Nagu hispaanlasele kohane, tähendab perekond ANTONIO BANDERASele kõike. Viimasel ajal on tugevnenud ka kodumaa tõmme.
Mõni kuu tagasi tabas Antonio Banderast (48) valus kaotus — Hispaanias Malagas suri tema armastatud isa Jose Banderas. See sundis Antoniot tõsisemalt mõtlema oma juurtele. Kuigi tema ja abikaasa Melanie Griffithi (51) kodu on sisse seatud Los Angelesesse, ei taha ta, et nende 12aastane tütar Stella kasvaks üles isa kodumaast eemal.
Antoniol ja Melaniel on juba mõnda aega kindel peatuspaik ka Malagas. Edaspidi kavatseb Antonio oma pere sinna viia kauemaks kui kaheks kuuks aastas. Sest tema väärtushinnangutes on midagi muutunud. Sellest räägib ta järgnevas intervjuus.
Oled alati öelnud, et Stellal peaks olema side oma Hispaania juurtega. Kuidas see toimima peaks?
Alles hiljaaegu ütles ta: «Isa, ma ei räägi hispaania keelt nii hästi, kui ma peaksin.» Meie aeg Hispaanias on piiratud, kuid ma tahan, et ta võiks ühel päeval öelda: «Ma mäletan, kui isa mind lihavõttepühi tähistama viis. Ma mäletan neid värve ja seda muusikat.» Tahan, et ta tunneks ennast selles ära, et ta ei peaks seda millekski kaugeks. Oleme siin aastas vähemalt kaks kuud. Elu Los Angeleses on hoopis teistsugune.
Kas tahaksid tagasi Hispaaniasse kolida?
Melanie on minu kodumaasse armunud. Tal poleks midagi Malagas elamise vastu. Praegu valitseb meid töö diktatuur, aga kunagi jõuame päriselt siia.
Hispaanlased on kuulsad oma kirglikkuse poolest. Mis süütab sinus kire?
Paljud asjad, aga eelkõige Melanie. Võimalik, et praegu isegi rohkem kui varem. Ma armastan neid rahulikke pere keskel veedetud hetki. Ma armastan oma kodumaad, selle traditsioone, muusikat, toitu. Minu vere panevad keema uued projektid ja uued väljakutsed.
Sinu isa Jose oli nii sulle kui ka Melanie’le väga tähtis inimene. Kuidas sa tema surmast üle oled saanud?
Tema kaotus oli muidugi valus, kuid ma püüdsin talle anda sellise surma, nagu ma endale tahaksin — armastatud inimesed ümberringi —, ja täpselt nii see läks. Melanie oli samuti tema juures. Mu isa armastas teda nõrkemiseni. Ta ütles ikka: «Sa oled mulle nagu oma tütar.» See oli väga liigutav.
Nüüd hoolitseb Melanie minu ema eest. Ema tuleb meie juurde USAsse. Ma kavatsen ta sel suvel ka meie Aspeni majja viia. Ja me ostsime endale just korteri New Yorki, kuhu ta samuti külla tuleb.
Mul on naine, kes pole üksnes erakordne, vaid ka väga humoorikas. Huumorimeel on nii tähtis. Andaluuslasena naudin ma naeru.
Vanema kaotus on alati raske.
Tänu sellele, kuidas ta oma viimaste hetkedega maamunal hakkama sai, kaotasin ma küll isa, kuid leidsin kangelase. Tema surm oli sama õpetlik nagu tema elu.
Inimesed, keda me armastame, elavad meis edasi.
Loomulikult. Paar tundi enne isa surma rääkisin ma preestriga, kes oli tema juures, ja ta ütles mulle: «Kas tead, sinu isa mälestus elab edasi sinus. Ta on sulle tulevikus veelgi tähtsam, kui ta on praegu.»
Kas isa oli sulle eeskujuks ka laste kasvatamisel?
Arvan küll. Ma ei ole eriti range, ja seda ei olnud ka tema. Mina keskendun rohkem rääkimisele ja kiindumuse näitamisele. Arvan, et nii on kergem oma lapsi mõista. Stellaga on meil kerge olnud, kuid nüüd on tal algamas uus faas. Mul on ka kasulapsed Alexander ja Dakota. Alexander on 22aastane ja tal on oma elu New Yorgis, kus ta õpib muusikat. Aga nad mõlemad kannatasid. Asi on hormoonides!
Kuidas Stellal läheb?
