«Mind on ju luterlasena kasvatatud. Mida lihtsam, seda paremini ma ennast tunnen,» ütleb Eesti kõigi aegade tuntuim-edukaim poplaulja Anne Veski. «Kõik väliselt liiga sätendav käib mulle vastu.»

Annel (54) on õnnestunud köielkõndimine Lääne ja Ida vahel, mis tema eelkäijal Jaak Joalal päriselt välja ei tulnud.

Kui eesti poiss tõusis Nõukogude planeedikuuendiku esilauljaks, siis põlgasid paljud kadedad eestlased ta ära «Kremli ööbikuks». Aga Anne püsib juba neljandat aastakümmet armastatud ning on oma nii siin- kui sealpool idapiiri.

Kuidas Veski kahes nii erinevas kultuuriruumis võrdselt edukalt hakkama saab?! Väikeses Eestis ju Põhjamaade kombel ei lase «naabrivalve», et keegi liiga edukaks (staariks) kätte ära läheks. Kui keegi nina liiga püsti ajab, kisub kriitikutekoor ta kohe maa peale lihtsurelike hulka tagasi. Seevastu bütsantslikul Venemaal on ikoone, tsaare-bojaare kummardatud ajast aega. Seal tahetakse, et mis tahes pühak oleks ikka täis upsakas staar, kelle ees olla maoli maas. Nüüd ahvitakse seal Ameerika popstaari kultust — ja täht käitugu siis rahvale ikka täiega nagu taevatäht! 

Soomlastel on selle kohta hea väljend: Maassa maan tavalla! (käitu igal maal vastavalt sealsetele kommetele).

Kui nimetan umbkeelsele vene taksojuhile aadressi, ütleb too kohe: «Anje Veski…!?» Noogutab teenistusvalmilt. Ja roolib pikema jututa välja Tallinna äärelinna pisikesele põiktänavale. 

Kõrgel taral hoiatab silt: kuri koer! Aga veel enne kui taksost välja saan, avab juba julgustavalt värava Anne abikaasa Benno (63). Härrasmeherühiga seisab ta seal ja sirutab välja terekäe. Anne juhatab meid avarasse kööki ja valab kohvi. Kolmele. Sest erinevalt paljudest teistest tähe-abikaasadest ei põgene Benno ajakirjaniku ilmudes ära tagatubadesse, vaid jääb endastmõistetavalt Anne kõrvale serveerima ja vestlema.

Anne ei imesta sugugi, et taksojuhid tema aadressi peast teavad. «Sa tulid ju Oberst taksoga,» naerab ta. Mina imestan ikka. Sest minu teada on see üks odavamaid-prostamaid taksosid. Anne seletab: «Asi ongi selles, et kui ma sõidan taksoga nii tihti, siis — miks ma peaksin selle kõige kallimaga ja kaks-kolm korda rohkem maksma?! Peaasi, et saan punktist A punkti B. Nii lihtne see ongi.»

«Obersti omanik on mul hea tuttav,» poetab Benno. «Nad saadavad sealt meile iga kord ikka uue-aasta-šampusepudeligi...» Ja Anne lisab lihtsalt: «Nagu elus ikka. Meie oleme nende vastu kenad — ja nemad on meie vastu kenad.»
{poolik}

Taksojuhtidelt on ta küll kuulnud, et mõned vene turistid on palunud end sõidutada ja näidata, kus elab Tallinnas kuulsaim eesti lauljanna. Aga seda pole, et bussidega rahvahorde nende aia taha uudistama vooriks, nagu Anu Saagimi jutu järgi soomlased talle Saaremaale suvekodu õuele sisse ründavad. Anne ja Benno vangutavad üksmeeles päid: «Nii hull see pole. Loomulikult mitte!»

Seisus kohustab?

