«Eestis on hea elada ja mul on mees, kes ei oleks absoluutselt selle vastu, et perega siia elama tulla,» sõnab Viinis kodu loonud ooperitäht Annely Peebo.

 
Annely (39) viib pojad igal suvel kuuks ajaks Võhmasse oma vanemate juurde. «Leon Tristan (4) ja Lauri Lennox (1) on Eestis olemist alati väga nautinud ja loodan, et see traditsioon jääb neile ka edaspidi,» ütleb Annely. Vanaema ja vanaisa täidavad kõik laste soovid, isegi kui pannkooke soovitakse õhtul kell üheksa.
«Arvan, et seda kuud maal hakkavad nad kunagi väga taga igatsema,» ütleb Annely. Ta loodab, et tema poisid ei kaota kakskeelsust. Praegu suhtlevad nad emaga eesti ja isaga saksa keeles. Annely elukaaslane ja laste isa on austerlasest kinnisvaraärimees Sascha.
«Meie juures elab üks väga armas eesti proua, kes aitab mind laste hoidmisel ja kodutöödes, ja me võitleme kahekesi selle eest, et poisid eesti keelt õpiksid,» lausub Annely.
 
Mil moel on su elu laste saamise järel muutunud?
Loomulikult on lapsed esikohal. Emadus on naise jaoks positiivne, sest kui inimene ajab ainult ühte eneseteostuse eesmärki taga, on temas millestki puudus. Fikseeritud perfektsionismi hoiak teeb inimese kangeks.
Leian, et mu tööde ja tegemiste kvaliteet on kasvanud tänu emaksolemisele tunduvalt. Ma lihtsalt kontsentreerin end töö ajal palju rohkem, sest seda aega on vähem. Kuna ma teen tööd sisemiste lihastega, siis on rasedus ja laste sünd mu häält palju mahukamaks muutnud. Värvi ja ulatust on juurde tulnud. Mina saan ainult öelda, et tehke lapsi. See on tõeliselt ilus kogemus.
Sa ei ütleks ära veel ühest lapsest?
Muidugi, mul on kaks poissi, tore oleks üks tütar ka. Aga… Kahte last ma alati tahtsin, ja nüüd need kaks poissi on olemas, nad on imetoredad ja hästi õnnestunud. See soov, et meil oleks kaks last kindlasti, on mul olnud alati, sest õe-vennaga üles kasvanutel on hoiak teistmoodi, nad on õppinud jagama. Mu oma mees ja mõned sõbrannad on üksiklapsed ja ma tean, kui väga nad endale õde või venda sooviksid.
Ma arvan, et kui see kolmas laps ka tuleks, oleks ka tema poiss, sest ma olen nagu poiste emaks loodud. Mu mees ütleb sama asja. Mul on vend, kuigi ma tahtsin õde. Mu parimad sõbrad on tihti olnud samuti meesterahvad, mul on alati palju mehi ümberringi olnud ja nüüd on kolm meest kodus. Ma loodan, et võib-olla poegadel siis tulevad tütred.
{poolik}

Nii et teed poiste jooksu-pallimängud kaasa?
Mulle väga meeldib aktiivne olemine, ma ei ole ise ka kõige õrnem ega peenem oma olemuselt. Olen jalad maa peal, mulle meeldivad tugevad isiksused ja poisid seda reeglina on.
 
Kui rangeks emaks end pead?
Lastele tuleb piirid panna, mille sees nad saaksid liikuda, sest neil puudub ettekujutus paljudest asjadest — kõik ei ole lubatud. Aga selge on ka see, et meie peres on emme järeleandvam kui issi. Pean selles osas end veel natuke kasvatama.
See on nii uskumatu — see tunne oma poegade vastu on midagi väga erilist. Pojad on välimuselt nii minusse. Nad on eestipäraselt blondid, väiksemal on tumesinised silmad, kuigi mu mees on tõmmu, itaallase tüüpi. Nad on energilised ja nutikad, eriti suurem. Ses vanuses on laps juba iseseisev, mõtleb, oskab manipuleerida. (Turtsatab lõbusalt.) Mu poeg teab täpselt, millisele nupule vajutada, kui on midagi vaja. Õnneks oleme mehega ja ka lapsehoidja tugevad isiksused, kõik kolm Skor-pionid, meid on raske manipuleerida.
 
