«Hetkel mul tõsiseks perekonnaeluks aega ei ole. Aga soov selleks on väga suur,» tunnistab eesti metsosopran maailmas ANNELY PEEBO.

Annely Peebo (31) astub 23. augustil lauluväljakul kodupubliku ette duetis maailmakuulsa Andrea Bocelli endaga. Kohtumine pimeda tenoriga ootab Tallinnas proovides alles ees. Küll aga käis Annely kahe «Figaro pulma» etenduse vahel Viinist Tallinnas president Arnold Rüütlile kontserdikutset käest kätte andmas.

Millega härra president sind üllatas?

Üllatas…?! Mul on hea meel, et ta mu kutse vastu võttis. Nad tulevad kontserdile kogu perega: Ingrid ja nende lapsed ja lapselapsed ka.

Millest vestlesite? On härra Rüütlil õnnestunud sind varem kuulata?

Korduvalt! Oleme ka Austrias kohtunud. President on mulle lillekimpe saatnud. Härra Rüütel on suur klassikalise muusika austaja. Eks ta hindab sedagi, et ma olen üks Eesti minisaadik teistes riikides. Seekord vestlesime ka Euroopa Liidu teemadel. President oli mures, et äkki paljud noored eestlased, kes lähevad välismaale, loobuvad siis üldse Eesti kodakondsusest. Mina seda teinud ei ole.

Kus te Andrea Bocelliga kohtusite?

Kohtume alles Tallinnas. Mänedzherid lepivad üksikasjades kokku ja artistid kohtuvad proovis. Hoopis olulisem on, et külalisdirigent Marcello Rota saaks Eesti orkestriga piisavalt proove teha. Siis pole lauljaid juurde panna enam väga suur kunst. Eks me ole oma aariaid ju küllalt laulnud.

Kindlasti kujuneb põnevaks väljakutseks laulda armastusduette inimesega, kes sind ei näe… seda kogemust mul pole. Kuid Bocelli on tugev isiksus, ega muidu oleks müüdud 20 miljonit plaati!

Oled ka mõelnud, kuidas sa maailmakuulsale pimedale lauljale end esitled?

Oh, ma olen ju enne ka kuulsustega kokku puutunud, olgu nad printsid või kuningad. Hiljuti Prahas kohtusin prints Albertiga. Richard Gere’iga käisin õhtusöögil. Placido Domingoga olen koos laval laulnud ja õhtusöögil käinud… Kartusi mul kuulsuste ees pole.

Kui kaks inimest kohtuvad, saab silmadestki palju selgeks. Nüüd tuleb rohkem rääkida?

Ei pea väga palju suhtlema, peab lauldes teineteist tunnetama. Ega suurt lobisemist lauljate vahel ei toimu. Pikemate projektide ajal ehk räägitakse rohkem, õpitakse üksteist tundma. Aga ühekordse suurkontserdi puhul keskendutakse esinemisele, see võtab kogu energia.

Kas ka Domingo ajas sinuga ainult tööjuttu?

Domingoga on teine lugu, ta on hästi avatud, sõbralik inimene, šarmantne… Oletan, et Bocellit ümbritseb Tallinnas väga palju inimesi. Tal peab ju olema oma saatja-hooldaja, kes teda lavale ja sealt ära toimetab. Vahetuma suhtlemiseni me arvatavasti ei jõuagi.

Kas Tallinna oodatakse ka Bocelli naist ja lapsi?

Kahtlen, kas nad nii lühikeseks ajaks kaasa sõidavad. Eriti kui on vaja keskenduda kohe kontserdile. Mina isiklikult soovin sellises olukorras küll üksi olla ja rahu saada.

Kas lauluväljaku kontsert tekitab ka kõhedust?

Kõhedust tekitab see, mis minust ei olene. Milline on lava, kuidas võimendus töötab, milliseks miljöö ja ilm kujuneb. Kuuldavasti tuleb palju publikut ka teistest riikidest, nii et vastutus on suur.