Küsin Anne Veskilt, kust läheb tema jaoks täheksolemise alam- ja ülempiir. Mida tema endale avalikkuse ees kunagi ei lubaks, kui «madalale» ei laskuks? Ja mida ta peaks enda jaoks ülemäära pentsikuks «diivatsemiseks»?

Anne: «Ei no siin Tallinnas, kelle asi see on, millise firma taksost Veski välja astub! Või mis sa selle küsimusega mõtled?»

Näitlikustan küsimust: Kas Anne Veski kunagi mõnda Säästumarketisse on Tallinnas sisse laskunud?

(Siinkohal tõuseb paari vahel lahkarvamus, selle intervjuu jooksul ainus!)

Anne: «Oleme käinud küll. Sõltuvalt, mida meil vaja on ja milline pood ette jääb.» Benno vangutab aga pead: «Mina ei ole Säästumarketis küll kordagi käinud.»

Anne: «Ei no miks me ei ole! Ükskord Haaberstis — mäletad, sõitsime Mati (Anne muusikust vend Mati Vaarmann – toim.) juurde, põikasime enne poodi sisse. Seal oli ju Säästukas!» Benno peab nõustuma.

Siis aga taas üksmeeles: «Meie käime enamasti ikka siinsamas lähedal Rocca al Mare keskuses.»

Anne püüab ajakirjaniku küsimusele vastu tulla: «No mida ma endale ei luba — odavat viletsat asja. Asi pole ju firmanimedes. Pigem harjumustes: aastatega ju õpid ja tead, mis sinu jaoks on hea ja kindel kaup. Odavuse pärast ma küll midagi teise poodi otsima ei lähe. Või mis sa selle küsimusega mõtlesid?»

Anne nõutust pilgust vaatab vastu aus vastus. Anne Veski ei näi, vaid on. Sestap häälestan küsimused ümber maisemaks: milliste olemiste-tegemistega aasta 2010 Annele meelde jääb?

«Nagu ikka — tööd oli palju,» kohmab Anne. Ja pöördub Benno poole: «Mis meil sel aastal huvitavat oli? Ahjaa… Kõige ägedam tööreis oli Kesk-Aasia endistesse vennasvabariikidesse. Turkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan. Kirgiisiasse meid ei lastud, neil seal olid siis need rahutused ju. See reis oli küll täielik «täna 25 aastat tagasi» avastus! Me polnud seal sada aastat käinud. See tähendab, Nõukogude Liidu lagunemisest peale. Nüüd aga kogus Vene estraadi kumiir Lev Leštšenko kokku ammused kolleegid, nagu Anne Veski ja Laima Vaikule, Soso Pavliašvili, ansambli Sjabrõ, Taisia Povali — ühistuurile «Sõpruse meloodiad». Ja see taaskohtumine oli täiega vahva. Lennujaamades võeti ikka soolalaeivaga vastu nagu vanasti. Saatkondade esindajad olid kohal.»

Anne ei salga: «Muidugi, kontsertidele tulid need inimesed kohale, kes mäletavad meid veel endisest N Liidu ajast. See on siililegi selge.»

Vene suurtest teleprojektidest kiidab Anne kaasalöömist Sergei Penkini juubelikontserdil: «Väga võimsalt üles võetud! Ma kohe nautisin. Kunstnik disainis mulle kihvti kostüümi selga. Olin nagu inkade kuninganna!» Benno noogutab: «Inkade kuninganna kostüüm. See oli vapustav tõesti.»

Anne lisab: «Ma võin sulle mõne jupi videot pärast toas näidata… Ei no igasugu huvitavaid asju on tehtud. Mingit imede-imet muidugi pole juhtunud!»

Töö tööks, aga kõrghetked…?

«Elus,» haarab Anne nobedalt sõnast. Appi tõttab Benno: «Köögi remondi tegime. Mitu kuud oli kogu maja tolmu täis, aga valmis saime!»