Kui oluliseks pead sa poegade muusikasse suunamist?
Selge, et minusugune inimene, kes selles valdkonnas töötab, ootab ka lastelt annet. Esimese poja puhul see anne väga vastu ei jookse. Aga ta peab viisi, tahab laulda ja käib ka muusikakooli eelkooli rühmas. Teine poiss tundub väga musikaalne. Kui muusika mängib, siis ta vänderdab puusadega ja tantsib. Ta on veel liiga väike, et laulda. Aga muusika on tema veres kohe tunda. Meil on suur tiibklaver kodus keset tuba ja ma loodan, et keegi kunagi ka peale minu seal klimberdab.
Ma ei nõua poegadelt muusikuks hakkamist. Muusikamaailm on keeruline. Samas, inimesed, kes selles elavad, on emotsionaalselt rikkamad. Klassikalisel muusikal on raviv toime. Tihti inimesed ütlevad, et nad ei saa sellest aru, ja ei peagi! Peab lihtsalt selle muusika sisse minema ja ennast lahti tegema, ja sinusse tulevad kõik need emotsioonid. Vahel ajab see nutma, vahel naerma, vahel magama.
 
Kui raske on sul endal neid emotsioone pakkuda?
Sellele on imelihtne vastus — anne. On väga palju inimesi, kes oskavad imehästi laulda, aga kui nad suurde saali lähevad, ei ole nad mõjusad. See on väga palju seotud isikliku närvikava ja säraga, aga väga tugevasti on see seotud ka energeetikaga, mis seal ruumis on. On inimesi, kes tahtmatult söövad energiat, ja see muudab mõne esineja kiiresti väsinuks. Ma olen ise seda tundnud — on kontserte, kust lähed ära, nii et võiksid laulda veel kolm kontserti otsa, aga on kontserte, mille järel ei jõua kätt ka tõsta. See sõltub muidugi ka enda seisundist, aga energeetika mängib suurt rolli. Arvan, et see looduslik anne, mida ei saa osta ega õppida, see teatud soojus, mis inimesest voolab, peab olema kingitud kuskilt mujalt.
Aastatega muutub lavaline olemine ehedamaks. Noor laulja ei julge inimestele otse silma vaadata ega suhelda, ta üritab oma asjad korrektselt ära teha. Aga see kehakeel, olemus, isikupära on väga oluline publikule. Perfektsionismi müüma minna oleks väga vale. Lavale tuleb minna normaalse inimesena, lasta sel sündida, mis hetk kaasa toob. Osata särada ka oma vigadega, see on suur kunst.
 
Mil moel peab elama, et hääl püsiks?
Ma ei ole tüüpiline laulja, ma ei harjuta iga päev. Ma ei mõtle, et ainult laulmine on mu elu — vastupidi, mu prioriteedid on seoses laste ja pereeluga kõvasti muutunud. Selge on see, et mu eriala nõuab iseendale rohkem tähelepanu, sest elan oma töövahendiga 24 tundi ööpäevas. Pean vaatama, et ma ei jookse talvel, suu lahti, ilma sallita. Et ei käi öösel diskoteekides, kus ruum on suitsu täis ja kohutav rokimüra. See lööb kõik väga sassi. Ei tohi alkoholi võtta kontserdi päeval — see on võimatu, sest kuivatab häälepaelad. Olen ikkagi ühes tipp-metropolis, seal kuuldakse ja nähakse iga su etteastet ja nõutakse kvaliteeti.
 
