Andres Dvinjaninov: väga raske on vahetada naisi

 (1)

Näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov lonkab pärast tüki «Viimane tango» kontrolletendust kargu najal lavalt alla. Ei ole kerge näidelda kipsis jalaga. Viimased nädalad on talle olnud pöörased: lapse sünd, jala väljaväänamine...

Esietenduseni on aega 25 tundi. Riidehoius ootab Andres Dvinjaninovit (48) abikaasa, näitleja Ingrid Isotamm (32) ühe kuu vanuse tütre Inderliga. Ingridi leidis Andres Nukuteatrist neli-viis aastat tagasi.

«Meil on kõik on hästi. Pean kiirustama. Mind oodatakse. Väike laps hakkab varsti nutma ja kohe-kohe saadakse minu peale pahaseks. Ma olen ju ise seisundis – tooge ja viige mind!» räägib Andres.

Lapse sünd oli Andresele meeltliigutav elamus. «Sünnitus oli normaalne, väga valus nagu alati. Ma olen kolmel sünnitusel kohal olnud. Kõik nad on täiesti erinevad, aga kord korralt muutub see sündmus pühalikumaks. Tüdrukule nime pannes saime inspiratsiooni Oskar Lut-su raamatust «Inderlin»,» räägib Andres. «Me võtame Ingridiga seda aega, mis meile on antud, väga põhjaliku rahuga, me ei kiirusta. Ingrid läheb lavale siis, kui selleks on aeg.»

Ingrid on talle kolmas. «Väga raske on vahetada naisi. Kuid nüüd aitab vahetustest!» ütleb Dvinjaninov väga aeglaselt. Eks temagi otsib sisemist rahu, õnne ja turvalisust.

{poolik}

Naised, naised…

Kunagi moodustas Andres imeilusa paari pankur Ruti Einpaluga. Ruti leidis noorema mehe ja Andrese ellu astus näitlejatar Marika Barabanštšikova. Andres on sellest 2004. aastal ajakirjale Eesti Naine rääkinud: «Tutvusime Vanemuise väikese maja ovaalsaalis, kui Marika kursus andis seal külalisetendust. Astusin majast läbi – üks tüdruk istus üksinda ovaalsaali nurgas ja naeratas. See on ju üsna ebatavaline – keegi naeratab täiesti võõrale inimesele! Läksin tagasi ja küsisin: «Mis sa naeratad?» Marika vastu: «Niisama, mõtlen, kas minna tööle Pärnusse või Tartusse.» Mille peale mina Tartu patrioodina võtsin pikalt ette selgitada, kui tore teater on Vanemuine ja kui hästi kõik Tartus on.

Edasi oli ligi aasta vaikust. Marika tuli sügisest teatrisse tööle ja mina kutsusin teda iga päev noortekohvikusse, aga ta ei võtnud vedu. Aga siis tuli Kati Murutari sünnipäev. Sealt see algas.»

Marika ja Andrese poeg, kah septembris sündinud Mattheus, on kaheksa-aastane. Psühholoogid räägivad, et aktiivne armumine kestab kaks aastat, misjärel mehe tähelepanu hajub. Ürgmees Andresel nii ka juhtus. Teda tabasid Amori järgmised armunooled.

Vaatan pilti Nukuteatri 2006. aasta suvepäevadest. Teatri direktor Meelis Pai ja Andres Dvinjaninov peavad poomil padjavõitlust. Neid imetleb vaikselt Ingrid.

Kärgpere vajab hoolt ja tähelepanu. Andres proovib seda kõigile oma lastele pakkuda. Ka esimesest abielust sündinud Stinale (26) ja Markusele (20) – suvel veetis Andres nendega mõned päevad, koos käidi Lämmijärvel paadiga sõitmas. Väike Mattheus ehk Matu, nagu Andres teda kutsub, veetis hiljuti nädala isaga.

Kuidas saada hakkama kärgpere asjadega, kõigi laste, naiste ja majadega?

«Mul on olnud väga targad, mõistvad ja andekad naised. Võin öelda, et mul on naistega vedanud,» on Andres öelnud.

Eks rahaasjad tee vähe muret, aga Andres on leidlik. Esimese naisega tiksus tal koolitusfirma, kolmandaga oli plaanis panna käima taluteater. «Taluteater ei saanud tuult tiibadesse, sest praegu on raske leida rahastamist sellistele väikestele projektidele. Koolitusfirmaga Rutiina tegime päris palju, kui oli müügiturgu. Kui oleks turgu, teeks praegugi,» lausub Andres. Ta mõtleb hetke ja lisab: «See on elu. Elu läheb nii. Kurtmiseks pole põhjust.» 

Pühendas emale näidendi

«Viimases tangos» on Andres laval Kaunimate Aastate Vennaskonnaga, kuhu kuuluvad peale tema veel Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja Indrek Kalda. Neid härrasid tunneb ta kauem kui Ingridit – juba ülikooli ajast.

«Indrek Kalda ja luuletaja Indrek Hirve idee oli, et võiks tangosid laulda ja sellele võiks teha kultuurilis-ajaloolise tausta,» räägib Andres. Näidendit lavale tuues mõtles ta oma emale, kes sõja-aastatel õppis Tartu Õpetajate Seminaris, ja ka isale.

Näidendisse on sisse kirjutatud Pallase õppejõu Ado Vabbe mälestused Pariisist, vene emigrantidest ja nende lemmiklauljast Aleksander Vertinskyst, kelle «Tango magnoliat» esitab loomulikult Dvinjaninov.

Andrese isa osales valgekaartlasena Vabadussõjas ja jäi 1920. aastal 25aastasena Ees-tisse. «Ta oli junkur või lihtsam mees ja teda Pariisi ei oodatud,» muigab Andres. «Valgekaardi riismed olid Narva all, tagasi ei saanud minna, sest perekonnal olid liiga suured maavaldused Põhja-Dvinaa ääres.»

Mõnda aega tagasi käis Permi korvpallimeeskond mängimas Tartu Rockiga ja Andres oli ka kohal.

«Rääkisin Permi peatreeneri Roman Dvinjaninoviga, kes teadis, et sealkandis on Dvinjaninoveid palju, aga me ei tuvastanud sugulust,» ütleb Andres. 

Andrese ema sündis 1923. aastal ja tema kaunimad aastad möödusid 40ndate Tartus. «Ema on neist aegadest palju rääkinud. Selle näidendi pühendan ma oma emale.»

Andrese telefon heliseb juba mitmendat korda. Ingrid uurib, kuhu mees jääb. Andres haarab oma kargu – just nädal enne esietendust väänas ta võrkpalli mängides jala põhjalikult välja – ja seab end minekule. Näitleja viskab üle õla, et naljakas on olla ühejalgne, aga et elus juhtub hullematki.