«Jah,» noogutab Anne. «See on meie omavaheline kingitus uueks aastaks teineteisele.» Ja ohkab: «Mis meil peab siis nii väga juhtuma kogu aeg. Kus me veel käisime? Kahekesi puhkusereisile kuhugi kaugemale, nagu tavaliselt ikka — Egiptuses ja Türgis käisime ära.»

Aga huvitavaid inimesi, uusi sõpru-tuttavaid aastast 2010?

Taas on Anne nõutu. Lohutan, et ju on tal «omade» limiit ammu täis. «Ega neid omasid meil ka nii väga palju ei ole,» ütleb Benno.

Anne: «Sa küsid niisuguseid küsimusi — ma ei oska üldse vastata! Uusi sõpru mul ka pole. Nii et näe, rutiinne elu, väga ebahuvitav olen.»

Toas heliseb mobiiltelefon. Benno jääb Anne eest vastama: «Aasta otsa sai kõvasti sõidetud. Eks ta ole parasjagu seest tühi ja läbi.»

Nüüd hiljutigi — Annel tuli lennata sellisesse pärapõrgusse nagu Nadõm. Üks põhjapoolsemaid Venemaa linnu, Sõktõvkarist 300 kilomeetrit üles, taiga ümberringi. Siit Moskva kaudu sinna ja sealt Riia kaudu tagasi koju…

Benno: «Tal tuleb ju veebruaris 55. Nii kui ta koju tagasi maandus, olid nad meil Moskvast siin platsis saadet tegemas. Kolm päeva.»

Anne: «Eks see oli küllaltki väsitav, kaamerad igal sammul. Pluss nad tahtsid, et ma teeksin lauale igasugu eesti rahvustoite. Võttegrupp käis hotellis magamas, aga hommikul vara olid nad uuesti ukse taga. Ja siis lauluväljakul ja raekojaplatsil — jube külm kogu aeg. Eks sealt ma selle kopsupõletiku saingi.»

Benno rõõmustab, et neid ei oota sel aastavahetusel ees rohkem kui üks esinemine. Tallinki spaahotellis. Uue aasta esimesel päeval astuvad nad aga juba viiendat aastat tööle kruiisilaeva.

«Täpselt ei teagi, kas see võtab suuna Stockholmi või Helsingi poole,» ütleb Anne.

Nimelt korraldavad Benno sõbrad Peterburist aastavahetuseks ja siis edasi ka vene jõuluks kruiise. Ringiratast Peterburi ning Eesti-Soome-Rootsi pealinnade vahel.

Benno: «Algul rentisid nad Tallinkilt üht laeva, aga nüüd juba kahte. Nii et see on terve omaette logistika, et õiges sadamas laeva vahetada. Aga see on ilus töö — inimesed on sõbralikud ja hea aastavahetuse meeleolu on üleval.»

Anne naaseb kalendermärkmikuga ja asub sealt vastutulelikult aasta tähtsündmust välja lappama: «Minskis uueaasta saates osalesin ja…»

Pärin Annelt-Bennolt nende elu kõige eksootilisemat või isegi ekstreemsem aastavahetust.

«Mis seal’s ekstreemset,» kostab Anne. Lausa Vene avarustesse pole nad endile kunagi aastavahetuseks tööd sättinud. «Kord olime Tjumenis, kümme päeva järjest rahulikult kohapeal. Aga omal ajal Moskvas vana-aastaõhtul esinemiselt esinemisele nelja-viie peo vahet sõita — see oli küll raske.»

Benno: «Vahemaad on suured, libedad teed ja liiklusummikud.»

Anne: «Meil Eestis saab ju konkreetselt ajakava paika panna. Moskvas võid sa enda arust kõik minuti pealt kokku leppida, aga lõpuks selgub ikka, et kõik artistid on endale mitmesse kohta esinemised kokku leppinud ja…»

Benno: «Kõik on ju sel õhtul rahateenimise peal väljas. Ja küünarnukid laiali — kes jõuab enne ära esineda, et järgmisse kohta jõuda.»

