Kui rahvusvahelise kaliibriga filminäitleja Andrejs Žagars viisteist aastat tagasi Läti rahvusooperi juhiks sai, siis pidi ta pikad juuksed maha lõikama ja ostma oma esimese ülikonna.
Andrejs Žagars (52) on see maailmas tunnustatud ja tahetud lavastaja, kelle kaks meetrit sarmi kõrgub uhkelt peatselt Estonias lavastuva ooperi «Manon» reklaamidel – neid nähes kiljatavad daamid: «Oi, milline mees!»
«Esimese seitsme aasta jooksul ei olnud mul mahti ooperidirektori ameti kõrvalt üldse lavastada, aga nüüd saan seda luksust endale jälle lubada,» lausub Andrejs ergastava tassi musta kohvi kõrvale. Eestis olles elab ta Estonia ülakorrusele väliskülaliste tarbeks sisse seatud korteris.
«Ma ei taha kogu aeg ainult teatris olla. Mulle meeldib õhtul vanalinnas jalutada, leida mõni hea restoran, nagu Neh, LaBottega, Bollywood… Või teistes teatrites käia. Mulle sümpatiseerib väga Linnateater, tahan minna ka NO Teatrisse. Tuleb vaba õhtu leida,» räägib Andrejs.
Žagars sooviks Läti rahvusooperi juhiks jääda veel kolmeks aastaks, sest 2014. aastal on Riia Euroopa kultuuripealinn. Seejärel läheb Andrejs ooperit tegema sootuks kaugemale – talle on tulnud pakkumisi Kanadast, Rootsist ja Inglismaalt. Tal on praegugi lavastusi käsil maa ja mere taga, isegi Jaapanis.
Kas hea füüsiline vorm on eeldus, et rassimisele vastu pidada?
Üritan vormi hoida, sest pidev reisimine nõuab palju energiat. Elu on väga stressirohke ja tunnike spordiklubis aitab end pingetest lahti harutada.
{poolik}
Sa olid kuulus filminäitleja. Miks sa ooperi valisid?
Pärast Baltikumi vabanemist mängisin Venemaa ja Ukraina filmides, aga sel ajal toodeti nõrka sisu, enamasti seebioopereid. Viimase filmi tegin 1994. aastal ja siis ütlesin, et mulle aitab.
Juhtus nii, et mind määrati 1996. aastal ooperit juhtima. Mõned juhtivad kultuuriinimesed märkasid mu huvi ooperi vastu, ise poleks ma iial mõelnud, et hakkan seda juhtima!
Tollal oli mu eesmärgiks olla draama- ja ooperietenduste lavastaja. See oli aeg, mil peaminister otsis nooremaid inimesi kultuuriasutusi juhtima. Ma olin siis kõigest 37. Pikad juuksed! Mul ei olnud isegi ühtegi ülikonda, ainult üks korralikum jakk. Pidin juuksed maha lõikama, muutma käitumist. Aga kohandusin kiiresti, sest see oli aeg, mil me olime innukad uut Lätit üles ehitama.
Hakkasime ringi tuuritama ja kontakte looma. Pleme terve ooperiteatriga käinud kaks korda Hong Kongis, kaks korda Taiwanis, Mehhikos, Beijingis jne.
Miks Läti ooperil nii hästi läheb?
Lätis on ooper populaarne. Ilus ajalooline 1863. aastal ehitatud ooperimaja restaureeriti aastatel 1989–1995 ja avati nagu uhke monument. Taastamine läks maksma 80 miljonit dollarit.
Enne minu ametisse määramist oli aasta jooksul kaks direktorit vallandatud. Olin valmis, et olen kolmas, kes lahti lastakse.
Mida sa teisiti tegid, et sulge sappa ei saanud?
Ma seadsin kolm prioriteeti. Tuli kokku panna uus repertuaar – välja uurida, milline osa vanast repertuaarist toimib, ja välja töötada nooruslikum etenduste pagas. Teiseks tuli valitsust veenda, et nad annaksid järjepidevalt toetusraha. Kolmas ja kõige tähtsam ülesanne oli üles otsida uued talendid, neid koolitama hakata ja rambivalgusesse tuua.
Selgitasin ooperi juhtkonnas oma visiooni uuest ajastust – kes minuga ei nõustunud, pidid lahkuma. Teised ettevõtted olid pärast iseseisvumist uuenduskuuril, kuid ooperikompanii oli istunud nagu purgis kinni ja väga vanameelne. Nõukogude ajast kaasa võetud mentaliteet oli valdav ja ma pidin kõvasti reformima. See oli muidugi valus.
Noored puksisid vanad välja?