Ta tahab iseseisvust ja ma arvan, et ta on selleks valmis. Asjad peavad olema tasakaalus. Arvan, et distsipliin, mida lapsed ei mõista, juhib neid vanematest eemale kiiremini ja radikaalsemalt. Aga lapsega sõbrustamisse ma ka ei usu. Pead olema õrn, kuid sa pead ikkagi jääma lapsevanemaks.
Peagi hakkab ta sind poiste koju toomisega hulluks ajama.
Kõik sõltub poisist. Ma ikka narrin, et panen oma Zorro-kostüümi selga ja annan neile õppetunni. Ma loodan, et ta ei satu sellise põrgulise küüsi, nagu mina 20aastaselt olin.
Mis sind isana kõige rohkem murelikuks teeb?
Ikka needsamad asjad, mis teevad murelikuks kõiki isasid — elu ohud, eriti vanuses, kui nad heal ja halval vahet ei tee. Inimesed, kellega nad suhtlevad, narkootikumid, sedasorti asjad. Minu laste puhul kaasnevad riskid, mis on seotud kuulsusega, mida nad ei valinud.
Kuidas nad sellega toime tulevad?
Alexander vihkab seda. Ta õppis kuus kuud Malagas ja keegi ei teadnud, et ta on meie poeg. Ta ei rääkinud seda kellelegi. Dakota on teistsugune. Ta mõtleb korraga paljudele asjadele. Ta on 18aastane ja kõik areneb tema elus tohutu kiirusega. Stella on rohkem Alexanderi moodi. Ma arvan, et tema ajab oma asja väga diskreetselt, kui ta just näitlejaks ei hakka. Ta meenutab mulle mu isa ja Alexanderit.
Olete Meleanie’ga 14 aastat koos olnud ja tähistasite just 12. Pulma-aastapäeva. See on Hollywoodis päris suur saavutus.
Ainult kaks paari on meid ületanud. Paul Newman ja Joanne Woodward, nad on meie suured sõbrad. Nad on abielus olnud 50 aastat. Iga kord, kui me New Yorgis õhtust sööme, naljatame sel teemal. «Kui te olete koos olnud ainult 14 aastat, on teil alles mesinädalad,» ütleb Paul. Ja siis on veel ka Tim Robbins ja Susan Sarandon.
Mis on teie õnne saladus?
Võib-olla on saladus see, et nii minul kui ka Melanie’l on varem olnud suhteid ja me oleme neist õppinud. Me ehitame midagi koos ega keskendu armastuse näitamisele, mis sest, et me armastame teineteist väga. Asi on usus.
Kui me Melanie’ga teineteisele otsa vaatame, teame me täpselt, mida teine mõtleb. Meil on midagi erilist, mida kahe aastaga ei saavuta. Ja ma leian, et see on fantastiline, kui sa võid aina uuesti ja uuesti oma naisesse armuda.
Kas sinu kogemused Hollywoodis on pärast 18 aastat olnud peamiselt positiivsed?
Jah, igatahes. Ma ei muudaks midagi, ei head ega halba, sest ka halbadest kogemustest on võimalik õppida. Ja ma toon oma kaasnäitlejatele õnne. Catherine Zeta Jonesile tõi Zorro suure läbimurde. Sama juhtus Salma Hayekiga Desperados. Madonna sai Evita eest Kuldgloobuse. Tom Hanks, kes oli Philadelphias mu poiss-sõber, sai Oscari.
Kas sinu loomingulised väljakutsed on seotud ainult filmikunstiga?
Parfüümikompanii Puig on haaranud minust osa, mis ei ole seotud filmikunstiga. Oleme juba 11aastat partnerid olnud. Nüüd oleme loonud fondi, mis tegeleb erinevate sotsiaalsete probleemidega, ja seda koostöös UNICEFiga.
Oled 47aastane. Kas mõtled vananemisele?
Ei. Mõnikord ma pean seda isegi naljakaks. Viimasel ajal ei saa ma enam midagi lähedalt lugeda, pean prille kandma. Aga ma meeldin endale, kui mul on prillid ees.
Imago on ju filmikunstis nii tähtis.
Muidugi on. Ma tegelen joogaga, käin jooksmas. Aga see kehahullustus mulle ei meeldi. Spordiklubis käimine ajab mind hulluks. Raskuse tõstmine ja seejärel oma käsivarre vaatamine on lihtsalt veel üks eneseimetluse harjutus.