Kas teadmine, et iga su liigutust jälgitakse, tekitab pingeid?
Alguses muidugi, noorele lauljale on see muidugi raske. Aga sellega harjub. Laval on vaja end kontsentreerida, sest kui laulan kolm tundi ooperit, on mul iga murdosa sekundist vaja olla täpne ja samas pean andma edasi emotsiooni. Selleks peab olema välja puhanud ja selleks peab artistil olema kogemust.
 
 
Sa oled imeilus naine, aga kuidas on lood lauljatega, keda pole nii kena välimusega õnnistatud?
Tegelikult on see üks kurb tõsiasi. Klassikalisel laulul see ilu ei mängigi ehk nii suurt rolli, mõni oma suure õllekõhuga sobib karakterilt hästi mõnda komejantlikku rolli. See suund on aga küll sinna läinud, nagu filmiäris, et eelistatakse noori ja saledaid. Peab olema kõige-kõige-kõige. Masu on kõvasti ka kultuurivaldkonda mõjutanud. See on kriitiline aeg, eriti algajatele, ja ma ei kadesta neid.
 
Kuidas masu Viini rõhub?
Viinis ei näe masust midagi, seal on poed rahvast täis ja kontserdid välja müüdud. Masust räägitakse inimestele siis, kui hakatakse palka maksma või kontserttasusid määrama. Austria on aktiivne, aga Hispaanias ja Itaalias on masu tunda.
 
Kuidas Eestis on masu tunda?
Kui ma Eestisse tulen, siis näen ainult heatujulisi ilusaid inimesi. See tähendab ikkagi teatud sisemist heaolu. Kui Eestis ringi vaatan, need hinnad siin on samasugused kui igal pool mujal Kesk-Euroopas, kohati isegi kallimad, aga poodides on ikka rahvast.
Eesti tundub mujalt tulnule väga põnev koht, mis puudutab just seda interneti-maailma. Lugesin, et isegi suitsukrevette hakatakse Facebookis müüma.
 
Milline on sinu suhe Facebookiga?
Ma olen nii lapsekingades, mis puudutab Interneti-maailma. Olen igal pool kirjas. Mul on Facebooki aadress, ja siis ma saan kogu aeg noomida, et ma sinna saadetud teadetele ei vasta. Meie suhtleme Austrias väga palju telefoni teel ja näost näkku. Leian, et see on minu jaoks parem viis. Ma pean end aga kurssi viima, see on selge. Muidu ma ei saa oma Eesti sõbrannadega sammu pidada, sest nad kõik on aktiivselt Facebookis ja Skype`is.
 
Eesti sõbrannad on endiselt parimad?
Kõik need, kes siin on, on ikka nii südamelähedased. Kui keegi minult sõbrannade kohta küsib, siis ütlen, et Eesti omad on parimad. Siia on hea tulla. Mul on ju ka vanemad siin ja ma olen tädi kahele venna lapsele.
 
Mida arvad Eestisse elama tulemisest?
Eestis on hea elada ja mu mees poleks absoluutselt selle vastu, et siia perega elama tulla. Ringkond, kellega siin suhtleme, on niivõrd tore. Mu mees on spordiinimene ja siin on sportimiseks kõik võimalused olemas.
Muidugi, Austrias võtad vabal nädalalõpul auto ja sõidad Itaaliasse või kuhugi mujale. Talvel on suusamäed ukse ees… Seda luksust veel ära anda ei tahaks.
Mis puudutab aga Eestimaad ja eestlasi, siis see oleks Saschale täiesti vastuvõetav. Kui ma peaksin kunagi siia tööle tulema, siis ta seda kindlasti ei pidurdaks. See ei juhtu aga niipea, sest minusugusele inimesele on sobiv töökeskkond ikkagi Kesk-Euroopa. Eestist on väga raske liikuma saada. Kui agentuurist öeldakse, et homme esined Portugalis, siis siit on keeruline sinna pääseda.
Meil on kaks kodumaad. Suvel üritame palju Eestis olla ja meil on Austrias kodu. Tegelikult on see ideaalne lahendus.