«Ma ei taha enam rääkida. Igast mu sõnast võtavad meedia ja konkurendid kinni. Olen tähelepanust väsinud.» ANNE VEESAAR tõmbab eesriide ette ja lahkub lavalt.

Veel hiljutine meedialemmik, kes ajakirjandusega avatult ja hästi suhtles, tõrgub seekord kaua intervjuust. Lõpuks, pärast pikki telefonikõnesid, kutsub ta kaasa lihtsalt pühapäevasele jalutuskäigule mere äärde.

«Viimase paari nädalaga olen kõvasti haiget saanud,» ütleb läinud reedel Vanalinnastuudio direktori troonilt tõugatud Anne Veesaar (47). «Aga ma ei kahetse! Ma pole kunagi nii intensiivselt elanud kui need poolteist aastat teatrijuhina.»

Me sõidame Veesaare autoga Pirita suunas.

Meedia annab, meedia võtab

Pole kahtlust, et «Õnne»-Mare populaarsus aitas Veesaarel muusikaliäri käima lükata, selle edu omakorda teatrijuhiks saada. Koos Veesaarega tõusis taas pildile ka Vanalinnastuudio. Nii mõnigi teine teatrijuht saab vaikselt toimetada, ilma et keegi teatriedu või ebaedu tema nimega seostaks. «Õnne»-Mare õnnetust lõpust teatrijuhina sai aga meedia läinud nädala magusaima koomiksi.

«See, kes su üles upitab, see ka su põrmuks trambib, ja seda vägevamalt,» möönab Anne mõrult. «Meediakära Vanalinnastuudio ümber kasvas mul üle pea. Viimane pool aastat ei saanud enam mõelda asjadele, mis teatrit edasi viivad, kogu aur kulus igasugu jamade, Malviuse avalike süüdistuste tõrjumisele. Sellest peale läks kõik allamäge.» Muusikale tootev Smithbridge Productions, kus Anne on üks osanik, polnud enam see lõbus vandersellide kamp, kes lustiga muusikale tegi ja meedia aplausi saatel Vanalinnastuudio üle võttis.

Nüüd parastavad ajalehepealkirjad: Veesaar jättis võlgades teatri maha, Veesaar saab sule sappa, muusikalisõjas esimene langenu…

«Ega ma ka näitlejana kriitikutelt suurt kiita saanud,» tunnistab Veesaar. «Aga see on midagi muud… Kui rahvas plaksutas saalis, no tühja sellest kriitiku arvamusest! Teatrijuhiks minnes olid probleemid ju ees. Ei saanud alustada puhtalt lehelt, nagu näitlejana rolli tehes.» Nüüd, ametit üle andes, pole Vanalinnastuudio seis kehvem kui ta selle Jüri Järvetilt ja Roman Baskinilt üle võttis. «Arvutasime raamatupidajaga: praeguste publikunäitude jätkudes saab teater võlgadest välja rabeleda.»

Oleks talle rohkem aega antud, olnuks Veesaar valmis vankrit edasi vedama. Ent kultuuriministeeriumi tarmukas «poistebänd» võttis jõulised meetmed tarvitusele…

Elu läheb edasi!

Anne ei jäänud ootama, millal ta vaibale kutsutakse, vaid palus ise ministrilt audientsi. «Mina soovitan teil ameti maha panna,» ütles Paet pikema jututa. Veesaar tänas ja jooksis teatrisse selle päeva «tulekahjusid» kustutama. Helistas siis koju mehele–pojale ja Valgamaale vanematele. Hoiatas: «Ärge siis ehmatage, see on nii, minuga on kõik korras.» Seejärel kirjutas lahkumisavalduse. Täpselt tööpäeva lõpuks jõudis see ministri lauale.

Kui kõlakas õhtustest uudistest alla lajatas, võttis Anne kodus vastu telefonikõnesid — lohutas lohutajaid. Helistas Peeter Oja: «Õige otsus, ma olen sinu poolt!» Siis ähmis kooliõde Laine Mägi, AK uudiste ees köögipõrandalt: «Oled ikka üks pauguga naine: pauguga sa ametisse astusid, pauguga tuled!» Koolivend Andrus Vaarik lähetas sms’i: «Saatus nöögib inimest, aga inimene puhub pasunat. Ostap Bender.»

Anne lagistab rõõmsalt naerda. Too esimene õhtu oli kergendus, nagu oleks kaua tassitud kivi hinge pealt langenud. «See otsus on tehtud, nüüd saab edasi minna!»

