Andrus Vaarik avastab hooti õudusega, et elus juba kogetu tõttu jääb vaimustust ja ahhaa-elamusi üha harvemaks. «Ma näen neid ohte ja hirme endas – kuidas kas või uudishimu atrofeerub,» pihib näitleja.
Andrus Vaarik (55) tõmbab oma Linnateatri garderoobis käega üle vastpöetud pea ja läidab sigareti. Tema suurimaks hirmuks ei ole viimatimainitud pahe – kopsupilt oli pärast neljakümneaastast suitsumehestaaži puhas nagu noorel mittesuitsetajal –, küll aga see, et paljud asjad tunduvad juba eos justkui ammuilma läbi proovitud. Just uute elamuste ja ärksa näitlejavormi hoidmise nimel sai Andrusest saate «OP! teater» juht. Kui lavastusperiood Elmo Nüganeniga ühelpool, jääb ta ärevalt ootama suve, mil alustab koostööd ilmakuulsa lavastaja Lev Ehrenburgi endaga.