Ma võtsin ooperisse kaks suurepärast lauluõpetajat, kes hakkasid lihvima muusikaakadeemiatest tulnud noorte talentide oskusi. Kui kaua sa jaksad maailmatasemel elamuste pakkumiseks külalisesinejaid tuua?!
Nüüd laulavad kaheksa meie ooperiteatri kasvandikku ise maailma lavadel ja neil on alati rõõm tagasi tulla, meiega etendusi lavastada.
Mu missioon on ka nooremat publikut heas mõttes ooperiviirusega «mürgitada», et see neile verre jääks! Kui me lavastasime Rootsi kolleegidega «Carmenit», siis võtsime appi sigaretipakid. Seal on kirjas «Suitsetamine kahjustab tervist», meie kleepisime sinna lisaks: ««Carmeni» nägemine ohustab sinu tervist, sest sa saad ooperisõltuvuse.»
Me teeme kostööd ka populaarsete noorema generatsiooni blogijatega, Facebook ja Twitter on samuti meie valjud hääletorud. Peamine on aga hoida piletite hinnad madalal, siis jõuab ooperisse igaüks, kes vähegi tahab. Väga oluline on, et ka suurperedele ja erivajadustega inimestele oleks ligipääs ooperile odav ja mugav.
Kuidas said sina kultuuriviirusega «mürgitatud»?
Oh, see hull kirg näitlemise vastu jäi mulle külge lapsepõlvest. Elasin 90 kilomeetri kaugusel Riiast väikeses linnas, kus oli väga tugev teatrigrupp noortele. Ma õppisin tol ajal keskkoolis süvendatult matemaatikat ja füüsikat, aga üks tüdruk võttis mul varrukast kinni, et kuule, läheme lõbu pärast teatrigruppi, teeme ühe etteaste kaasa! See oli esimene tilk.
Mind haaras võimalus oma karakterit erinevates rollides painutada. Olin 16-17, kui mul soovitati minna filminäitlejate stuudiosse. Tegingi sinna sisseastumiseksamid ära. Keskkooli viimastes klassides sõitsin kolm korda nädalas pärast kooli Riiga näitekooli. Jõudsin koju kell üks öösel – ma nii väga tahtsin olla filminäitleja! See oli mu eesmärk, olin selle järele nagu segane. Esimesed filmirollid sain 80ndatel.
Kuidas muusika su ellu tuli?
Filminäitlejana töötamise ajal astusin muusikaakadeemiasse, sest meil ei olnud toona näitlemise edasiõppimiseks eraldi kõrgemat kooli. Konservatooriumis olid eri osakonnad, muusika ja näitlemine käisid käsikäes, nii et olin pidevalt muusikute keskel. See oli suurepärane võimalus saada avar maailmapilt. Mu sõbrad mängisid pilli, käisime ooperis, kontsertidel, balletti vaatamas… 70-80ndatel ei olnud õhtuti eriti palju võimalusi meelt lahutada.
Tol ajal osalesin ka kahes Eesti filmis. Üks oli mingi telefilm ja teine Anderseni muinasjutu põhjal tehtud mängufilm, seal olid valged luiged...
Sa mängisid meie «Metsluikedes»?
Jah, ma mängisin seal ühte vendadest. Ja nii ta läks, et film ja teater – teatrikunst oli juba tollal väga tugev, käis ajaga ühte sammu, see oli elav! Ma ei olnud alguses nii väga ooperimuusikaga sina peal, sest see oli 80ndatel vanamoeline.
Piiride avanedes hakkasin käima Saksamaal ja Rootsis, kus viljeleti rahva-ooperit – olin üllatunud, et Euroopa ooper on nii huvitav! Ja lauljad mängivad samal tasemel kui draamanäitlejad. See pani mu peas tööle revolutsiooni!
Kust tuleb su entusiasm Eesti kultuurielu elavdada?
Mulle on Eesti meeldinud lapsepõlvest peale. Mu jaoks oli suvise koolivaheaja suurim sündmus koos emmega Viljandist koolivormi ostmas käimine. Ema arvates olid Eesti koolivormid kenamad, need ei meenutanud nii väga soveti-stiili.
Mu ema käis Viljandis ka teatris. Mäletan, kuidas ka mina seal kaasas olin. Uhke maja, punased telliskivid...
On sulle Eestis noori laulu- ja teatritalente silma jäänud?
(Võtab mõttepausi.) Arvan, et Eestis peaks rohkem tähelepanu pöörama noorte vokaalsele väljaõppele. Olen siin näinud mõnda andekat lauljat, aga arvan, et nad vajavad veel head vokaaltreeningut.
