Anni ja Tomi Rahula: kui meie raamat aitab kas või ühte inimest, on see oma eesmärgi täitnud

 (1)
Anni ja Tomi Rahula
Anni ja Tomi RahulaFoto: Rauno Volmar

Täna toimunud isadepäeva konverentsil „Tahan normaalset perekonda!“ ütles Anni Rahula, et tundis ise, kui väga ta oleks vajanud kunstliku viljastamise protsessis sellist raamatut, nagu nad Tomiga kirjutasid. Oma keerulisest lapsesaamise loost rääkis samuti konverentsil esinenud Kaido Höövelson.

Tomi Rahula rääkis, et temal ja Annil polnud õnneks omavahelisi pingeid, mis saavad sageli raskes olukorras paarisuhtele saatuslikuks. „Pinged tekivad enda sees – mina mehena mõtlesin, kuidas olla oma naisele toeks. Ma ei kahelnud algusest peale, et jõuan sihini – lõpuks saame niikuinii lapse.“

„Sellist raamatut, nagu me nüüd avaldasime, oli mul tol hetkel väga vaja,“ märkis paari lapse saamise loost rääkiva raamatu „Tule meie juurde“ autor Anni Rahula. „Olen saanud peale selle raamatu avaldamist üle 200 kirja, veerand kirjadest näitab, et inimestel on sellises olukorras paarisuhtes keeruline.“

„Arvan seda, et kui see protsess saab suhtele saatuslikuks, on suhe kreenis juba enne ja kusagil mujal,“ lisas Tomi Rahula.
Anni Rahula tõi välja, et kõige raskem on kunstliku viljastamise puhul ootus. „Tegelikult on edukad ainult 20 – 30% kunstlikest viljastamistest. Neid, kes proovivad üks kord ja rasestumine õnnestub, on väga vähe – rohkem on neid, kes proovivad kunstlikku viljastamist 10 – 20 korda. Kahjuks see on elu, nüüd ma oskan sellega leppida. Kui läksin protseduurile tundega, et usaldan elu, siis see protsess õnnestus.“

Seotud lood:

Tomi ja Anni Rahula plaanivad kasvatada oma last täpselt nii, nagu teevad seda kõik teised: „Me ei kavatse teda vati sees kasvatada, kuigi ta on kaua oodatud.“

Konverentsil sõna võtnud Kaido Höövelson rääkis, et ka tema ja tema abikaasa tee lapse saamiseni ei olnud samuti lihtne: „Olime abikaasaga koos olnud 13 aastat, proovisime kunstlikku viljastamist 4 korda. 3 korda Eestis ning viimane kord Jaapanis, kus protseduur ka õnnestus.“

Kaido Höövelson tuletas oma lapsepõlve meelde heldimusega, kuid ütles, et see oli siiski raske. „Meid kasvatas ema, isa meil polnud. Meid oli 3 last. Meie suved möödusid peenramaal vagude vahel. Tahtsime saada ruttu suureks, et palju abiks olla emale. Tagasi mõeldes oli see väga hea kogemus, mis on mind, mu õde ja venda elus edasi viinud. Teistel olid nintendod, meil olid kartulid ja porgandid. Aitäh emale, et ta mulle sellise lapsepõlve kinkis.“

„Kui poleks olnud koolikiusamist ja sellist lapsepõlve, kas ma oleks olnud sama visa?“ mõtiskles Kaido Höövelson. „Arvan, et täna ma poleks sama visa. Unistasin, et tahan saada suureks ja tugevaks, nii ihult kui hingelt.“

Jaapani kultuurist rääkides sõnas mees, et Jaapanis hakatakse juba koolis lastele õpetama, mis on perekond: isa käib esmaspäevast reedeni tööl, laupäeval-pühapäeval peab olema lastega. „Lapsed peavad saama hea hariduse, maksma ära korralikult maksud. 65-aastaselt lähed pensionile ja hakkad oma elu elama, see on selline hierarhiline süsteem, mina pole siiani sellisest hierarhiast aru saanud. Jaapani pereelu teeb raskeks ka see, et seal töötavad inimesed täpselt sama kaua kui ülemus. Kui ülemus ära ei lähe, siis ei tohi ka töötajad ära minna. See näitab austust oma tööandja vastu.“