Väike toalill ja armas ananass

Nädala lõpuks on Annel aga väsimus ja pettumus hääles. Ärasaatmine käis kiiremini kui kaks aastat tagasi tööle vormistamine… «Veel esmaspäeval käskis minister mul arvestada vähemalt kuuga, kuni asendaja leitakse.» Neljapäeval potsatas Anne lauale aga käskkiri teatega, et reedest on kohusetäitja majas. «Lahkusin nagu kodust evakueeritud siil, vaat et ei jõua hambaharjagi kaasa võtta!»

Pakkimispäeval püüdsid kolleegid Anne tuju hoida nagu sõbralikus sojuzmultfilmis, tuues kingitusi, nagu keegi oskas.

Müügiosakond tõi kosmosemuttide T-särgi, sõnumiga «Söö sitta, ei tee paksuks: selles pole kaloreid ega kolesterooli!». Kujundajad kinkisid raamitud graafilise lehe Vastseliina vanasõnaga: «Paremp vana mõrd, kui vastne püss!» Tehnikadirektor tuli ananassiga, nagu härra Schultz «Cabaret’s». Trupijuht tõi kõik «Benti» etendused kaasa mänginud staari — kaktuse. Anne heldib: «Need kaks olid mu lemmiklavastused, käisin neid ei tea kui mitu korda vaatamas!»

Anne töölaud kanti lilli täis. Kassapidajad–piletöörid pühkisid silmi, meesterätsep löristas kõva häälega. «Kui nägin, kuidas nad must hoolivad, läks ka endal meel kurvaks.» Oma valitsusaja suurimaks saavutuseks peabki Anne seda ühtset meie teatri nimel tegutsemise tunnet, mis isegi nii lühikese ajaga tekkis.

Ma ei ole suurilmadaam!

Vihjates Vanalinnastuudio tühjareklaamitud «Minu veetlevale leedile», portreteeris humorist Kivirähk Päevalehe nädala näona Veesaart kui lilleneiut, kes ei vedanud suurilmadaami rolli välja. «Tööandja polnud minuga ju rahul. Ja suurilmadaamiks pole ma end kunagi pidanud,» arvab Anne.

Kahest direktoriaastast on ta õppinud, et juht ei saa olla nii hea. «Olin liiga leebe, nüüd oleksin karmim, kontrollivam, konkreetsem. Selles ametis loevad ainult numbrid.»

Kui imelavastaja Georg Malvius ajas Vanalinnastuudios taga oma «Rootsi õigust», andis Veesaar kaua järele: «Mingu või eelarved lõhki, peaasi, et see mees lavastab — küll pärast kuidagi ikka saab!»

Malvius aitas ta jalule, Malvius lükkas ka kraavi… Anne vangutab pead: «Ma ei taha temast halvasti rääkida. See kõik oli liiga hea — äkiline ja tormiline. Ju see ei saanudki kauem kesta…» Hiljuti olla Malvius Veesaarele vihaga sisistanud: «Ma hävitan su ära!» Anne võtab omaks: «Kui see mees vihastab, siis nii, et silme eest läheb mustaks. Aga ma ei kahetse, et ma ta lavastajaks kutsusin. Tema pani 22 aastat seisnud teatri liikuma, tõi Vanalinnastuudio kiirelt publiku ja kriitikute tähelepanu keskpunkti!»

Kuuldavasti pani suurt usaldust jutlustav Malvius Austaaliasse puhkama sõites Veesaarele ja Vanalinnastuudio arendusjuhile Mikk Purrele äraolekuajaks nuhi sappa, paludes kirjandustoa noormehel saata talle kaugele maale sms’e, mis «nad» seal teatris teevad. Anne ohkab. «Tagantjärele tundub tõesti, et kui ta nii palju rääkis usaldusest ja asjadest, mis tunduvad iseendastmõistetavad, ju siis on need talle endale probleem. Kust ta teab teisi karta, kui ta ise on usaldav.»

Värskeima käiguna avaldas Georg Malvius Postimehes mõistujutu heausklikult usaldavast Loojast ja naiivitarist Printsessist… «Ju see siis on tema Jeesuse-muusikali kampaania osa,» ohkab Veesaar. «Kahju, ta teeb ju sellega ka enda heale mainele halba. Eestis ju nii armastati ja usuti teda!»

Esimene langenu muusikalisõjas?

Tänaseks on Veesaare muusikalikompanii kiire edu sünnitanud hulga konkurente. Ühed teevad tee lahti, teised nopivad vilju?Tequila «Helisev muusika» näitab, et saab ka võimalikult odavalt tuntud laulumängudega tulu lõigata. Seitse toru, seitse kardinat ja seitse last laval… «Ja tuntud laulud, mida kõik peast teavad. Järelikult seda rahvas tahab,» haakub Veesaar nukralt.

