"Kuulsin prõksu, kui mu biitsepsi kõõlus rebenes, aga pool etendust oli veel ees," räägib Dvinjaninov. "Valu saabus siis, kui lavalt maha tulin ega saanud enam kätt tõstagi. See oli päris õudne tunne," kirjeldab ta oma töötraumat Karlova teatris. "Tegin selle koreograafia ise, sest mõtlesin, mis see üks vise nii väga keeruline ikka on," muigab teatrimees tagantjärele.

Loe edasi Õhtulehest