajalikuks ACTA-vastasel meeleavaldusel üles astuda? ACTA on järjekordne samm teel, mis viib meid autoriõiguste debatist eemale. ACTA soovitab riikidele mõelda, kuidas võiks kaitsta tänaste autoriõiguste põhimõtteid, mis on juba mitusada aastat vanad. Selle asemel, et mõelda nende põhimõtete kaasajastamise peale. Eesti saab ära kasutada oma e-riigi kuvandit maailmas ning pakkuda vastukaaluks ACTA-le internetikasutajate õiguste hartat. Selle dokumendi saaksid allkirjastada kõik riigid, kelle jaoks on oluline vaba interneti idee.
Kas noored saadavad sulle oma ideid? Eks paar kirja nädalas tuleb ikka. Vahepeal olid hästi levinud kirjad sisuga – mul on idee, kellele ma võin selle maha müüa? Et kui palju tasub selle eest küsida? Aus vastus on mul – 0 eurot. Sest ideid on maailmas väga palju, küsimus on selles, kuidas need ellu viid. Internetis on põhimõte, et kui sa ei suuda seletada ideed oma vanaemale, nii et ta aru saaks, siis järelikult heida see peast.
Kus tasub edumeelsel inimesel elada? Tulevikus ei oma elukoht erilist tähtsust. Firmade puhul on seda juba näha. Näiteks Skype, rootslaste ja taanlaste firma, arenduskeskus on Eestis, registreeritud on see aga Luksemburgis, kõik maksud laekuvad ka sinna. Nende peakontor on Londonis ja investorid Ameerikas. Arvan, ka inimeste puhul on see varsti nii, et võid elada ühes kohas, maksta oma maksud teisele, ja olla hoopis kolmanda riigi kodanik. Eesti peab võitlema iga kodaniku eest, et ta jääks siia või tuleks tagasi. Siin on päris palju tegemata tööd veel.
Sina tahad Eestis olla, teha tegemata tööd, sest välismaal on Eestist tulnu kasutegur tunduvalt väiksem? Sõltub muidugi stardipositsioonist, aga kui eestlane läheb välismaale, peab ta sisuliselt nullist alustama. Sul puudub seal sotsiaalne kapital. Eestis on päris palju inimesi, kes räägivad, et siin on kõik kehvasti, et läheks ära. No lennujaam on ju siinsamas... Miks ainult kiruda? Eesti on väike riik, siin tõesti võib igaühest midagi sõltuda. Suurtes riikides on ühel inimesel keerulisem midagi teha. Väikese rahvaarvu tõttu on Eesti ideaalne koht, kus oma ideid rakendada. Ameerikas ja Venemaal ei saa sa niimoodi e-riiki luua, see võtab tohutult aega lihtsalt. Eesti riik peab oma inimesi motiveerima, et siin oleks tööd, põnev, väljakutseid. Siis nad ei lähe ära – kodumaa ikkagi.
Miks sa Riigikogu liikmena presidendi vastuvõtule ei läinud? Presidendi juurde lihtsalt ei jõudnud, hoiatasin ka viisakalt ette. Loodan, et järgmisel aastal läheb paremini.