Aga publik ärgu peljaku, et repertuaar on liiga tõsine. Vastupidi, kontserdil on midagi igaühele, klassikahittidest opereti ja muusikalini, Leharist Bocelli pophittideni. «O sole mio» oskavad ju kõik kaasa laulda.

Kuidas kava kokku pandi? Kumbki pakkus välja oma repertuaari?

Peaaegu nii. Nemad soovisid esimesse poolde ainult itaalia muusikat, minul on küll rohkem saksa repertuaari… Mõningaid mahukaid ja keerulisi asju poleks ma ise valinud. Aga pidin nende soovidega arvestama, sest Bocelli on Bocelli!

Palju duette tuleb?

Klassika laulmine on tõsine füüsiline töö, seda lõpmatuseni teha ei suuda. Poplaulja võib terve õhtu röökida mikrofoni umbes sama volüümiga, nagu ma räägin. Meie kontserdi kavas on ainult hitid, mis tihti lõppevad kõrgete nootidega, sellepärast on vahele vaja hingetõmbepausi. Orkester mängib vahepalu, mina annan oma soolodega puhkust Bocellile ja vastupidi. Aga muidugi tulevad ka duetid, mõistagi on kohustuslik «Time To Say Goodbye».

Kogu maailmal on see lugu kõrvus Bocelli duetis Sarah Brightmaniga. Kas see sind ei kohuta?

Ei, igal lauljal on oma kvaliteet. Usun ka, et me jagame rollid selles laulus teistmoodi, on see ju ikkagi Bocelli kontsert. Ka lõpulugudes üritan natuke tagasi tõmbuda. Ja samas on see suur Eesti üritus: külalissolist ja külalisdirigent, aga eesti orkester ja eesti lastekoor! Pealegi eestlastele tähenduslikul 23. augustil.

Kuidas juhtus, et Bocelli sind valis?

Ei teagi. Ju ta otsis esimest kontserdipaika Skandinaavias, valis selleks Tallinna. Ja reeglina võetakse kohalik kaasesineja. Selleks on vaja saata oma plaat, pilt, elulugu. Sobisin neile. Mul ei ole ka midagi varjata — olen neli aastat Viini rahvusooperi esimene metsosopran olnud. Kui nad oleksid helistanud ja minu tausta uurinud, siis usun, et nad oleks igalt poolt saanud üsna positiivseid vastuseid.

Kas nii suure kontserdi puhul võis arvesse tulla ka sinu tuntus Eurovisiooni õhtujuhina?

Korraldajatele kindlasti, ehk mitte Bocellile. Kui mina endale paarilist valiksin, siis ennekõike kvaliteedi järgi. Kuid muidugi peab olema ka nimi. Kahjuks pole tänapäeval kvaliteet ainus, mis müüb.

Tallinna kontsert juhatab sisse Bocelli tuuri. Kas sõidad temaga kaasa ka mõnda järgmisse linna: Kairosse, Dublinisse…

Ei. Aga igal juhul loodan, et see kontsert ei jää meil viimaseks. Hiinas on meil temaga sügise poole plaanis üks tõsine etteaste.

Kontserti reklaamitakse lausega: «Bocelli ja Peebo — ilmselt ainus kord sinu elus!» Kui suur samm on see sinu karjääriredelil?

Loodame kontserdile 20–30 tuhandet inimest… Aga pole vahet, kas väiksema või suure publiku ees, energiamaht ja kvaliteet, mida jagama pean, on samad. Ehk võtab nii tohutu hulga inimeste ees põlve nõrgaks? Aga ei, kogesin seda ka Eurovisioonil, minul ei võta.

Kümme aastat tagasi lasi Zucchero Bocellil laulda sisse demo, et pakkuda seda laulu Pavarottile. Sellest kasvas välja Pavarotti koostöö nüüd juba neljandaks tenoriks nimetatud Bocelliga…

See on rubriigist «tuhkatriinulood». Niisuguseid popklassika tenoreid nagu Bocelli ei leidu palju. Kahjuks Domingo, kellega ma korduvalt laulnud olen, ja Pavarotti suuri vabaõhukontserte enam ei tee. Tänane muusikamaailm on muutunud. Pole enam ühtegi dirigenti ega agentuuri, kes kasvataks lauljaid suureks, usuks kellessegi. Need tipud, kes olid — vanem generatsioon —, need veel on. Aga noori selles mastaabis peale ei kasva.

