Näitleja ja lavastaja ANDRUS VAARIK on kindel, et teda noorpõlves tabanud lugemishullus hoidis ära teekonna trellide taha.
Andrus (49) muutub närviliseks, kui ta ei saa õhtul enne unnesuikumist lugemisjanu kustutada. Staažikas näitleja ei jää kunagi magama teleri ees, talle on unerohu eest raamat öökapil. «Vahet pole, kas raamat on põnev või mitte,» sõnab Vaarik, kes eelistab une eel kergemat sorti lugemist. Näiteks mõnda kriminullimeister Rex Stouti teost.
Kui vanalt lugema õppisid?
Juba enne kooli. Ma olin täielik lugemishull. Meil oli tagatoas diivan, mille kastis vedeles Päevalehe jutulisa. Seal oli igasugu krimkasid ja seiklusjutte. Kui lugema õppisin, siis ma selle diivanikastitäie läbi ka ahmisin. Lugemine oli täielik kaif, võisin autos istudes lugeda nii, et ma ei saanud arugi, et olime sada kilomeetrit maha sõitnud.
Raamatutega on mul olnud intiimne, kirglik, poolseksuaalne suhe. Hoidsin nädala taskuraha kokku, et saaks uue raamatu osta. Mu vanem tütar on samasugune lugeja. Marta (Andruse noorim tütar Marta Vaarik) ei ole seda kaifi avastanud. Marta loeb, kui vaja, aga ta on juba sellest põlvkonnast, kellele on visuaal tähtsam. Olin alguses natuke nördinud ja püüdsin teda ümber kasvatada. Olin üllatunud, et ta lugemiskaifi üldse ei tabanud, aga tõsi, pildina tuleb kõik ju märksa efektsemalt kätte. Eks fantaasia saab selles mõttes vähem tööd. Aga taevane arm — see on nende maailm ja nemad opereerivad seal, mis mina siin seletan. Hakkan selgitama, et te peate elama eelmise sajandi reeglite järgi või?
Milline oli su lapsepõlve lemmikraamat?
Tugevamad elamused sain Astrid Lindgreni raamatutest, näiteks Kalle Blomqvisti lugudest. Mulle siiamaani detektiivkirjandus väga meeldib. Olen jäägitu John Grishami ja John le Carre austaja, armastan väga Rex Stouti ja Patricia Gordonit.
Milline oli su suhtumine kohustuslikku kirjandusse?
«Sõda ja rahu» on siiani lugemata, nooruses tahad ju isepäine olla. Ma olen nüüd püüdnud kätte võtta, aga... Kuigi ma ei olnud eriti edukas õpilane, olid mul kirjanduses neljad-viied. Kuskil keskkooli ajal oli mul meeletu Dostojevski vaimustus. Kui hakkasin Draamateatris inspitsiendina tööle ja sain oma esimese palga, siis ostsin antikvariaadist Dostojevski «Kogutud teosed». Seejärel läksin, kaks raamatupakki käe otsas, koju ja ütlesin emale, et sa pead mind veel kuu aega toitma. Sisuliselt kogu palk läks nende teoste peale, 75 rubla. Aga ma nii tahtsin, meil ei olnud ju... Kõik see maailm, mis seondus kirjanduse, ülikooli ja kultuuriga — see oli nii ahvatlev, eksootiline. See mõjus mulle maagilisemana kui reis džunglisse, Ameerikasse või lend Kuule. Ma ei arvanud iial, et võiksin sattuda sellisesse maailma või seltskonda kodust, kus ei olnud vaimseid püüdlusi ega pretensioone kultuurile. Me peres raamatuid praktiliselt polnud, olime talupojad.
Mäletan, mis mulle tähendas, kui jõudsin enne õhtut kioskisse, et osta ajaleht Sirp. Palju ma sellest aru sain, aga ta oli nagu ahvatlev kumiir kauguses, mis tundus nii põnev. Ma ei tea, kust see mul tuli! Koolipõlves oli mulle üks klassiõde vaimse mentori eest, Diana Kuldvere, kes sai ülikooli alguses õnnetult hukka.
Kuidas ta sind suunas?
Dianal oli äärmiselt hea lastetuba, ta oli mitmendat põlve intelligent. Vanaisa oli tal kuulus Iisaku pastor Voldemar Kuljus, ema-isa mõlemad kultuuri- ja haridustöötajad. Äärmiselt vabad ja lennukad vaimud mõlemad.
Diana pidas kodus lausa omamoodi salongi. Sealt ka mu esimene kokkupuude klassikalise muusikaga. Nii et tänu ei-tea-kust-kurat tekkinud kultuurihuvile ei ole ma vanglasse sattunud! Ümberringi oli võimalusi, väga palju sõpru oli siis, kes läksid kioskiröövi või vägistamiskatse eest kinni. Aga mina lugesin sel ajal, kui teised mehetegusid tegid.
Raamatud hoidsid mind libastumast tõepoolest. Sel klassiõel oli lausa oma raamatukogu, kus sõpruskond kogunes. Me klassis käisid Ats Joorits, Toomas Lõhmuste ja Urmas Reitelmann. Väga ärgas kamp oli.
Mis sorti lugemisvara sind huvitab?
Viimastel suvedel polegi suurt aega olnud lugeda. Hunnik, mille olen endale lugemiseks ette ladunud, kukub peagi pikali. Ostan talvel raamatud suveks valmis, aga suvel peab tööd tegema. Läinud suvel suutsin madalat profiili hoida, lavastasin ainult ühe malevatüki Munamäele. Nüüd võtsin ette Iris Murdochi. Ta «Meri, meri» on mu lemmikraamat, mida ma üle kahe suve ikka uuesti üle loen. Ma ei tea, miks. Murdochile ei ole tähtis, kes on tegelaskuju, reeglina on nad intelligendid muidugi, aga mis alalt või mis soost, mis vanuses... Murdoch läheb neisse nii jäägitult sisse, et ka minul on väga lihtne seda teha.