Nii ongi uus aasta tulnud Annele-Bennole ikka «kusagil tee peal masinas». Viimased neli-viis aastat küll juba rahulikumalt, kusagil Tallinnas.

Benno valvab «pistul taskus»?

Anne kõige väiksema publikuarvuga erapidu on olnud: «Viis. Kui pärast kutsuti meid, artiste, lauda — sai kümme. See oli siinsamas Tallinnas, väga ilusas villas. Algul, kui laulma läksin, ehmatasin küll ära. Aga väga toredad inimesed ja väga hea pidu! Jäime sinna istuma kella ühe-kaheni.»

Benno: «Kihvt pidu oli, jah.»

Anne: «Aga need inimesed olid meile enne ka natuke tuttavad.»

Ta lisab, et tavaliselt seda pole, et nad pärast esinemist veel läheks ja lauda istuma jääks. Kutsutakse muidugi, aga…

Võiks ju arvata, et eriti venelased oma ülevoolavas külalislahkuses — kui võtavad viina, siis leiavad, et kui nemad maksavad, «kuulugu kunst kogu täiega rahvale». Ehk siis — tule istu ja viska koos meiega viina! Või muidu läheb tüliks: ne uvažaaješ što li?! Ja Benno peab siis «pistul taskus» valvama, et staari austamine kontrolli alt ei väljuks…?

Anne-Benno vangutavad muheledes päid. Need ajad olevat ammu läinud. Ka vene uusrikkad olevat 1990ndate algusega võrreldes muutunud. Ja peavad pidusid juba teisiti. Benno ütleb, et need ajad on möödas, kus juubilaril lõugas õuel oma isiklike lõvide ja krokodillidega loomaed. Anne lisab: «Jah, enam ei kutsu nad oma sünnipäeval enda koju kokku kuskil Siberi naftaavarustel. Vaid pigem viivad Pariisi-reisile.»

Benno: «Ülemöödunud aastal kutsuti meidki kaasa ühele ilusale pulmapeole, mis peeti Seine’i jõel kurseerival laeval. Kõigepealt kaks päeva pidu Riias, siis läksime Pariisi ja lõpetasime Nice’is…»

Anne: «Reisid Euroopasse on nüüd viimastel aastatel olnud nagu töö ja puhkus käsikäes. Prantsusmaal, Saksamaal. Millised linnad ja kirikud — nii ilus, et täitsa lõpp!»

Seda ikka juhtub, et mõni naine või ka mees tellib Anne oma abikaasa juubelile üllatusesinejaks...

Anne: «Naine teeb mehele üllatuse: näed, kunagi 1980ndal sa vaatasid mul ju suu ammuli Anne Veskit ja mina pidin siis ka endal pea valgeks värvima. Seda on tihti olnud. Ja see on tore: inimesed on täiskasvanumaks saanud ja vaatavad oma noorusele tagasi huumoriga.»

Harjutusi vanaema- ja ämmarolliks

Anne tütre Kerli (31) poeg Frederik sai novembris poolteiseaastaseks. Kui Anne karjäär hoo sisse sai, kasvas Kerli rohkem Anne ema juures Raplas. Aga selle võla tasumiseks saab Anne ise küll mahti ilmselt alles vanavanaemana.

«Mis mõttes,» ühmab Anne kähku. Benno tõlgib: «No siis, kui Frederik kunagi isaks saab!» Ja tögab tunnustavalt: «Või arvad, et teed siis ka veel ikka tööd või…?»

Anne vastab heleda Krõõda-naeruga: «Ei! Ei tee siis enam tööd!» Saatnud mehele särava pilgu, vastab ta: «Ei, kõik on normaal-selt. Kui ikka väga vaja on, siis olen vanaema ka. Tasapisi harjutan. Praegu pole Kerli veel tööle tagasi läinud. Aga kui saan, siis üritan talle ikka anda mõne lapsest vaba päeva. Ja meil on siin noormehega tegemist mööda maja küll. Ta tuleb ja tõttab siin kohe mööda tube maailma avastama.»

