ANTONIO BANDERASE abielu on üheksa aasta jooksul mitu kriisi üle elanud — ja sellest ainult tugevamaks saanud.
Zorro on tagasi! Seitse aastat on möödas ajast, kui Antonio Banderas (45) filmis The Mask of Zorro («Zorro mask») kurikuulsat maski kandis. Nüüd teeb ta seda taas filmis The Legend of Zorro («Zorro legend»).
Kuldsed hetked on käes ka Antonio eraelus. Hiljaaegu nimetati ta oma koduprovintsi Malaga «lemmikpojaks». Hoolimata Hollywoodis veedetud aastatest on ta oma Hispaania juurtele truuks jäänud.
«Kui see provints oleks minu kallim,» ütles ta tiitlit vastu võttes, «tuleksid pulmad. See abielu kestaks, kuni surm meid lahutab. Ja lahutamisvõimalus puuduks.»
Kirg ja truudus saadavad Antoniot ka tema tegelikus abielus. Mees on juba üheksa aastat näitlejatar Melanie Griffithi (48) kõrval õnnelik olnud. Kuid Antonio tunnistab, et neilgi on ette tulnud raskemaid aegu.
Töö viib sind tihti kodust eemale. Kas abikaasa ei kurda?
Ikka kurdab. Me peame terve aasta graafiku koos paika panema, see on ainus viis tervet perekonda koos hoida. Aga me oleme sellega harjunud. Selline on meie elu olnud algusest peale, ja meie lapsed mõistavad seda, sest nad on sellesse sündinud. Mõnikord on raske, nii mulle kui ka neile.
Uues Zorro-filmis läheb Zorro abikaasast lahku, sest mõlemal on nii kiire, et nad kaotavad huvi teineteise vastu. Kuidas sa seda olukorda enda abielus väldid?
Vanus ja küpsus aitavad kaasa, nagu ka fakt, et me aktsepteerime oma varasemaid probleeme ja teame, et suhtes on teatavaid naudinguid, mida tuleb hoida. Kui inimesed armuvad, ei mõtle nad muust kui teineteisest, kuid iga suhtega tuleb tööd teha. Arvan, et kui oled kriisiga silmitsi seisnud ja sellest üle saanud, muutub suhe igal juhul tugevamaks.
Nii et teil Melanie’ga on olnud raskeid aegu?
Ma pole kunagi oma abielu täiuslikuks pidanud. Pigem vastupidi. Meil on omad kriisid, kui me karjume teineteise peale — ja tema karjub rohkem kui mina! —, kuid me oleme sellest üle saanud. Olen avastanud võime taasarmuda oma naisesse. Lapsed mängivad ka olulist rolli, sest ma ei armasta ju üksnes oma naist, ma armastan ka lapsi ja tervet seda peresituatsiooni. Mina tunnen ennast selles situatsioonis päris hästi.
Kas sinu ja Melanie suhtes on praegu kõik korras?
Tunnen end turvalisemalt ja mugavamalt kui kunagi varem oma elus. Melanie on väga naljakas inimene. Ta ajab mind naerma. Ta on väga paheline. Ta ütleb inimestele — stuudiobossidele ja muudele tähtsatele inimestele — asju, mida keegi teine öelda ei julgeks. Ta ütleb midagi ootamatut, ja mulle see nii meeldib tema juures. Ta on kogu aeg poliitiliselt ebakorrektne, ja mulle meeldib selline omadus, eriti praeguses maailmas. Melanie teeb seda kõigile — lastele, mulle, ükskõik kellele — ja see ajab mind naerma. Me naerame iseenda üle ka, mis on minu arvates väga tähtis.
Su tütar Stella on üheksa-aastane. Kas sa lubad tal «Zorrot» vaadata?
Selles filmis pole eriti verd ja tapmist, nii et ma luban tal seda vaadata.
Kui oled pereringis, kas oled siis samasugune kangelane nagu oma filmides?
Oo ei, ma olen palju passiivsem kui Zorro. Kui minus on üldse midagi Zorrost, siis pole see julgus, vaid huumorimeel. Ma oskan enda üle naerda ega võta elu liiga tõsiselt. Püüan seda ka Zorrosse panna. Catherine Zeta Jonesi tegelaskuju Elena on filmis see, kes valitseb perekonda. Naljakas on näha Zorrot nii ülbe ja targana, aga kui ta koju tuleb, ei ole ta enam boss. Kodus kamandab teda naine. See kodune Zorro meeldib mulle palju rohkem.
Miks «Zorrole» järje väntamine nii kaua aega võttis?
Mäletan, kui Steven Spielberg ütles, et ta ei tee seda enne, kui näeb tõeliselt head stsenaariumi. Tähtis oli ka see, et Martin Campbell lavastaks ja Catherine Zeta Jones oleks vaba. Me saime esimesel korral nii ilusa kogemuse ja tahtsime, et see kõik korduks. Teadsin kogu aeg, et teen seda jälle, aga ma ei teadnud, millal. Nende filmide vahel on seitse aastat. Zorro on vahepeal Elenasse armunud ja tal on perekond omade probleemidega. Me näeme tema isiksust hoopis teise nurga alt.
Kas pidid rolliks valmistuma?
Jah, sest «Zorrot» filmitakse nagu 40ndate ja 50ndate filme. Seal on higi ja verd ja selleks peab valmis olema. Eriti mina, sest vahel mulle tundub, et ma teen liiga palju. Mõned trikid tegi kaskadöör, aga neid ei olnud palju. Mõnikord ma tülitsesin rezhissööriga, sest ma tahtsin neid trikke ise teha, aga nad ei lasknud.
Kuidas oli hobustega töötada?
Nad muutuvad väga lähedaseks, aga mõned neist on ohtlikud. Mõned täkud on närvilised ja nendega peab ettevaatlik olema, sest nad võivad su seljast maha visata. Aga selline on looma olemus. Olen uhke, et me teeme ikka veel filme nagu John Ford, riskides päriselt.
Kas eelistad mängida positiivset või negatiivset kangelast?
Negatiivsed kangelased on paindlikumad. Nendega võib kõike teha ja see on väga lõbus. Mul oli huvitav vaadata, kui kaugele ma Zorrot arendada saan, aga ma taipasin kiiresti, et temaga üle pingutada ei tohi, tuleb põhiasjade juurde tagasi pöörduda.