Ent samas lööb tal silm särama: varakevadel käis ta Helsingi Linnateatris «Miss Saigoni» esietendusel. «Meie Lauri Liiv ja Koit Toome olid seal kohalikust trupist vingelt üle. Olin nii uhke, tahtsin hõigata üle saali: need on meie poisid!» Ja tõesti, praegu lugematute konkurentide muusikalides ringlevad eesti näitlejad–koorilauljad–tantsijad on ju kõik põhja saanud Smithbridge’i muusikalidest. «Oleme loonud oma koolkonna.» Anne hääles on uhkust.

Anne ei tunne kibedust, et konkurentidele staare tootis. «Meie ei suudaks ju neile pidevat tööd anda. Ei saa ju inimesi kinni hoida, nad peavad pidevas treeningus olema ja millestki elama.»

Anne lubab, et vaatamata läinud nädala pöördelistele sündmustele Smithbridge Production pille kokku ei paki. «Loomulikult mitte! Nüüd me alles hakkame tegutsema. Vanalinnastuudio võttis meilt kogu tähelepanu, sellepärast asi meilt käest läkski. Nüüd tegeleme muusikalidega edasi nagu varem — mõnuga, ei pea ühelegi kantslerile aru andma.»

«Minu veetlev leedi» libises küll peost, ent varumuusikal on novembriks valmis vaadatud. Konkreetsemalt Anne ei räägi: «Konkurendid haaravad ju kohe sabast kinni.» Parema meelega lobiseb Anne nüüd pigem konkurentide plaanidest. Ivo Eensalu tahtvat suvel velotrekile tuua «Vallatud kurvid», Tartu mees Hannes Villemson aga oma komöödiakompaniiga lauluväljakule koguni «Chicago»!

Näitlejaks enam ei taha

Oma tulevase põhitöökoha hoiab Anne esialgu enda teada. Ütleb ainult, et neljast tööpakkumisest kolm on väljastpoolt teatrit ja eeldavad temalt pigem juhtimiskogemust. «Ei-ei, rohkem ma ei räägi,» muheleb Anne. «Mõttes olen oma valiku vist juba teinud, aga mulle anti otsustamiseks veel aega.»

Lähipäevil tahab Anne kodus toimetades asjad selgeks mõelda. «Kodus on ju kõik poolteist aastat liiba-lääbakil. Aknad pesta, lilled rõdule istutada, koerakarvad koristada ja pesukuhilad sirgeks triikida.»

Üks on kindel: näitlejaks Anne enam ei taha. «Mul pole enam seda vormi. Varem käis asi mängulustiga: lähme, teeme! Publik saalis, väga hea! Esietendus, veel uhkem!» Direktorina hakkas Anne mõõtma näitlejaid teises valguses. «Kes veab laval välja, kes ei vea. Varem ma ei osanudki sellise pilguga näitlejatöid vaadata. Missugust mõju avaldasid publikule Mait Malmsten ja Andrus Vaarik «Bentis»! Kui võimas see oli! Hakkasin endaga võrdlema: mina pole seda suutnud, vaevalt nüüd veel 46aastaselt. Muidu pole aga mõtet!»

Nii tõsise jutu peale hakkab Anne naerma. «Mul pole ju olnud õnne ka Eesti tipplavastajatega töötada! Aga «Õnne»-Mare roll jääb mulle toreda hobina alles.»

Kuigi «Õnne» seeriaid filmitakse mitu nädalat ette, kuulutas just läinud nädala osas ka Mare, et paneb Morna linnapea kohusetäitja ameti maha. Nii et kõik paugud ühel ajal.

«Mare minia hakkas ju sünnitama,» naerab Anne. Tema enda 18aastasel pojal Otil on esialgu 11. klassi lõpetamine käsil. «Hästi tubli poiss!» Eriti meeldib Annele poisi eneseiroonia. Nüüdki õpetanud poiss ema: «Võta sellest kogemusest õppust ja kasu ei ole sellest mitte vähe! Nüüd ei peaks sa küll enam keda kuraditki kartma!»

Kokkupõrge

Kui Meriväljalt mere äärest tagasi linna sõidame, märkab Anne ühe maja ees helesinist Cadillaci. Kiljatades surub ta oma Honda pidurid põhja. Selja tagant kostab samuti pidurikriginat, kokkupõrkest lahutavad meid napid sentimeetrid. «Vaata! Seesama Cadillac, mis meil «Miss Saigonis» laval käis!» Mööduva auto juht viibutab Anne suunas vihaselt rusikat. Anne õhkab aga kõikeunustavalt: «Jah, eks igasugu vägevaid asju sai ikka koos Malviusega tehtud!»