Näitleja Margus Jaanovits ei naudi enam esimese armastaja rolle, kuid hingelt on ta romantik. Margus abiellus mõnda aega tagasi oma kauaaegse elukaaslase Maarjaga, kelle kätt palus ta Kreetal – mesinädalad veedeti aga Maltal.
Margus Jaanovits (41) läheb oma Tartus Karlova linnaosas asuvasse neljatoalisesse saunaga korterisse naise Maarja ja tütar Hanna Brigita juurde naeratus huulil – kodu on tema kindlus!
Sa mängid Hansahoovi peatselt lavale jõudvas monoetenduses «Pillimees». Kuidas ettevalmistused kulgevad?
Esimesed proovid on tehtud. Etendus peab kuu lõpus välja tulema. See on väga kivirähulik lugu, paeluv, päris naljakas, mõnusalt kirjutatud.
Keda sa tahaksid mängida?
See on küll hea küsimus. Tahaksin mängida huvitavaid persoone. Kindlasti mitte lihtsakoelisi ja üheülbalisi, vaid võimalikult suure amplituudiga tegelasi, kes annavad võimaluse rollisoorituseks. Halvemaid tegelaskujusid on parem mängida, sest nad on mitmekihilisemad kui positiivsed kangelased.
Sulle on jäänud pahade rollid?
Nii ei saa öelda. Esimesed viis kuus-aastat mängisin Vanemuises esimese armastaja rolle ja see tüütas täitsa ära. Ma ei tahaks enam armunud mehi mängida, sest seal on mängumaa üpris kitsake. Kuigi näidendid on erinevad, on esimese armastaja roll sarnane.
{poolik}
Kuidas sul päriselus armastaja rolliga on?
Mul on kõik väga hästi. Mul on naine, kellega ma olen koos juba väga pikka aega ja meie kaheteistkümnene tütar Hanna Brigita käib kuuendas klassis. Selles mõttes on kõik okei.
Kas sa rohkem lapsi ei soovi?
Kiire on. Kiire on minul ja kiired ajad on naisel. Maarja on treener võimlemisklubis Janika ja Tartu Ülikooli Akadeemilises spordiklubis ning õpib Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna magistriõppes.
Üks asi on nüüd teisiti küll kui varem. Me abiellusime 15. mail 2010. Oli vaikne ja intiimne pulm ja me tegime väga mõnusa pulmareisi Maltale. Maarja kätt palusin aga Kreetal.
Mitu kuud ette Maarja kätt palusid?
Ikka päris kõvasti. Suvel palusin, järgmisel kevadel abiellusime.
Kas ta ei olnud nõus?
Muidugi oli nõus. Maarja ajas kogu aeg seda asja, aga mina suhtusin leigelt. Siis käis aga klikk peas ära ja ma üldse ei kahetse. Praegu olen väga rahul. Kodu on minu jaoks olnud tagala ja kindlus. Ma lähen sinna rõõmuga, naeratus huulil.
Karlova puumajas ootab mind pere, neljatoaline korter ja saun. Kord nädalas pean saama ühe kõva leili.
Puuküttega?
Elektrikeris, kuid puu oleks parem. Õnneks on mu sõpradel Lõuna-Eestis puuküttega saunu.
Saun ja järveke käivad Eesti suve juurde?
Muidugi. Eriti mõnus on otse lavalt vette hüpata. Kuid õige suvetunde saab kätte Lõuna-Euroopast, armastan Vahemere-äärseid maid. Palju kirutud Kreeka haldusesse jääv Kreeta saar on üks mu lemmikuid, olen seal korduvalt käinud. Seal on mõnus olla.
Kõlab nagu meeldiv keskklassi eluviis, seega tuleb tööd teha?
Seda ma teen kogu aeg. Tööd on kõvasti ja see hoiab mehe vormis.
Kas oled ka ise pilli-, nalja- ja napsumees?
Kuulun bändi Poisikõsõ. Meil on ka plaat väljas. Oleme esinenud üle Eesti, Tartu vanglast alates ja Riigikogu valge saaliga lõpetades.
Kuidas Tartu vangla kontserdisaal oli?
Väga mõnus oli. Saal oli vange täis ja nad istusid väga viksilt. Nende nägudelt võis lugeda, et neile meeldis, kuidas viis meest esinesid. Alguses oli natuke kõhe ka, kõik need vanglasse sisenemise protseduurid tuli läbi teha, aga teise-kolmanda laulu ajal leidsime publikuga kontakti. Ikkagi inimesed.
Aga Riigikogus, kas saite kontakti?
See oli lahtiste uste päev. Eks me põdesime, et kuidas päise päeva ajal esinemine on, aga saime kohe kontakti.
Kas sul on publiku südamete võitmiseks mingid tüüpvõtted ja valvenaljad?
Ma arvan, et kui ma ütlen tere, siis on mul publik käes. Eks professionaalsed nõksud on, aga publik on igal õhtul erinev. Mul valvenalja ei ole. See on tunnetamise asi, mis liin täna õhtul peale läheb.
Kas rollide pärast on teatris kõva konkurents?
Ma ei ole täheldanud rebimist, konkurents on eluterve. Nugade peale pole mindud. Tööd kipub üle olema, vahel võiks isegi vähem olla.
Kas seriaalidesse on kerge saada?
See on tera teine teema. Tallinna kaugus Tartust mõjub natuke. Kui oled teatris hõivatud inimene, siis peab päris palju asju ära ütlema. Aga ma olen pea igast Eesti seriaalist mõned korrad läbi jooksnud.
Kas tahaksid mängida Hamletit?
Ma arvan, et olen Hamleti jaoks veidi hiljaks jäänud. See pole ka ainus roll, mille pärast konkureerida. Ma ei ole Hamleti mängimisest kunagi unistanud. Olen saanud mängida hingelähedasi rolle. Tegin Paul-Eerik Rummo näidendis «Tuhkatriinu mäng» printsi rolli. Seda võib nimetada Eesti Hamletiks.
