«Armastus on kindlasti igavene,» usuvad tippsuusataja KASPAR KOKK ja ta võluv abikaasa, suurärimees Rein Kilgi tütar ANNALIIS.
Annaliisi (25) ja Kaspari (25) hubane pesa asub Tartu kesklinnas Jaani kiriku naabruses. Kevadine päike on avara, avatud planeeringuga ja äärmiselt valgusküllase kodu mõnusalt soojaks kütnud.
Annaliis istub pehmel diivanil, käed hellalt kõhtu hoidmas. Kaspar võtab kallima õrnalt embusesse. Noored tutvusid seitse aastat tagasi, läinud suvel abiellusid. Idüllile lisab tooni Annaliisi kõhus kasvav pisike tütreke, kes näeb ilmavalgust suve hakul.
Kuidas te tutvusite?
Annaliis: Esimene kohtumine oli koolis. Me mõlemad oleme lõpetanud Tartu Miina Härma Gümnaasiumi. Pikemalt jäime juttu ajama Otepää MK etapil 2001. aastal ja sellest ajast oleme koos.
Kaspar: Käisime samas koolis ja teadsime teineteist juba enne suhtlema hakkamist. Sport on meid alati ühendanud, pikem tutvus sai alguse suusarajal.
Armusite esimesest silmapilgust?
A: Arvan, et meil oli armumine esimesest sõnast.
K: Kuna tundsime ja teadsime teineteist juba varem, siis vist päris nii öelda ei saa. Ütleme, et oli armumine esimesest kallistusest.
#end#
Kuidas Kaspar su kätt palus? A: Ta tegi ettepaneku kõigi mängureeglite kohaselt. Meile oli selge, et kooselu loomulikuks jätkuks on abielu. Selleni jõudmine võttis küll aega, kuid see-eest olime kindlad, et meie valikud on õiged.
Kus mesinädalad veetsite? K: Et meie laps otsustas nii kiiresti endast märku anda, jäi meie unistuste pulmareis ära. Reis maailma kõige ilusamasse ja romantilisemasse kohta toimub aga järgmisel kevadel. Kuhu – see jääb aga praegu saladuseks.
Juuli algul näeb ilmavalgust te armastuse vili, väike tütreke. Oli ta planeeritud laps või otsustas ise tulla?
K: Eks mõtted olid selles suunas liikunud, aga ütleme nii, et ta väga kaua enda tulemist oodata ei lasknud.
A: Olen Kaspariga nõus.
Millised teie väiksena olite?
A: Väike Annaliis oli uje, hästi-hästi korralik ja uskuge või mitte — talle meeldis üle kõige koristada.
K: Kaspar oli ikka sõna otseses mõttes väikene. Noorena pidin igas asjas esimene olema. Eks nüüdseks olen natukene rahunenud ja aru saanud, et igale poole ei jõua. Ja kui jõuab, siis suure tõenäosusega mitte esimesena. Võtan asju vähem emotsioonidega ja rohkem mõistusega.
Annaliis, sa oled tuntud ärimehe Rein Kilgi tütar. Kas see on aidanud sul kergemini läbi lüüa või on su elu raskemaks teinud?
A: Mu elu on nüüd juba niimoodi läinud, et lisaks kuulsale isale on mu kõrval ka tuntud mees. Ma püüan pigem ise hakkama saada. Kandideerisin restorani Volga (kuulub Rein Kilgile — toim) juhatajaks. Isa sai sellest alles siis teada, kui ma juba ametis olin.
Kuidas su isa Kasparisse suhtub?
Kuna isa on kõva spordimees olnud ja hetkel tegev sõudeliidu presidendina, siis mõistab ta igati, et sporti teevad väga sihilindlad inimesed. Ja kui Kasparil võistlustel hästi läheb, on äiapapa üks esimesi õnnitlejaid. Ta kuulub kindlasti Kaspari fännklubisse.
Milles seisneb te suhte harmoonilisus?
A: Oskuses tunnetada abikaasat nii elukaaslase, kallima kui ka parima sõbrana.
Kuidas teineteist üllatate?
A: Suurimaks üllatuseks olid meie imekaunid abielusõrmused, mille valmistas Kristo Pachel.
K: Minu üllatused on paraku rohkem sellist laadi, et kallis Annaliis, Eestis sulas lumi ära ning ma sõidan homme uuesti laagrisse. Eks mul on mõned üllatused veel, aga ma ei saa öelda, sest Annaliis ka veel ei tea nendest.
Kõige kaunim kingitus, mida teineteisele teinud olete?
