Näitleja Andrus Vaarikust saab vanaisa! Lapselapsega tegelemine oleks üks väheseid asju, mis igasugust elu näinud vanameistrile pinget pakuks…
Andrus (52) tunnistab, et tema elus on unistuste aeg möödas. Ootusärevust ja põnevust lihtsalt pole enam — palju on tehtud, palju on nähtud. Kuid vanaisaks saamine lööb tal vere käima. Andruse silmis süttib eriline leek, kui jutt tema kasutütre Lenne (34) peagi sündivale pojale läheb.
«Me Üllega mõlemad ootame, et saaks põngerjaga tegelda, sest see on meie esimene lapselaps,» sõnab Andrus.
Vanavanema rolli on Andrus ja tema eksabikaasa Ülle juba proovinud — nende tütar Marta (23) on neile oma sõbranna last hoida toonud.
«Oi, mulle meeldib vanaisa olla!» kiidab Andrus. «Vanaisa tegeleb lapselapsega siis, kui tal on tema jaoks aega. Vanaisa on kingitus ja laps on vanaisale kingitus. Mina ei vastuta ja mina ei pea talle haamrit kätte andma. Ja ma ei pea õpetama, kuidas naistega ümber käia, sest selleks on isa. Vanaisal on ainult pidupäevad.»
{poolik}
Vaimustumisvõime on kadunud
Andrus lööb kaasa TV3 seriaalides «Kälimehed» ja «Unistuste agentuur». Neist viimases mängib ta unistuste agentuuri bossi, kelle töö on viia ellu rikaste inimeste unistusi. Päris elus ei ole Vaarik taoliste soovidega eriti kokku puutunud, kuid üht-teist ebatavalist on olnud. Näiteks tellis üks mees oma naisele koju etenduse «Orav ja Meri».
Proua üllatus oli suur, kui teise korruse vannitoast väljusid ja tulid esimesele korrusele elutuppa Egon Nuter ja Andrus Vaarik ning hakkasid näitemängu tegema. Andrus märgib, et tema meelest oli see imearmas, kuidas mees oli püüdnud koju käepäraste vahenditega teatrisaali kujundada.
Unistustest rääkides muutub Andrus mõtlikuks:
«Tunnen, kuidas mul kaob ära uudishimu ja vaimustumisvõime, kirglik huvi elu vastu üldse.»
Kunagi oli tema suureks unistuseks olla 1. jaanuaril Viini Filharmoonikute kontserdil.
«Arvasin, et see pole võimalik, aga nüüd saan aru, et oleks võimalik, kui ma raha kõrvale paneks. Lihtsalt tahtmine on kadunud,» räägib Andrus. «Nii oli ka mu unistustelinna Firenzega. Käisin seal kaks aastat tagasi ja sain aru, et teen liiga hilja oma unistused teoks. Viieteistkümne aasta eest oleksin Firenzes vaimustusest minestanud, aga nüüd tegin vaid kergelt «ahhaa», ja liikusin edasi. Mu arvates on see mõistlik, et huvi elu vastu kaob, see on arukalt programmeeritud inimeses. Kui mu ema 85- aastaselt kevadel lahkus, siis tal polnud mingeid soove, ta ei tahtnud midagi, isegi mitte elada. Ja ma saan sellest aru…»
Küsib tütrelt nõu
«Unistuste agentuuris» on Andruse karakteri kirg golf, mida ta hoogsalt oma kabinetis rohelisel kunstmurul toksib. Päris elus Andrus golfi mängida ei oska, kuigi selleks on hea võimalus. Nimelt on tema Virtsu kandis asuva maakodu naabrimehel, ehitusettevõtja Andres
Kogeril märkimisväärselt suur, laitmatu muruga golfiväljak.
«Ta on nii tore naabrimees, kogu aeg kutsub, et tulge kasutage. Ta tahab väljakut kellegagi jagada, aga ma pole veel golfipisikuga nakatunud.»
Andruse meelest ei mõju golf Eesti ühiskonnas loomulikult, sest siin puuduvad Florida stiilis majanduslikult hästi kindlustatud pensionärid.
«Soomes oli hea vaadata mammisid, kes seitsmekümneseltki huuli värvivad. Glamuurraugad on seal ühiskonna vääriline osa,» sõnab näitleja. «Eestis tundub golfi teema olevat natuke pingutatud. Kui sa mängid golfi, siis sa ilmselt liisingumaksetega ei hiline või sul polegi liisinguid.»
Sõidame Andrusega Jõelähtme golfiväljakutele. Vasakule jääb Lasnamäe, millega seoses meenuvad talle lõbusad minevikukillud. Nende pere elas nõukaajal seal kahetoalises korteris. Iga kord, kui maalt linna jõuti, olevat Marta õnnelikult hüüdnud: «Lasnamägi paistab!»
«Mõtlesin, et kurat, mis pervert tast kasvab!» naerab Andrus.
Marta nimi lipsab Andruse jutust läbi korduvalt. Kevadel isa jälgedes teatrikooli proovinud, kuid ukse taha jäänud tegus noor naine lööb elus edukalt läbi ka näitlejapaberita.
«Ma ei usu väga nendesse kuulsatesse näitlejatesse, kes ütlevad, et oh jumal, ma loodan, et mu laps ei vali seda õudset elukutset. See on nagu automaatselt enda luuseriks tunnistamine. See tähendab seda, et ma olen oma eluga pankrotis, et mul on elus halvasti läinud — ei ole siiras see jutt. Kui näitleja amet sobib su lapsele, siis miks ta ei võiks seda ära proovida? See on väga huvitav vorm oma elu äraelamiseks,» räägib Andrus.
Marta ei puudu üheltki isa esietenduselt. Ta jälgib tähelepanelikult isa karjääri, ja oskab talle ka nõu anda, sest teab, milliseid vigu ta kipub tegema. Marta on üks väheseid, kelle nõuanded Andrusele korda lähevad.