On Murdoch või ta tegelaskujud sind kuidagi inspireerinud?
Kasuks tulnud? Eks teatud mõttes treenib ikka, kui end mingi tegevusega samastada. See on nagu kuiv trenn ka näitleja või lavastaja jaoks. Ma lavastan nii, et mõtlen, et kui mina oleks see või teine tegelaskuju, siis kuidas ma teda kehastaks.
Millised teosed on mõjutanud su ellusuhtumist?
Ma arvan, et nüüd juba 30 aastat olen ma väga süvenenud autorisse, keda ma parasjagu mängin. Pealegi on mul olnud õnn töötada koos suurt süvenemist nõudvate ja väga intelligentsete lavastajatega, nagu Mati Unt ja Merle Karusoo — esimestena nimetatud. Kui sa millessegi süvened, siis hakkab see sind mõjutama.
Mati Unt pidas oluliseks läbi töötada kohutavalt palju lisamaterjali, mis võiks põhimaterjaliga haakuda. Ta üks prooviperiood oli nagu semester Tartu Ülikoolis. Unt on mu lugemismaitset ja mu vähest eruditsiooni väga palju kultiveerinud.
Millise raamatukangelasega sooviksid rollid vahetada?
Maailmas on palju minust targemaid, osavamaid ja huvitavamaid inimesi. Kui ma mõnest taolisest loen, siis tahaks kohe tema asemel olla ning osata teha seda, mida ta teeb. Lugedes Rex Stouti Nero Wolfi, tekib soov vaimselt niisama vilgas olla nagu Wolf.
Mis raamat on sulle pisara silma toonud?
Ei mäleta, et raamat oleks mind viimasel ajal nutma pannud. Tegelikult ei ole mind väga raske nutma ajada. Mu peal töötavad isegi väga labased Hollywoodi nipid. Kui ikka laste ja loomadega midagi juhtub... Pane Williamsi muusika taha, ja pisar tuleb.
Ma lugesin lapsena vanaemale ette Ernest Seton-Thompsoni «Lugusid loomadest». Lugesin, siis vahepeal vanaemaga nutsime, lugesime veel natuke ja nutsime jälle.
Milline on tuju tõstnud?
«Kolm meest paadis» ja «Kaksteist tooli» ajavad naerma küll.
Woody Allenit lugesin just — pööraselt vaimukas! Ja Kivirähk — naudin igas asendis!
Milline raamat on juhtme kokku ajanud?
Ma pole psüühiliselt väga stabiilne tüüp, olen pigem labiilne. Kafka lugemine mõjub mulle halvasti, näiteks ta «Ameerika» on nagu õudusunenägu. See on naljakas ja samal ajal hirmus, täiesti pöörane raamat. Muljet avaldab just see õuduse pöördumatus, et see ei lõpe ära, ta kestab... Sa arvad, et tuleb mingi lahendus, aga ei, see kestab ning läheb veel hullemaks.
Kuidas lugemist valid?
Autorite järgi. Kui näen uut Grishamit, siis ma ostan selle. Reklaami ohvriks väga ei lähe, ma pole ühtegi Coelho teost ostnud ega lugenud. Ei kavatse ka. Nõukogude Naise filosoofialisa mind ei huvita. Suvel lugesin oma esimese Harry Potteri läbi ja mulle väga meeldis.
Kui suur on su kodune raamatukogu?
Mulle meeldib raamatuid osta, nii et mul pole varsti neid kuskile panna. Kui kolin, siis jääb alati mingi ports maha. Ma ei oska arvuliselt öelda, aga üks suur seinatäis on neid ikka. Mul on maal paras hunnik ja siin Maakri tänaval, ema juures ka keldris — äkki läheb veel vaja.
Millest tahaksid ise raamatu kirjutada?
(Raputab pead.) Mkmm... Kui näed midagi efektset — see on suhteliselt abstraktne unistus — siis mõtled küll, et kui oskaks ka! Selle mõttega võib mängida, aga...
Ma olen mõned üksikud stsenaariumid ja artiklid lehte kirjutanud, aga ma ei tunne end rohkemaks pädevana. Mul on nagu suur aukartus sõna ees, mul on isegi väga raske meilidele vastata. Mulle tundub, et mu lauseehitus on labane ja sõnavara hädine, ja õigekirja kallal jään ma alati norima. Tundub, et mu ähmased mõtted ei vääri must-valgel kirjapanemist. Ma ajan asju palju parema meelega telefoni teel.
Mida arvad inimestest, kes peavad raamatute lugemist ajaraiskamiseks?
Mul on kahju neist, aga ei saa sundida, kui elu on nii läinud. Samamoodi peavad inimesed ajaraiskamiseks päikeseloojangut, muusikat ja üldse kultuuri. Saan neist täiesti aru, neil on mingid muud kaifid, ega nad sellepärast värdjad ei ole. Aga nad on natuke vaesemad. Ma ei tea näiteks jalgpallist midagi, ma olen sellevõrra kindlasti vaesem.
Millise raamatu peaks su arvates iga inimene läbi lugema?
Iga eestlane võiks vist küll Andrus Kivirähki «Rehepapi» läbi lugeda. Kivirähk on originaalse mõtlemise, sügavuse ja loetavusega ja see raamat on väga hästi kokku pandud. Kivirähk on mu arvates ideaalne metatekstide kirjutaja. Tegemata allahindlust sisule, on ta väga loetav. Oskar Lutsu «Kevade» võiks ka igaüks läbi lugeda. See on midagi imeilusat ja armast.