A: Kudusin Kasparile kampsuni. Kas see nüüd kõige kaunim kingitus on, kuid minult nõudis see väga suurt pingutust ja Kaspar oli tõeliselt üllatunud.
K: Peatselt sündiv laps on ikka suurim kingitus – ülejäänud pole sellega võrreldavad.
Mis on armastus?
A: Defineeriksin seda Doris Kareva luuleridadega: «Armastus on taeva tarkus ja saladus, värav, viiv, äratav uni, silmade avanemine, naer, huuled, hetk enne saatuseks saavat sõna: ma armastan sind.»
K: Armastus on keemilised reaktsioonid ajus, mis sunnivad sind tegema teatud asju.
Kas argipäev ja rutiin on teile tuttavad mõisted?
A: Senikaua kui Kaspar sporti teeb, ei saa meil argipäeva ja rutiini olemagi.
K: Sportlase elu suuremas osas aastast rutiinist ainult koosnebki. Kusjuures teatav rutiin ja režiim on tippsportlasele ainuvõimalik viis treeninguid taluda ja nendest taastuda.
Kui armukadedad te olete?
A: Nooremana kindlasti olin rohkem armukade. Vanusega olen ka selle koha pealt kõvasti rahunenud. Iga asja pärast endast välja küll ei lähe. Tegelikult ei ole olnud ka väga põhjust armukadetseda.
K: Olen üle keskmise armukade mees.
Kaspar on pidevalt treeninglaagrites. Mida sina, Annaliis, sel ajal teed?
Kuna mul on huvitav ja vaheldusrikas töö, mis nõuab palju suhtlemist, siis vabal ajal ma loen, kuulan muusikat, käin teatris, vedelen niisama ja teen natuke sporti.
Kuidas on teie kodus peretööd jaotatud?
A: Kodutöid pole tarvis jaotada, sest need jaotuvad iseenesest. Meil teeb kodutöid see, kellel selleks parajasti kõige rohkem aega ja tahtmist on. Sellisest demokraatiast hoolimata on meie kodu tipp-topp korras. Ainsana on puhtalt minu pärusmaa pesumasin.
K: Süüa valmistan hea meelega, aga koristamine mulle eriti ei sobi. Samas kui mõnikord soone peale satun, siis võin koristada ka, aga seda väga tihti ei juhtu.
Kelle käes on rahakott?
A: Arutame ühiselt pere rahaasju, kuid pean kurbusega tõdema, et realistlikum selles suhtes on Kaspar.
K: Rahakott on selle käes, kes parajasti poes käib.
Kuidas tülid lahendate?
A: Tõelist tüli pole meie vahel kunagi olnud. Pisikesed ärritumised ja ütlemised aga ei vääri meenutamist.
K: Advokaatide abiga. Aga seni pole õnneks veel vaja läinud.
Millised on te suurimad erinevused?
A: Hindan Kaspari tasakaalukust ja katsun õppida tema rahumeelsust. Ma ei muudaks abikaasas mitte midagi, sest muidu ta ei oleks minu abikaasa.
K: Suurim erinevus on vist see, et mina olen üksjagu avatum inimene kui Annaliis.
Mida koos ette võtate?
A: Pikemat ühist aega veedame kaugel reisil, lühemat aega lühemal reisil, ja kõige lühemat aega kodus lesides või sõpradega head toitu nautides.
K: Vaba aega praktiliselt ei ole. Niipalju kui teda on, siis ei pea väga selle sisustamise pärast pead vaevama. Enamasti suhtleme mõnede väga heade sõpradega.
Kui olulised on teie jaoks traditsioonid ja tähtpäevad?
A: Väga olulised. Üks tore traditsioon on võtta jõule vastu pereringis, isade-emade, vendade-õdedega. Ja sünnipäeva hommikul äratatakse sünnipäevalaps kindlasti lauluga.
K: Ma pean traditsioone väga oluliseks. Enamik tähtpäevi saab ühel või teisel viisil meeles peetud ja tähistatud. Mu eluviis seab siin tihtilugu päris suured piirangud muidugi. Näiteks kolm viimast aastavahetust olen Eestist eemal võistlusreisidel viibinud. Üks olulisi asju on ka igapäevane helistamine võistlustelt ja treeninglaagritest.
Mis on su kaaslases sellist, mida pole üheski teises inimeses maailmas?
A: Ta oskab hoida ja armastada oma naist.
K: Minu laps!
Kas te usute, et armastus on igavene?
A: Oleme veel liiga noored, et selle üle pead murda. Seda arvan aga küll, et armastuse hoidmine on inimese enda kätes ja uskumine, et armastus on igavene, annab kindlustunde.
K: Armastus kindlasti on igavene.