Benno: «Vahepeal väsitab päris ära küll, tegelikult. Teda ei saa ju momendikski jätta… Pöörasin korra selja, võttis mu piljardilaualt palli — aga need ju rasked nagu kivid — ja kui viskas siis selle ühe hinnalise vaasi pihta... Mul pidi süda seisma jääma, kui see kolakas käis…»

Anne: «Ei, no las ta avastab maailma, õpib sõnu... Seda on nii lahe jälgida!»

Benno: «Ei, muidu on ta üsna asjalik. Omandab kõike kiiresti. Ükspäev nuusutas siin järjest pipratoose. Võtad käest, keerad kinni. Minuti pärast on see jälle lahti kruvitud. Eks ta vist lõpuks tõmbas pipart natuke ninna. Nii et pärast seda oli tund aega rahu majas.»

Anne: «Nii käib see maailma avastamine. Kui ära ei proovi, ega siis ei saagi teada…»

Ämmarolli kohapealt jääb Anne napisõnalisemaks. Ütleb vaid, et sobib väimehega ilusti ja suhted on soojad.

Kerli tutvus oma mehe, ärimees Georgiga Moskvas Eesti saatkonnas töötades. Lähetusaja lõppedes kolisid nad Tallinna tagasi.

Anne: «Kerli ei soovi seda, kui ma temast meedias räägin. Ütles, et tal sai lapsepõlves sellest küllalt — aitab, nüüd ma olen ise! — ja hoiab ennast sellest eemal. Nii et küsi Kerli enda käest.»

«Oot, ma korra,» ütleb Benno ja lahkub teise tuppa… Kasutan juhust ja pärin, kui tihti mõtleb Anne oma kuldhitte esitades — nagu «Vii mind vii», «Jää» või ka «Roosiaia kuninganna» — nende laulude sõnade autorile, oma esimesele abikaasale ja Kerli isale Jaak Veskile.

«Ei-ei-ei! Seda ei saa niimoodi mõelda,» tõrjub Anne. «Meie olime ju abielus ainult kolm aastat. Ja Bennoga saab meil tuleval aastal juba kolmkümmend! Aga… Vahel muidugi hakkad neid laulusõnu mõtlema…» Naerab. «Kas need kõik olidki ikka minust kirjutatud?! Siis me olime noored ja pea laiali otsas…!»

Jaak Veski suri 38aastaselt. Mis temaga juhtus, sellest pole vist räägitudki?

«Ta suri noorelt. Haigusesse. Ega siin nüüd küll peensusteni pole vaja minna,»

kõlab konkreetselt. «Aga temast on vahva poeg järel. Tema teisest abielust. Johannes Veski — ta on näitleja ja teeb nüüd lausa oma väikest teatrit. Kerli poolvend. Nii et Jaak on oma ande jätnud tulevastele põlvedele…»

Vaikule on kutsutud, aga Anne mitte!

Benno tõttab tagasi uhke suure raamatuga. «Näe, nihuke raamat anti välja, Anne on siin sees,» ütleb ta uhkusega hääles. Kaanel seisab: People of the World/Ljudi Mira.

Anne: «Siin on inimesi väga erinevatelt elualadelt. Millises auväärses seltskonnas, nagu öeldakse, ma võin ennast siin leida! Päris tore, eks ju?»

Sirvin seda albumit ja tõesti: Shakespeare ja Schwarzenegger, Michael Jackson ja printsess Diana. Veski naabriks on tähestiku järjekorras Versace. Ka Dostojevski ja Tšehhov peatükiga sees. Aga Pugatšovast ei pilti ega ridagi…?!

Samas, miks pole Veskit kohal igasuvisel alla Borissovna suurklanni peol Jurmala festivalil?