Kus oli sinu esimene suur kontserdisaal?

(Naerab.) Viljandis, kui olin kolmeaastane. Võitsin seal konkursi lauluga «Kivil istus väike konn». Ema rääkis, et pärast seda olin ma laulnud igal pool, kus vähegi publikut oli: tänaval, bussis, rongis. Ema oli siis uhke ja ütles, et minu häälega saab tulla ainult ooperilaulja. Mina kohkusin: miks ta ennustab mulle nii jubedat tulevikku — paks tädi seisab laval ühe koha peal ja teeb suurt häält!

Tänapäeval on ooper aga muutunud peaaegu filmibisniseks. Lavastajad-dirigendid ei saa enam müüa midagi, mis pole esteetiline. Tahetakse, et laval käiks mäng, et lauljad oleks tegelastena usutavad. Kui mängin näiteks noort meest, pean olema ka vastavas figuuris. Ei pea olema just barbinukk, aga sära peab olema. Seda tõestab ka Ain Angeri näide…

Millal tekkis sinul soov hakata ooperilauljaks?

Olime Arvo Pärdi muusikat esitades reisinud Kaljuste kooriga läbi terve maailma. Siis lõi pildi selgeks. Mäletan, laulsime Sydney ooperiteatris — olin juba solist — Bachi «Missat h-moll», kui mõtlesin: nii edasi ei enam saa, tahan minna tõsisemalt laulmist õppima. Sõitsin Helsingisse, aga juhuse läbi kohtasin seal oma tulevast Austria pedagoogi…

Kas Kaljuste koorist on ka teisi lauljaid nii julgelt edasi astunud?

Üks väga haruldase häälega kontraalt tuli pärast mind Austriasse. Aga solistina läbilöömiseks peab paljust loobuma. Ta on küll Viinis, aga laulab ooperikooris. Tundub, et on sellega rahul.

Kas Tõnu Kaljuste on hiljem öelnud: seda ma arvasin, et kui üldse keegi meie koorist, siis sina?

No ma arvan, et ta tajus seda. Aga siis, kui ma Austrias eksameid tegin, oli ta natuke vastu. Arusaadav, et ta ei tahtnud loobuda oma lauljast. Aga nüüd on ta ka ise koorist prii. Oleme jälle koostööd teinud, viimati Berliini Filharmoonias.

Kas «vaprad ja ilusad» ka nutavad?

Seal, kus on edu, seal on ka kadedust ja pahandusi. Olen plikast peale tajunud konkurentsi ja kadedaid inimesi, aga eks see kasvatabki tugevaks.

Austriasse laulmist õppima minnes lootsin vähemasti esialgu inglise keeles hakkama saada. Aga kõik rääkisid ainult saksa keelt. Ja mina ei osanud rohkem kui «Guten Morgen!» ja «Danke Schön!». Üksi suures linnas, kaart ühes ja sõnaraamat teises käes…

Esimesed kolm kuud oli ränk, igal õhtul nutsin patja. Raha ju polnud nii laialt käes, et helistada koju ja kurta sõpradele.

Enne Eurovisiooni nimetasid, et «intensiivne eraelu peab mõnda aega ootama». Et vajutad gaasipedaali, kuni karjäär jõuab punkti, kus saab ise otsustada, mida, kus ja millal. On see aeg nüüd lähemal?

Loomulikult, aastad ju lähevad. Ainult et ka inimesed ise ja nende sihid muutuvad. Vaatame, mis elu toob. Hetkel tõsiseks perekonnaeluks aega ei ole. Rõhutan: tõsiseks! Aga soov selleks on väga suur.