  «Ei, no ma ei ole Venemaal kunagi olnud selles tema tussovkas sees,» pareerib Veski.

  Läti blondiin Laima Vaikule on kutsutud, Eesti Veskit pole…?

  «Järelikult, milleks mind enam sinna vaja on,» naerab Anne. Benno valab kohvi juurde: «Seal on ju alati see — kes kellega läbi käib.» Anne ei tea, et ta kellelegi klannis ette oleks jäänud või lausa varba peale astunud. «Pole lastudki astuda! Korra nooruses olin Paulsiga Jurmalas ühel laval… Mäletan, et juba siis oli seal kõva avabankett. Igaühel seisis kelner selja taga. Isegi suhkrutükki ma ei pannud ise sisse, maasikad-värgid.»

Benno: «Ei, Pauls oli tubli mees korraldama!»

 Anne lisab, et nüüd keerab Jurmalas kraane Igor Krutoi, kes peab Jurmalas oma vana kaadriga igal suvel ühtlasi enda sünnipäeva. «Kes kellega kokku juhtub. Ja ma ei ole ise selleks ka midagi ette võtnud, et seal olla,» naerab Anne. Ta segab kohvitassis koort ja suhkrut.

  Esinemis- ja mõjuväljad on Vene turul täpselt paika pandud ja ära jagatud.

Anne: «No kutsutakse — on hea. Ei ole kutsutud, siis järelikult…»

Benno: «Vägisi ka ei saa.»

Anne: «Ütleme parem nii, et on kohti, kus ma olen vajalikum.»

Kes seda võis

küll arvata!

Kui Annele oleks kunagi Rapla koolitüdrukuna öeldud, et temast tuleb… Anne haarab lennult: «Et minust saab üle Nõukogude Liidu tuntud laulja, ei oleks ma osanud selle peale siis öelda aad ega beed.» Ta naerab. «Tegelikult ei ole see mulle tänaseni päriselt kohale jõudnud. Lihtsalt teen seda, mis mulle meeldib. Ise ka imestan, et nii hästi on läinud.»

  Vene keelega Annel probleemi polnud. «Nõukogude ajal algas vene keel ju teisest klassist. Ja pinginaaber Galina ema oli ju venelane, temaga sai pursitud.» Päris selgeks sai Baltikumi blondiin keele aga «töö käigus», kui ühtäkki end Nõukogude Liidu tipplauljate hulgast, otse Pugatšova enda kannult avastas.

  Anne tunnistab, et ta ei teadnud ka Pugatšovast-Rotarust-Leontjevist suurt midagi. Enne kui ise Moskvasse esinema kutsuti: «Eks ma siis seal nägin Pugatšova «Icebergi» ja…»

  Rapla koolitüdrukuna ei mäleta ta, et nende peres oleks Moskva Kesktelevisiooni aastavahetuse öö tähtedesaju programmi vaadatud. Pigem ootas temagi seda tunnikest välismaa estraadi, mida kord aastas 1. jaanuari varahommikul Nõukogudemaa rahvastele armuanniks eetrisse paisati. «Seda Zarubežnajat, üks kord aastas — see oli põhiline!»

  Ka omal ajal «kohustuslikud» klassiekskursioonid — kaheksandas Leningradi ja üheteistkümnendas Moskvasse — pole Annele mällu jäänud.

  «Eks me seal Punasel väljakul käsime ja… Aga praegu on Moskva muutnud, tõesti uhke maailmalinn. Olen siin paljudele soovitanud ära vaadata ja keegi pole olnud pettunud!»

Bütsantsi ja

Lutheri vahel

Benno asub tasse loputama ja Anne sätib järgmise kohvilaari keema. Ja võtab ootamatult nüüd ise üles tähesära ja -tolmu teema: «Kui ma lähen esinema või kuhugi, kus tean, et pildistatakse, siis muudan end muidugi kaubanduslikuks. Muidu olen tavaline lihtne inimene…»

  Kes valmis kas või dressipükstes maja ees lund viskama… «Loomulikult. Kas just päris dressipükstes, aga nii et mul mugav on. Milleks veel jõusaali minna, kui ma võin sama trenni kodus lund visates ära teha. Siin ju naabrid teavad niikuinii, milline ma välja näen.»

  Moskvas kehtivad aga teised reeglid. Pugatšova ja Kirkorov — kui kintsus kapillaar lõhkeb või sõrm valutab, põrutavad otselennuga Iisraeli poole, nagu Moskvas enam arste polekski.

  «Maailm on ju nüüd nii pisike,» ütleb Anne leebelt, «mõni tund lennukiga ja kohal. Ja kes teab, võib-olla ongi nende ihuarstid sinna Iisraeli kõrgema palga peale kolinud…»

Aga Anne ei taha minna sellele libedale: 

  «Ei-ei mina ei hakka Pugatšova ja teiste teemal sõna võtma! Keegi tõlgib selle Moskvasse neile ette. Ja on mul seda tüli vaja! Mina teen seal oma töö ära ja tulen siia ühemiljonilise rahva hulka tagasi. Mind pole siin keegi hommikust õhtuni piiranud ega taga ajanud. Ja mul pole
õigust otsustada, kuidas nemad seal oma privaatsust kaitsevad.»

  Siiski möönab ta, et mõned asjad ajavad teda suures Moskvas tähtede paraadil naerma. Nagu need kohustuslikud turvamehed. Anne saab aru, et kuskil suures linnas rahva vahel liikudes. Aga et ka näiteks üliturvatud Kremli Kongresside palees…

  «Siis jääb vahel mulje küll, et muidu ei pane keegi tähele, kui sa niisama lähed. Aga kui sul ikka viis turvameest on ümber, siis ju vaadatakse lõpuks, kes seal nüüd siis läheb!» räägib Anne. «Kogu see Kremli palee on ju nii turvatud, et mitu ringi mehi ümber. Ainult propuskiga saad tagauksest artistide tsooni sisse. Ja artistide garderoobid on seal ju kõik kõrvuti. Ja kui siis naisartistide WC ukse taga valvab ka igaühe turvamees…!»

  Anne naerab: «Niigi kitsas — no misasja sa seisad siin kogu aeg?! Keda tema ja kelle eest nüüd seal siis valvab? Minu eest või?! Kui me kõik teised oleme seal samasugused artistid…» Ja Anne lisab veel ühe lihtsa tõetera kõigi nende pugatšovade-rotarude kohta: «Koos garderoobis on nad kõik tavalised lihtsad inimesed. Aga astuvad sealt välja ja…» 

Kodu muuseum

Kohv valmis, juhib Anne meid tuppa teleka ette. Ja asub välja otsima oma duetti Sergei Penkiniga tema kontserdilt: «Ma ei tea, kuidas see sulle meeldib, aga… Vaat selliseid hea kunstnikutööga teleprojekte meeldib mulle teha. Sellistele olen ma valmis kas või oma raha eest kohale sõitma. Sealt saan ma naudingu...»

  Toa keskel rohetab hiiglaslik piljardilaud — märk peremehest. Kummutitel-seintel on aga ohtralt Anne memorabiiliat: suurendatud fotod Roosiaia kuninganna aegadest peale, aukirjad, karikad. Kuni Anne otsib, juhib Benno ekskursiooni. Näitab käekella, mille Nõukogude estraadi veteran Jossif Kobzon isiklikult on Annele kinkinud. Ja lõpuks tuleb Benno, näitab peo pealt üht münti. Tillukest, sendisuurust. Selle taha on aga sendi asemel ühikuks graveeritud BENNO. Peterburi sõbrad lasid selle talle juubeliks vermida…

Lahkudes soovib Anne: «No, häid jõule! Kallistame ka…». Benno juhatab väravani. Kuri koer jäigi nägemata.